AJALOO KOGUMIK

 

 

Vaino Kallas

AJALOO

LEHEKÜLG<

II

 

Siin toodud artiklid on ilmunud ajalehes PÄEVALEHT ja PÄRNU POSTIMEES, ajakirjas KULTUUR & ELU ning kodulehtede MEIE SÕNUM  ja VABADUSSÕDA.

 

SISUKORD



  • EESTI RIIGIKORRA LAMMUTAMINE

    Uus valitsus alustas kohe pärast moodustamist seniste riiklike struk-tuuride lammutamist ja ümberkorralduste tegemist. Vallandati kõik senised maavanemad, ministrid, politseiülemad ja teiste riiklike asutuste juhid. Nende asemele määrati kohalikud kommunistid või kommunismimeelsed tegelased. Eesti Kommunistlik Partei alustas taas oma tegevust.

    Uue valitsuse üheks esimeseks sammuks oli Kaitsepolitsei ja Kaitseliidu likvideerimine. Kaitsepolitsei ülem Edesalu arreteeriti juba sama päeva õhtul ja tema laip leiti hiljem Scheeli suvila aiast. Kaitseliidu ees tundsid venelased erilist hirmu. Rahva käest korjati ära kõik relvad. Sel ajal oli Euroopas vaid kaks riiki, kus rahval olid relvad kodus. Need olid Eesti ja Šveits. Eestis oli umbes 42 tuhat kaitseliitlast, kellel kõigil oli kodus vintpüss ja 45 lahingpadrunit.

    Kõik seni Eestis tegutsenud poliitilised ja teised organisatsioonid, nagu Isamaaliit, Haridusliit, Spordiliit, Kalanduskoda, Lauljate Liit ja paljud teised suleti. See puudutas ka kõiki Eestis tegutsenud noorteorgani-satsioone ja ühinguid. Kõik ajalehed nimetati ümber ja neile määrati uued toimetajad. Kõikidest raamatukogudest ja lugemissaalidest konfiskeeriti ning hävitati  sadu tuhandeid eksemplare "rahvavaenulikku" eesti kirjandust.

    Samal ajal oli uus valitsus saanud Kremlist juhtnöörid – rõhutada Eesti iseseisvustahet ja leevendada rahva kartusi. Vares-Barbarus kinnitas rahvale, et Eesti ühiskondlik struktuur jääb puutumatuks, kuigi sise- ja välispoliitikas toimus mõningaid muudatusi, mis tehakse aga põhiseaduse alusel.

    Peaministri asetäitja prof. H. Kruus juhtis 25. juunil antud intervjuus tähelepanu sellele, et “kellelgi ei ole vaja kahelda eraomandi puutuma-tuses, kuigi seda ei olnud mainitud valitsuse teadaandes, sest teadaande koostamine toimus liiga kiiresti. Igal juhul peab valitsus seda iseenesest mõistetavaks.”

    29. juunil kinnitas põllutööminister Jõeäär, et mitte kellegi ausalt teenitud omandit ei puudutata. Ta ründas ägedalt neid “laimajaid”, kes olid julgenud väita, et põllumehed kaotavad oma maad:

    “Kas kardaks veel mõni inimene nüüd, kus valitsuses on mehed, kes kogu elu on võidelnud selle eest, et maa kuuluks selle harijale, et keegi tuleks ja võtaks neilt maa ja vara? See on meeletu mõte. Kellele see vara siis läheks?”, sõnas ta ägedalt.

    Kuid Kremlil oli vastus valmis: riigile. Kuid rääkida sellest rahvale põllutööminister ei tohtinud. Võibolla ei uskunud ta isegi, et talumeeste maad  natsionaliseeritakse. On võimalik, et teisedki ministrid tegutsesid heas usus ja kujutlesid tulevikku ilusates värvides? Kui nii, siis olid nemad küll ainsad, kes uskusid taolisse tulevikku. Rahvas aga kuulas neid kahtluse ja kartusega.

    Kõik see, mida uue valitsuse ministrid lubasid, tundus olevat lausa muinasjutuline: tsivilisatsiooni ja õpetuse taseme tõus, kodanikuõiguste laienemine seninägematule tasemele, rahva heaolu tõus tänu kaubanduse suurenemisele Nõukogude Liiduga, kulutuste vähendamine riigiaparaadi ülalpidamiseks, vähemusrahvuste olukorra parandamine [kuigi nende õigused olid juba Eestis tunduvalt paremini kaitstud, kui kusagil mujal maailmas]. Edasi lubati parandada ja arendada sotsialistlikku seadus-andlust, teha märgatavaid soodustusi põlluharijaile, suurendada rekordiliselt eksporti ja importi ning laiendada tööstust. Kõike seda olevat võimalik saavutada tänu “vennalikele” suhetele Nõukogude Liiduga.

    18. juulil toimus Kadrioru staadionil Eesti-Läti jalgpalli maavõistlus, millest kujunes rahva spontaanne nõukogudevastane meeleavaldus. Rahvuslikult meelestatud inimeste kolonn siirdus presidendi lossi ette, kus nõukogude soomusmasinad ja Rahvaomakaitse nad laiali ajas. Algasid massilised arreteerimised.

    23. juulil võttis "riigivolikogu" vastu otsuse maa võõrandamisest riigile. Põllumehe kasutada jäeti maksimaalselt 30 ha maad. Selle seadusega algas sajanditepikkuste maaelutraditsioonide lammutamine. Otsustati ka kõigi pankade, kindlustuskompaniide, vabrikute ja tehaste, ekspordifirmade ja laevaseltside natsionaliseerimine.

    N. Liidu 10. armee sissetungiga Eestisse hävitati sisuliselt ka Eesti riigikaitse. NSV Liidu rahvakomissariaadi 1940. aasta 26. augusti otsusega loodi kolmest Balti riigist Balti Eri-Sõjaväeringkond, mille ülemaks määrati kindralpolkovnik A. Loktinov (hiljem kindralpolkovnik F. Kuznetsov). Kõik balti riikide sõjaväeüksused allutati Balti sõjaväeringkonnale, kes sai käsu likvideerida kõik Balti riikide sõjaministeeriumid, lennu- ja  mereväed ning väeosade staabid.

    Juuni ja juuli kuu jooksul saabus Eestisse umbes 300 punavägede komissari ja sama palju ohvitsere korpusekomissar Bagnjuki juhtimisel, kelle ülesandeks oli võtta kõik Eesti sõjaväeasutused oma järelevalve alla. Kohe pärast Eesti liitmist N. Liiduga anti kõik eesti üksused Balti Sõjaväe-ringkonna alluvusse ja 10. augustil muudeti need 22. Laskurkorpuseks, mille ülemaks määrati kindralleitnant G. Jonson. Korpuse ohvitserkonna moodustasid esialgu eesti ohvitserid.

    Eesti sõjaväelastelt nõuti Punaarmee vandetõotuse andmist. Alustati eesti sõdurite poliitilist ja psühholoogilist ümbertöötlemist. Kõik eesti ohvitserid pidid kiires korras pähe õppima kommunistliku partei ajaloo ja tundma N. Liidu riigikorra struktuuri. Alustati vene keele õppimist, kuna juba 1941. aasta algul oli ette nähtud üleminek vene keelele.

    1941. aasta juunis saabus Moskvast salajane korraldus endiste Eesti sõjaväe vanemohvitseride likvideerimiseks. Enamus neist koguti valeettekäändel Värska laagrisse, kus nad arreteeriti ja Venemaale viidi.

    '

    * * *

    Üheks "uuenduseks" paljude teiste hulgas oli seniste viisakustiitlite härra, proua ja preili kasutamise keelamine. Siseministri korraldusega lubati nende asemel kasutada nüüd väljendeid "kodanik" ja "seltsimees". Eesti krooni, mida heameelega vahetati isegi Kesk-Aasia ja Aafrika riikides, hakati vahetama rubla vastu kursiga 1 kroon = 1,25 rubla. Rubla aga ei tunnistanud rahana ükski riik. Trükitehniliselt oli see nii halva kvaliteediga, et vene naised kasutasid punaseid tšervoonetseid oma põskedele ja huultele puna panemiseks.

    Eesti Vabariigis olid kodu ja kool kandnud hoolt selle eest, et Eesti kodanikud kasvaksid ausad, kõrge moraaliga ja sõnapidajad. Nüüd oli kõik pea peale pööratud. Ausus ja avaliolek olid asendunud silmakirjalik-kusega. Vale ja omavoli olid tehtud elunormiks.

    Imestama pani, kui kiiresti õppisid inimesed valetama. Nad tõmbusid endasse ja muutusid kinnisteks. Enesealalhoiu tungi tõttu muutusid paljud "redisteks", olles pealtnäha punased, kuid tegelikult seest valged. Endistest riigiametnikest, politseinikest ja sõjaväelastest aga said üleöö "rahvavaen-lased".

    Ajalehtedes ilmuv nõukogulik propaganda oli väga madalal tasemel. Kirjutati, kuidas Eesti Vabariigis olid töölised pidanud prügikastides tuh-nima ja nälgima ja kuidas "töörahva kurnajad" olid neid mõnitatud. Sellised paskvillid panid inimesi nördima, kuid neid ümber lükata polnud või-malik.

    19. juulil küüditati koos abikaasa Mariaga NKVD töötajate valve all Moskvasse kindral Johan Laidoner. Seal pandi nad elama siseasjade rahva-komissariaadi suvilasse. Kindrali küsimusele: kui kauaks nad sellisesse olukorda peavad jääma, vastas NKVD ametnik: "Kuni sõja lõpuni."

    28. juunil 1941 Johan Laidoner aga arreteeriti ja paigutati Pensa Oblasti NKVD Peavalitsuse vanglasse. Seal kuulati ta 25-el korral üle. Tema süüdistusaktis on kirjas:

    "Juhtis eesti armee ülemjuhatajana detsembris 1918 sõjalisi operatsioone Punaarmee vastu, surus jõhkralt maha eesti tööliste revolutsioonilise liikumise, 1924. aastal likvideeris bolševistliku ülestõusu Eestis. Kasutades ära oma mõju Eesti valitsevates ringkondades, teostas vaenulikku poliitikat Nõukogude Liidu vastu."

    1942. aasta septembris viidi Laidoner Moskva Butõrka vangla kaudu Kirovi vanglasse, kuhu jäi kuni 1945. aasta sügiseni. Sealt viidi Laidoner Ivanovo vanglasse, kust ta 1952. aastal uuesti Moskva Butõrka vanglasse toodi. Siin võeti temalt ära kõik isiklikud esemed, isegi kalossid. Ham-mastelt võeti maha kuldkroonid.

    Butõrka vanglas algas täielik ülekuulamiste maraton. Ajavahemikul 7. kuni 22. märtsini kuulati Laidoner üle 14 korral, kusjuures tema "süüdis-tuse" panid ülekuulajad kokku Laidoneri elulooliste andmete põhjal. Tege-likult aga oli Laidoneri saatus juba ette ära otsustatud ja uurijad tegid vaid tellimustööd.

    16. aprillil 1952 langetas NSV Liidu julgeolekuministri juures olev erinõupidamine - mis tegelikult oli konstitutsiooniväline ebaseaduslik organ – Laidonerile § 58-4 alusel aktiivse revolutsioonilise liikumise vastase võitluse ja Nõukogude Liidu vastase tegevuse eest 25 aastat vangistust koos kogu vara konfiskeerimisega. 30. aprillil 1942 lähetati Laidoner, kui eriti ohtlik kurjategija erikonvoiga Vladimiri vanglasse, kus ta hakkas vangina nr. 11 karistust kandma.

    Vähem kui aasta pärast - 13. märtsil 1953 päästis surm Johan Laidoneri edasistest vanglapiinadest. Ta maeti koos samal päeval surnud Poola ase-peaministri Jan Stanislaw Jankowskiga Vladimiri linna kalmistule. Laido-neri matmispaik on seni leidmata.


     

    RIIGIKOGU VALIMISTE FARSS    tagasi

    5. juulil 1940 toimus Varese nukuvalitsuse istung, kus arutati uue riigi-kogu valimiste läbiviimist. Istungist oli sunnitud viimast korda osa võtma ka president Konstantin Päts. Valimiste korraldamisel taheti jätta mulje, et need toimuvad kehtinud Eesti põhiseaduse alusel. Samal istungil vastu võetud otsusega saadeti laiali parlamendi mõlemad kojad. Kõik varase-mad valimised tembeldati võltsituiks, kuna need olevat läbi viidud “reak-sionääride ja plutokraatide kliki juhitud julma terrori ja surve abil”.

    Muudeti ka valimisseadust ja uued valimised otsustati läbi viia 14. ja 15. juulil. Neil päevadel pidid toimuma valimised ka Lätis ja Leedus. Teatavasti olid kõik need muudatused kehtiva põhiseadusega vastuolus. Valimisseadust  tohtis muuta ainult seaduslikult valitud parlament mõlema koja osavõtul. Ka nägi põhiseadus ette, et valimised võivad toimuda nende väljakuulutamisest 32 ööpäeva hiljem. Nüüd tehti aga kõik põhiseaduse muudatused valitsuse määrusega, mis demokraatlikus maailmas on enne-kuulmatu.

    Kandidaatide esitamise tähtajaks oli 10. juuli, seega vaid kolm ja pool päeva. Samal ajal tühistati ka mõned Eesti valimisseaduses olevad punktid, mis samuti oli täielikus vastuolus Eesti põhiseadusega.

    Vaatama  kõigile seaduste rikkumistele kommunistide poolt, valitses oht, et valimisi võidakse hakata käsitlema kui uue rahvaesinduse moodustamist rahva enesemääramise õiguse alusel. Seepärast alustasid eestimeelsed ringkonnad  kiiresti vastaskandidaatide ülesseadmist. Selle ürituse juhina tunnustati Jaan Tõnissoni, kuid sellest võtsid osa  nii Pätsi-aegse opositsiooni poliitikud, autokraatlikud rahvusterviklikkuse pooldajad kui ka paar aastat tagasi vangist vabastatud vapsid. Seda tegevust saab käsitleda kui massilist eesti rahvusliku vastupanuliikumise algust.

    Valimiste eel kinnitasid kommunistide funktsionäärid, et toimuvad valimised on vabad ja peale Töötava Rahva Liidu kandidaatide lubatakse neil kandideerida ka kõigi teiste erakondade kandidaatidel. 10. juuli hommikul sai aga teatavaks, et kõik kandidaadid peavad 10. juulil kella kaheks päeval esitama oma valimisprogrammi.

    Kuid juba järgmisel hommikul luges kogu maa ajalehtedest, et "rahva-vaenlased" ei saa kandideerida ja kõigi vastaserakondade kandidaatide nimed  on nimekirjast kustutatud. Öeldi, et väljaspool Töötava Rahva Liit kandideerinud 87st kandidaadist on 17 “vabatahtlikult” loobunud, üks on arreteeritud ja 68 on kuulutatud valmiskomisjonide poolt kõlbmatuiks. 1] 

    Seega lubati neil nn. “vabadel valimistel” 77st kandidaadist kandidee-rida vaid ühel kandidaadil. Ždanovile, kui totaalriigi poliitikule, tuli kandi-deerimine “partei ja valitsuse” vastu ootamatusena,  mistõttu ta ei osanud ette võtta  muud, kui lasi 69 kandidaadi kandideerimise meelevaldselt tühistada.

    Riigivolikogu "valimiste" võltsitud tulemuseks teatati 18. juulil, et valimistest võttis osa 84,1% hääleõiguslikest kodanikest, kellest 92,9% hääletas Töötava Rahva Liidu poolt. Selle protsendi avaldas Nõukogude pressiagentuur ametlikult ühes Londoni ajalehes mitu tundi enne valimiste lõppemist.

    Valimisi kommenteerides kirjutas ajaleht “Pravda”: "...tõeliselt vabade valimiste läbiviimine Eestis sai võimalikuks ainult Punaarmee abiga." Samas “Pravda” numbris öeldi, et eestlaste sõltumatud kandidaadid olid osutunud vaid “räpasteks kodanlikeks spekulantideks”, kes vahendeid valimata olid üritanud pääseda rahvavalitsusse. “Pravda” väitis, et selle ohu hoidis ära keskvalimiskomisjon, kes lömastas “kodanlike seiklejate” intriigid ja tühistas nende kandidaadid.

    Tegelikult võttis valimistest osa alla 50% valijaist. Nagu hiljem mitmed mittekommunismimeelsed valimisjaoskondade liikmed on rääkinud, olevat paljudele valimissedelitele peale tõmmatud ristid või kirjutatud sinna vihaseid ähvardusi. Paljud valijad olid asendanud valimissedelid valgete paberilehtedega. Mõnedes ümbrikkudes olid isegi Konstantin Pätsi, Jaan Tõnissoni, Churchilli, Roosevelti ja teiste riigimeeste pildid, keda rahvas tundis kommunismivastaste poliitikutena.

    Kuid kui valimistest osavõtt oleks olnud ka ainult 10%, oleksid valimis-tulemused olnud samad. Kuigi Eesti Kommunistlik Partei sai Moskva käest valimiste puuduliku ettevalmistamise pärast tugevasti nahutada, teeseldi avalikkuse ees võidujoovastust.

    “Me saavutasime juulikuul suure Stalini targal juhtimisel hiilgava võidu. Suure Stalini lähedaselt kaastööliselt, Leningradi bolševike juhilt sm. Ždanovilt tulnud abi oli äärmiselt suur. Töötava Rahva Liidu kandidaadid said 92,8% kõikidest häältest. Kunagi varem pole Eesti valimistel olnud säärast innustunud osavõttu ega kunagi varem pole ükski poliitiline partei saanud sellist ülivõimsat enamust. Valituks said kõik Töötava Rahva Liidu kandidaadid”, teatas Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär Karl Säre partei IV kongressil.

    Vastaskandidaatide ülesseadmine ajas nurja Moskva plaani – lavastada valimiste teel Eesti “vabatahtlik” ühinemine N. Liiduga. Selle Moskva plaani nurjamise eest said eesti poliitikud hiljem rängalt nuhelda. Vastu-kandideerimise asjaosalistest represseeriti kaks kolmandikku. Represseeritutest kaks kolmandikku mõisteti surma või hukkus vangilaagris. Umbes veerand vastukandideerinuist jõudis hiljem pagulusse või langes sõjas. Repressioonidest pääses vaid 8% osalenuist. Ohvrid olid suured, kuid suur oli ka vastupanust saadud kasu meie iseseisvusvõitlusele.


     

    EESTI INKORPOREERIMINE N. LIITU    tagasi

    Paar päeva hiljem otsustas äsjavalitud "rahvaesindus" muuta Eesti Vabariigi Eesti NSV-ks ja paluda Moskvat: võtta Eesti NSV vastu N. Liidu rahvaste perre. Eesti Vabariigi presidendilt nõuti oma volitustest loobumise kirja.

    Ootamatult avaldus nüüd Varese poliitiline seisukoht. Kuna tema liitumine riigipöörajatega ja astumine valitsusse oli tagasivõtmatu samm, oli ta siitpeale range valve all ja tal ei võimaldatud avaldada oma isiklikku seisukohta ja arvamust. Ta oli peaaegu samasugune vang kui president Päts, kellel, olles suletuna Kadrioru lossi, oli jäänud veel vaid mõned päevad Eesti pinnal viibida.

    Vares tegi nüüd lootusetu katse – taotledes Eestile samasugust omavalitsust, kui  see oli Mongoolial. Selle nõudmise esitas ta Ždanovile üsna ranges toonis. Viimane olevat haaranud revolvri ja ähvardanud Varese, kui see oma nõudmisest ei tagane, maha lasta. 21. juulil toimunud nn. “parlamendi” esimene istung katkestati ja lükati järgmisele päevale.

    22. juulil kogunesid saadikud, kelle vastasseis oli murtud, uuesti ja hääletasid lihtsa käetõstmisega deklaratsiooni poolt, milles Eesti Vabariik “palus” end võtta Nõukogude Liidu liikmeks. Selle vastu polnud keegi. Samal ajal oli parlamendihoone nii seest- kui väljastpoolt NKVD agentide ja punaarmeelaste poolt ümber piiratud.  

    Samal ajal jätkusid eesti poliitikute, riigiametnike ja teiste edumeelsete inimeste arreteerimised ja küüditamised.

    30. juulil küüditati  koos perekonnaga Venemaale Eesti Vabariigi president Konstantin Päts. Peale lõputuid vintsutusi paigutati K. Päts Buraševo vanglasse, sealt Kalinini Psühhoneuroloogia haiglasse, kust ta  18. jaanuaril 1956  suri.  Tema maised jäänused maeti Buraševo metsa. 1990. aastal  maeti  Konstantin Pätsi säilmed Tallinna Metsakalmistule.

    Eesti rahva "palvet" läks Moskvale üle andma 21-liimeline delegatsioon eesotsas Johannes Varesega. Selle teatritrupi ülesanne oli esitada Kremlis Nõukogude Liidu ülemnõukogule palve Eesti vastuvõtmiseks Nõukogude Liidu koosseisu. Delegatsiooni juhtis luuletajast peaminister Johannes Vares-Barbarus, sinna kuulusid veel kommunistid Nigol Andresen, Paul Keerdo, Johannes Lauristin, Neeme Ruus jt.

    Esmaspäeva, 29. juuli hommikul 1940 kihas Tallinna vaksal inimestest. Kõikjal lehvisid punalipud. Kell pool üheksa kogunes perroonile Rahva Omakaitse sajameheline auvalverühm – nii nimetati seda lehtedes. Vaevalt siiski oli tegemist pelgalt auvalvega – juudad kartsid oma elu pärast. Ka ei tohtinud miski seda teatrietendust juba eos rikkuda. Rahva Omakaitset muide tunti rahva hulgas hoopis teise nime all – Röövlid Omavahel.

    Peagi anti erirongi ette tammelehtedest vanikute ja värskete kaskedega kaunistatud vedur. Veduri esiotsa ehtis kahe punalipu vahel  Stalini pilt, külgi punased loosungid eesti- ja venekeelse tekstiga “Vabastatud Eesti tervitab võitmatut Nõukogude Liitu”. Nende all rippusid Molotovi ja Ždanovi portreed.

    Moskvasse sõitjate nimel pidas jaama ees kõne Johannes Lauristin, selgitades, miks me Nõukogude Liiduga liitume. “Meie tahame, et meie vabrikute korstnad täie jõuga suitsema hakkaksid, et meie põllud lokkama lööksid, meie teadus ja kultuur edenema hakkaks, nagu see Nõukogude Liidus sünnib.” Sellest sõnavõtust võis aru saada, et seni Eestis kultuuri, tööstust ja põllumajandust just nagu polnudki.

    Kell 9.10 väljus erirong Moskva poole. Juudatöö tegijad asusid teele. Esimene peatus tehti Kiviõlis, kus Nigol Andresen pidas rahvale kõne. Orkester mürtsus, lauldi internatsionaali ja lasti Stalinit elada. Pärast 20ne minutilist juubeldamist andis vedur vilet ja rong kadus peagi kiviõlilaste nägemisulatusest.

    Järgmine juubeldamine peeti maha Narvas ja siis ületas rong piiri. Delegatsiooni liikmed olid selleks hetkeks kogunenud salongvagunisse, kus tõsteti klaase Nõukogudemaa ja Stalini terviseks.

    “Delegaadid on rõõmsad. Neid on vallanud vaimustus. Nad on vabal töörahva maal, kus paistab Stalini konstitutsiooni päike. Esimene peatus suurel kodumaal on Kingissepas. Kell lööb neli. Meie ette tõuseb punalippude meri, transparendid eesti- ja venekeelsete pealkirjadega. On palju pioneere oma lippudega. Rahvameri ulatub kaugele jaama taha. Etendus kulges siin veatult. Kõlasid tervituskõned ja Neeme Ruusi vastutervitus. Neli tundi hiljem külvati delegaadid Gatšinas lilledega üle”, kirjutas ajaleht  Sakala.  

    Kell pool seitse õhtul jõudis rong Leningradi. Kohe jaamast viidi Eesti delegatsioon Uritski väljakule miitingule. Eesti- ja venekeelsete loosungitega ehitud väljak oli rahvast triiki täis. Kompartei linnakomitee sekretär Kapustin pidas maha tervituskõne.  Miiting lõppes internatsionaaliga, mida karjus kogu väljak. Reisist juba väsima kippuvatele delegaatidele ei antud aga puhkust, vaid neid veeti mööda Leningradi tehaseid miitingult miitingule. Pool kümme õhtul pandi külalised taas rongi peale ja saadeti Moskva poole teele.

    Kolmapäeva hommikul jõudis erirong lõpuks Moskvasse. Jälle lugematud lilled, tervituskõned, ovatsioonid. Saabujate nimel esinesid jaama kogunenud rahvale kõnedega Vares ja Lauristin, kes ei jõudnud ära kirjeldada ja kiita õnne, mida Eesti rahvale toob Stalini päike.

    6. augusti õhtul 1940 viidi lõpule Eesti okupeerimine Nõukogude Liidu poolt. Eesti anastamise varjamiseks maailma avalikkuse silmis mängiti maha etendus vabatahtlikust liitumisest. Moskvas ilmutas Vares veelkord julgust ja avaldas soovi tema enda poolt kirjutatud kõne ise Kremlis ette lugeda. Kuid sellest keelduti ja nõuti, et ta esitaks Moskva poolt valmis kirjutatud kõne. Seepeale keeldus Vares esinemast.

    6. augustil 1940 luges Kremlis koostatud kõne teksti Ülemnõukogu liikmetele ette Johannes Lauristin, milles paluti Eesti Vabariik NSV Liitu vastu võtta. Otto Kuusineni ettepanekul võeti Eesti N. Liidu koosseisu vastu. Otsuses oli öeldud, et Eesti Vabariigist on tema oma vabal tahtel saanud Nõukogude Liidu liitriik.

    Oma kõnes sõimasid ja mõnitasid Lauristin, Tellman ja teised oraatorid Eesti Vabariiki ning ülistasid Nõukogude Liitu. “Aastaid sammus Eesti Kremli saali poole verist, vaevarikast, rasket teed,” kirjutas järgmisel päeval ajaleht Pravda.

    Eesti iseseisvuse hävitamise finaali  Kremli saalis jälgisid rahuloleval ilmel loožidest Stalin, Molotov, Kalinin, Ždanov ja teised punajuhid.

    Nõukogude ajaloolased ja juristid on Eesti inkorporeerimise kohta N. Liitu esitanud kaks omavahel vasturääkivuses olevat teooriat.

    Esimese teooria järgi olevat üleminek toimunud Eesti põhiseaduse kohaselt ning Eesti NSV olevat (N. Liidu “osariigina) Eesti Vabariigi otsene õigusjärglane ja riikluse esindaja.

    Kuna see teooria ei kannatanud kriitikat, siis asendati see hiljem teisega, mille järgi olevat eesti rahvas teostanud revolutsiooni ja kukutanud 21. juunil 1940 töörahva kurnajatest “klikivalitsuse” ja valinud 15. juulil „vabadel valimistel uue parlamendi”. Viimane kehtestas “rahva soovil” Eestis  nõukogude  riigikorra ja palus suure idanaabri valitsust võtta Eesti Nõukogude Vabariik  N. Liidu liiduvabariikide koosseisu.

    Iseseisev Eesti Vabariik lakkas olemast. Ujutades algul kogu Eestimaa üle punavägedega ning kõrvaldades seejärel võimult Eesti seadusliku valitsuse, hävitas Nõukogude Liit 1940. aastal Eesti iseseisvuse. See oli hävingu algus. Eesti rahva senise elukorralduse, kultuuri-, majanduse- ja maaelu lammutamine jätkus.

    24. novembril asendati Eesti kroon rublaga. Kuigi see ei tähendanud krooni kohest käibelt kõrvaldamist. Kroonidega sai maksta veel aasta lõpuni ja rubla ainuvalitsus algas 1. jaanuaril 1941. Krooni ja rubla paralleelse käibimise ajaks kehtestati uus kurss, kus  1 kroon = 1,25 rublaga, kuigi tollase rubla tegelikul ostujõul põhineva kurssi järgi pidanuks üks kroon  võrduma 8–10 rublale.

    Kuid isegi sellest röövimisest ei olnud veel küllalt. Lisaks nullis rahareform  ära ka inimeste säästud. Kuni 1000-kroonised hoiused arvestati ümber eelnimetatud röövelliku kursiga.  Üle selle olnud hoius võeti lihtsalt ära. Nii kaotasid oma palgast kogutud raha ka paljud lihttöölised.

    Lisaks paiskas rublale üleminek turule rekordilise koguse kõrvaldamisele määratud kroone, aga ka tohutu hulga surrogaatraha. Käsumajanduse tingimustes ei saanudki  olla tegemist muu, kui surrogaatraha. 1) Kaupade hinnad tõusid umbes viis korda – see oli turumajanduse viimane tõmblus - samal ajal kui palgatase tõusis vaid neli korda. Suvaline nõukogude inimene oma rubladega Eestisse ei pääsenud – pääsesid vaid äravalitud, kuid neidki oli palju. Kaup sai otsa ja ohvitseriprouad võisid rahuldustundega nentida, et kapitalistliku Eesti korraldatud näitemäng on läbi ning normaalne olukord taastunud.

    Samal ajal oli eestlaste hulgas nõukogude okupatsioonirežiimi aktiivsete toetajate ja kaasajooksjate arv 1940. - 1941.  aastal hämmastavalt väike. Ajaloolaste hinnangul moodustas kompartei, repressiivorganite töötajate ja nõukogude bürokraatia aktivistide arv kokku vaid 1% eesti elanikkonnast. Kui siia lisada juurde veel kõik "parteitud bolševikud", pahempoolsed idealistid ja muidu saamamehed, moodustab see umbes 11% elanikkonnast. Suurem osa  eestlastest olid võimelised tekkinud olukorda adekvaatselt analüüsima.


     

    OKUPATSIOONIVÕIMUDE VALED    tagasi

    Okupeeritud Eestis kohandati aja nõuetele vastavalt ümber ka Eesti ajalugu. Okupatsioonivõimud püüdsid sihilikult varjata tõde pealekasvava noore põlvkonna ees. Kauplustest ja raamatukogudest kõrvaldati ja hävitati kõik nende ideoloogiale mittevastuvõetav kirjandus ja materjalid. Selliste materjalide eraviisiline levitamine või laenutamine oli rangelt keelatud. Keelatud oli kirjutada või avalikult rääkida Eesti Vabadussõjast ja iseseisvusaegsest elust ning saavutustest Eestis. Pealekasvaval põlvkonnal oli ainsaks allikaks tõe teadasaamiseks suulised pärimused vanemalt põlvkonnalt, mida ka ohtralt kasutati.

    Nõukogude aegsetes ajalooõpikutes, ajalehtedes ja väljaspool Nõukogude Liitu levitatavates materjalides kirjutati:

    Eesti Vabadussõda kui sellist polevat üldsegi olnud. Aastatel 1918 - 1920 olevat Eestis toimunud kodusõda eesti töörahva ja välismaiste imperialistide käsilaste ning eesti kapitalistide vahel, kellel olevat Nõukogude Venemaa vastaste - Inglismaa, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide materiaalse toetuse ning Rootsi, Soome ja Taani palgasõdurite kaasabil õnnestunud sõjast võitjana välja tulla ja kehtestada Eestis fašistlik diktatuur.

    Eestis valitsenud fašistliku diktatuuri ajal olevat kapitalistid armutult ekspluateerinud töölisi, valitsenud tööpuudus ja töölistele makstud näljapalka. Töörahva vabadused olevat olnud piiratud ja neid kiusatud taga. Töörahva õiguste eest võidelnud klassiteadlikud töölised heidetud vanglasse või hukatud.

    Eestis olevat valitsenud korruptsioon. Fašistlikud diktaatorid Päts, Laidoner, Selter ja teised kõrged riigiametnikud olevat hoolitsenud ainult oma isikliku heaolu eest, hankides lisaks oma ametile kõrgepalgalisi ametikohti kapitalistlike ettevõtete juhatustes ja nõukogudes.

    Välispoliitikas olevat valitsenud räige nõukogudevastane suund ja Eesti loovutatud hitlerlikule Saksamaale Nõukogude Liidule kallaletungi lähtebaasiks. Selline fašistliku valitsuse tegevus nii sise- kui välispoliitikas olevat põhjustanud kogu töörahva viha ja üleüldise rahulolematuse kehtiva riigikorra vastu.

    21. juuni 1940. a. toimunud eesti töörahva revolutsiooniline väljaastumine ja nõukogude võimu kehtestamine ning senise kapitalistliku majandussüsteemi asendamine sotsialistliku süsteemiga olevat kindlustanud eesti töörahvale poliitilised vabadused ja seniolematu materiaalse heaolu. tõusnud.


     

    KAS EESTI RIIGI JÄRJEPIDEVUS SÄILIS?    tagasi

    Mõned juristid ja ajaloolased on püüdnud väita, et Eesti riikluse järjepidevus olevat juunis 1940 jäädavalt katkenud, kuna president Päts vabastas Eesti seaduste ja presidendi eriõiguse alusel  ametist peaministri prof. Jüri Uluotsa ja määras ametisse dr. Vares-Barbaruse valitsuse. Seega polevat 1944. aastal moodustatud Tiefi valitsus saanud riigi juriidilist järjepidevust kanda.

    Presidendi poolt  Uluotsa valitsuse ametist vabastamisele juriidilise hinnangu andmisel tuleb antud küsimust vaadelda rahvusvahelise õiguse seisukohast, kuna riigi järjepidevus ja selle säilimine on rahvusvahelise õiguse küsimus.

    Seni on Balti riikide anneksiooni mittetunnustamise küsimuse välismaised uurijad tuginenud Genfi ülikooli professori Krzystina Mareki põhjapanevale uurimusele. Prof. Marek on tulnud järeldusele, et hetkest, mil võõras võim dikteeris Balti riikidele oma valitsuse koosseisu, oli nende iseseisvus de facto peatatud.

    Eestis toimus see 19. juunil 1940, kui Ždanov esitas president Pätsile oma nõudmised uue valitsuse moodustamiseks. Oma nõudmistest Ždanov ei taganenud ja sellest hetkest valitses Eestis okupatsioonivõim. Rahvusvahelist õigust järgides oli toimunud  riigipööre. Sellele juhib oma mälestustes tähelepanu ka saadik A. Warma, kes kirjutab: Eestile tõotatud rahumeelse okupatsiooni oli Ždanov oma meelevaldsete korraldustega ja järgneva relvastatud sekkumisega muutnud tavaliseks sõjaliseks okupatsiooniks, mis peatas Eesti riikluse.

    Seega puudus president Pätsi edasistel korraldustel juriidiline jõud. Uus Varese valitsus oli okupatsioonivõimule alluv okupatsiooniorgan, mille tegevust suunasid algusest peale Ždanov ja N. Liidu saatkond.

        Kuna president Päts keeldus allumast Ždanovi 19. juuni diktaadile, otsustas viimane tõestada, et Eesti riigiorganitel pole enam tegelikku võimu. Siseminister Maksim Untile anti korraldus organiseerida 21. juunil rahva meeleavaldus. Selle ettevalmistamiseks tõmbas Unt kaasa Moskva Komin-terni esindaja Karl Säre ja seni illegaalselt tegutsenud Eestimaa kompartei. 21. juuni miitingu programm kooskõlastati N. Liidu saatkonnaga ja sellele lubati N. Liidu relvajõudude toetus.

    Kogu see, hiljem “juunipöördeks” ristitud, sündmustik oli tegelikult  N. Liidu jõudemonstratsioon ja relvastatud interventsioon  Eesti riigi siseasjadesse. Nii 20. juunil toimunud ettevalmistavat salakoosolekut kui 21. juunil toimunud meeleavaldust julgestasid Punaarmee tankid. Meeleavaldajate arvu suurendamiseks toodi  juurde sõjaväebaaside töölisi, valdavalt N. Liidu kodanikke. Miitingul osalesid vahetult punakomandörid, kes pidasid kõnesid ja õhutasid kokkutulnuid “juubeldama”.

    Jõudemonstratsioon jätkus Kadrioru lossi ees, kuhu koos meeleavaldajatega marssis venekeelse laulu saatel ka umbes 150 tsiviilriietesse ümberriietatud punasõdurit, keda saatsid üle 20 tanki ja soomuki. Siitpeale oli toimuv juba sõjaline interventsioon. 

    Eeltoodu põhjal võib välja tuua järgmised juriidilised faktid:

    Varese valitsemise moodustamist alustas N. Liidu saatkonna nõunik v. Botškarjov 18. juunil ning selle koostas 19.-20. juunil lõplikult N. Liidu emissar ja ÜK(b)P sekretär A. Ždanov;

    Moodustatud valitsust käsutas  Ždanov ja see alustas oma tegevust 20. juunil kaasates Moskva Kominterni kohapealsed jõud;

    Ždanov nõudis presidendilt moodustatud valitsuse tunnustamist 19. juunil ja teistkordselt 20. juunil - peale jõudemonstratsioonide toimumist;

    Kõik  sündmused viidi läbi N. Liidu relvajõudude toel ja osalusel;

    Seega - kuna Eesti riigikorra tegevus oli alates 17. juunist takistatud ja 19. juunist 1940 peatatud de facto, siis Eesti riiklik järjepidevus de jure säilis. Teistkordselt oli Eesti riigikorra tegevus peatatud ka veel Ždanovi diktaadi ja sõjalise interventsiooniga 21. juunil 1940.

    Kui vaadata küsimust Eesti siseõiguse poolt, siis jõuame samale tulemusele. Eestis oli asunud tegutsema NSV Liidu sõjaline okupatsioonivõim ja sellest hetkest peale Eesti Vabariigi põhiseaduslikud organid ei saanud enam teostada oma põhiseaduslikku võimu. Seega oli Eesti riiklus faktiliselt peatatud ja vabariigi president oli okupatsioonivõimu surve ja sekkumise tõttu alates 19. juunist  takistatud oma õigusjärgseid ametikohustusi täitmast. Eesti põhiseaduse järgi aga ei tohtinud presidenditöö tegemises vahet tekkida, ja seetõttu olid presidendi ülesanded PS § 46 alusel automaatselt üle läinud peaminister Uluotsale, kelle tagasiastumise avaldus oli presidendi poolt veel rahuldamata.

    On üsnagi tõenäone, et prof. Uluots kui kõrge kvalifikatsiooniga jurist seda 21.juuni õhtul juba mõistis ning kommunistliku võimu hea tundjana soovitas teha nägu, nagu areneks kõik Ždanovi tahtmist mööda. Kui nii, siis päästsid need kaks riigimeest sellega riigi järjepidevuse, sest Eesti Vabariigi valitsusest oli Uluots ainuke, kes oskas märkamatuks jääda ja kellel õnnestus õudse 1941.aasta hukkamistest, vangistamistest ja küüditamistest tervena läbi tulla. Kui aga Pätsi ja Uluotsa kokkulepet polnud, siis oli presidendivõim ikkagi Uluotsa kätte üle läinud  ja järjepidevuse eest tuleb tänada Eesti põhiseadust.


     

    KUI POLEKS OLNUD MOLOTOV-RIBBENTROPI BAKTI    tagasi

    On kujunenud üldiseks arvamuseks, et Eestile ja teistele Balti riikidele sai saatuslikuks N. Liidu ja Saksamaa vahel 1939. aasta 23. augustil sõlmitud nn. Molotovi – Ribbentropi pakt. Kuid nagu näitasid hilisemad sõjasündmused ja selgus pärast sõda avaldatud dokumentidest, oleks sõja puhkedes Saksamaa ja N. Liidu vahel saanud Balti riikidest nii või teisiti sõja tallermaa. Saksamaale oleksid need riigid jäänud Leningradi rünnaku teele. N. Liidule olid Balti riigid kaitsekava kohaselt aga sillapeaks Leningradi  kaitsmisel.

    Juba 1934. aastal on N. Liidu tollane saadik Ustinov ühel kohtumisel Balti riikide välisministritega selle kohta öelnud: “Võtke arvesse, et N. Liit ei võta Saksamaa rünnakut vastu mitte omal territooriumil.”  Seega oli Balti riikide okupeerimine N. Liidu kaitsekavades ette nähtud juba tol ajal - viis aastat enne sõja algust. See kaitsekava nägi ette ka Soome okupeerimise, kuid seda teistel põhjustel.

    Teades tol ajal oma sõjalist nõrkust, oli N. Liit sõja puhkemise korral Saksamaaga sunnitud arvestama lääneliitlaste materiaalse abiga. Sellele toetusele võis ta ka loota, sest Hitleri võimule tulekuga oli Saksamaa muutunud agressiivseks ning Inglismaale ja Prantsusmaale ohtlikuks.

    Kuid liitlastelt materiaalse abi saamiseks oli N. Liidul võimalik kasutada vaid kahte teed - põhjast Murmanski ja Kaug-Idast Vladivostoki kaudu. Viimasega ei saadud ülipika vahemaa ning raudtee väikese läbilaskevõime tõttu tõsiselt arvestada. Seega pidi põhiline varustamine toimuma Murmanski kaudu, kust Venemaa abistamine lääneliitlaste poolt oli toimunud ka juba Esimese maailmasõja ajal. Sõjalise abi saamist läbi Iraani, mis hiljem, sõja puhkedes kujunes põhiliseks lääneliitlaste abitarnete juurdeveoteeks, ei osanud N. Liit siis veel ette näha, mistõttu tuli Murmanski tee, mis kulges paralleelselt Soome idapiiriga, iga hinna eest lahti hoida ja seda kaitsta. Kuna aga Soome ei nõustunud andma sõjalisi baase oma territooriumil, alustas N. Liit sõjategevust Soome vastu.

    Kindlasti oli üheks teguriks Balti riikide okupeerimisel ja Soome Talvesõja alustamisel ka kommunistlik maailmavallutamise idee ning juba ammune Venemaa ekspansioonitung Atlandi ookeani poole. Oma osa mängisid need ka Molotovi - Ribbentropi pakti [MRP] sõlmimisel. Kuid peamiseks põhjuseks olid siiski strateegilised kaalutlused võimaliku sõja puhkemise (või alustamise) korral Saksamaaga. Seda tõendab ka Soome Talvesõja ootamatu lõpetamine ajal, mil N. Liidu sõjaline jõud oli suuresti ülekaalus ja Soome vallutamine tegelikult võimalik.

    Teatavasti heideti N. Liit Soome vastu alustatud sõjategevuse tõttu Rahvasteliidust välja ning Inglismaa ja Prantsusmaa otsustasid anda Soomele sõjalist abi. N. Liitu ähvardas sõja puhkemisel Saksamaaga seega otsene sõjalisse konflikti sattumine oma võimalike liitlastega. Rootsi keeldus küll lääneriikide sõjajõude läbi oma territooriumi laskmast, kuid Rootsi neutraliteedile ei saanud N. Liit oma poliitikat rajada. Et vältida sõjalist konflikti Inglismaa ja Prantsusmaaga, oli N. Liit sunnitud Soome Talvesõja lõpetama.

    Hitlerliku Saksamaa juhtkonnal polnud N. Liidu abistamise tee Murmanski kaudu mitte teadmata. Et ennetada lääneliitlaste ja N. Liidu poolt kavandatud kallaletungi ning takistada niipalju kui võimalik N. Liidule sõjalise abi saatmist Murmanski kaudu, otsustas Hitler okupeerida Taani ja Norra. Eduka tegutsemisega merel suutiski Saksamaa viia liitlaste kaotused sellel transporditeel nii suureks, et see võis saada saatuslikuks N. Liidule. Olukorra päästis uus varustustee üle Iraani, mille ameeriklased ehitasid sõja puhkemise järel rekordiliselt lühikese ajaga Pärsia lahest kuni Kaspia mereni ja mille tegevust Saksamaa ei suutnud takistada. Seda teed pidi toimus kogu sõja ajal N. Liidu abistamine relvade ja sõjaks vajaliku varustusega.

      Kui lähtuda N. Liidu seisukohast, et sõda Saksamaaga toimub varem või hiljem, siis võib päris kindlalt väita, et Molotovi-Ribbentropi pakt ei mõjutanud kuidagi Eesti, Läti ning Leedu olukorda nende julgeoleku seisukohalt. Sõja puhkemisel Saksamaa ja N. Liidu vahel oleks Balti riikide okupeerimine osutunud vältimatuks ka ilma Molotov-Ribbentropi paktita.

    Ennetades N. Liidu kallaletungi oli Hitleri sõjalistes kavades ette nähtud Leningradi ründamine ja seda polnud võimalik teostada ilma Balti riike läbimata. N. Liidu sõjalised kavad nägid aga sõja puhkemisel Saksamaaga ette Balti riikide okupeerimise, milleks olid tehtud kõik ettevalmistused. Nende ettevalmistuste hulka kuulus ka 1939. aasta sõjaliste manöövrite ületoomine Leningradi piirkonda ning suurte sõjajõude koondamine Soome, Eesti, Läti ja Leedu piiride lähedusse.

    Kuidas oleks okupeerimine toimunud ja kes oleks olnud esimene okupeerija, kui poleks olnud Molotov-Ribbentropi pakti, võime vaid mõistatada. Juhul, kui Hitler oleks alustanud Teist maailmasõda mitte rünnakuga läände, vaid N. Liidu vastu, ei oleks N. Liit, vaatamata tehtud ettevalmistustele, jõudnud Saksamaad ennetada. Kui arvestada sakslaste rünnakute kiirust Läänes ja Poolas, oleksid Saksa relvajõud jõudnud tungida Balti riikidesse oletatavalt enne Punaarmeed. Kui aga Saksamaa oleks alustanud rünnakuga Läände, nagu see nüüd tegelikult toimus, poleks olukord erinenud tegelikult toimunust. N. Liit oleks ka ilma MRP-ta okupeerinud Balti riigid ja võib vaid mõistatada, kas see oleks toimunud sõjaga või ilma. Siin jääb vastus oletuste valdkonda.


     

    VÄLISMAA PRESS BALTI RIIKIDE OKUPEERIMISEST   tagasi

    The New York Times, 10. juuni 1940

    (Teade Moskva korrespondendilt): "Nõukogude Vene teatas, et Eesti, Läti ja Leedu on nõustunud Vene vägede läbilaskmisega ja uute valitsuste moodustamisega nendes riikides. Teade avaldati nõukogude ametliku teadeteagentuuri TASS'i poolt ja tankid ning teised väeosad voolasid nendesse riikidesse."

    Assoc. Press, 17. juuni 1940

     "Nõukogude Vene väeosad marssisid vastupanu leidmata Eestisse, Lätisse ja Leedusse. Väed hakkasid liikuma vaid mõni tund pärast seda, kui Balti riigid olid andnud järele Nõukogude Vene ähvardavatele nõudmistele. [...] Nõukogede Vene aktiivsust Baltikumis tõlgendatakse esimese sammuna Euroopa sõjast osavõtmiseks. Vene vägede koondamine Balti riikidesse toimus märksa suuremas ulatuses, kui see oli tarvilik nende väikeriikide vallutamiseks."

    United Press, 22. juuni 1940

    "Pahempoolne venesõbralik valitsus asus täna Eestis võimu juurde pärast veretut ülestõusu. Tallinnas, Vabadusväljakul kandsid kaks tuhat demonstranti Venemaal valmistatud plakateid loosungeid: "Töölised, ühinege!" ja "Meie nõuame tööd ja leiba!" Vene sõjaväe komandörid ja eesti kommunistid pidasid kõnesid. Demonstrantidega liitusid vene soomusautod ja veoautod, milledes vene sõdurid laulsid revolutsioonilisi laule [...]

    Relvastatud jõugud vallutasid Tallinna Toompea lossi ja tõmbasid üles sirpi ja vasarat kandva lipu. Vene sõdurid aitasid võtta politseilt relvi ja vallutasid politseijaoskondi. [...] President Päts püüdis pidada kõnet demonstrantidele, kuid ta sai ainult öelda: "40 aastat olen ma rahva kasuks töötanud, ega ole kunagi vahet teinud kapitalisti ja töölise vahel..." - kui ta maha karjuti. President ja valitsus alistusid. Ajutiselt võttis võimu üle "Kesktäitevkomitee" koosseisus: sotsialistide juht Neeme Ruus, ametiühingute sekretärid Otte Paevere ja E. Piirson ning advokaat Leonid Kahkra. [...] Õhtul pärast kella 10-et teatati uue valitsuse koosseis [järgneb loetelu].

     

    Assoc Press, 23. juuni 1940 teatab, et Eestis on alanud esimesed arreteerimised ja kõikjal lehvivad Eesti lipud kõrvuti Vene lippudega. Sündmuste käigust antakse pikem reportaaž. Teatatakse ka, et Berliini andmeil ei ole Saksamaa huvitatud sündmuste käigust Balti riikides.

    Chicago Tribune, 23. juuli 1940

    "Punane terror valitseb kõiges kolmes Balti riigis. On käimas lakkamatu ja süsteemikindel arreteerimine ning mehed punaste käesidemetega käivad kella 12-4 vahel ööseti inimesi arreteerimas, kes selle peale kaovad jäljetult. Mehed, naised ja lapsed aetakse voodist välja, viiakse autodega ära ja nad kaovad jäljetult. Tuttavate ja omaste järelpärimised on asjatud."

    The New York Times, 24. juuli 1940 Erikorrespondent Otto D. Tolischus teatab:

    "Punane terror sovetiseeritud Balti riikides, mis seni on viinud juba sadade isikute arreteerimiseni, omandas uue kurjakuulutava joone - nn. "rahvatribunalide" loomisega Eesti kommunistliku valitsuse poolt. Eestis avaldatud dekreet tribunalide loomise kohta näeb ette surmanuhtluse reetureile ja kuni 10 aastase vangistuse nende perekonnaliikmetele. "Reetureiks" loetakse mitte ainult uue korra aktiivseid vastaseid, vaid ka "sabotööre" ja "kahjureid" - kommunistliku praksise järgi isikuid, kes ei suuda uute võimumeeste nõudmiste ulatuses poliitilisi ja majandusalaseid kohustusi täita. Eesti siseminister Maksim Unt tõstis eriti esile üht liiki "reetureid", nimelt Eesti diplomaatilisi esindajaid välismail, kes keelduvad kodumaale tagasi pöördumast. Maksim Unti seletuse järgi hukatakse need diplomaadid kättesaamisel 24 tunni jooksul...

    Arreteeritud on ka endine Eesti Vabariigi president Konstantin Päts, Läti president Karlis Ulmanis, Läti välisminister Vilhelm Munters ja enamus kolme Balti vabariigi kodanlike valitsuste ministreid, nende hulgas ka Eesti välisminister Ants Piip."

     

    Assoc. Press, 6. augustil 1940 Roomast:

    "Itaalia fašistlik valitsus on tunnustanud Balti riikide annekteerimist Nõukogude Liidu poolt ja sulgenud Eesti, Läti ning Leedu saatkonnad."

     

    The New York Times, 9. august 1940

    "Järele andes Nõukogude nõudmistele USA välisministeerium teatas täna, et ta on sulgenud oma saatkonnad ja konsulaadid Eestis, Lätis ja Leedus. Ühenduses sellega tuleb teateid, et Eestis, Lätis ja Leedus on käimas massilised hukkamised ja salapolitsei on energiliselt tegevuses."

     

    New York Daily News, 7. oktoober 1940

    "Stalini punases paradiisis need nõukogude "vabariigid [s.o. Eesti, Läti ja Leedu] esinevad mitte ainult nimede, vaid ka numbri all - just nagu vangid vanglas... Kirjavahetuse saladus, kodu puutumatus, immuunsus arreteerimise vastu ilma kohtu arreteerimiskäsuta - kõik see kõlab nõukogude tegelikkuses nagu halb irvitamine nende mõistete üle."


     

    LÄÄNERIIKIDE SUHTUMISEST OKUPATSIOONI   tagasi

    23. juulil 1940 andis Eesti saadik A. Torma Londonis isiklikult Inglise valitsusele üle protestimärgukirja, milles ta juhtis tähelepanu 14.-15. juulil N. Liidu surve all Eestis toimunud valimistele, lükates ümber väited, nagu oleks eesti rahvas omal vabal tahtel otsustanud ühineda N. Liiduga. Saadik Torma palus Briti valitsust keelduda tunnustamast Eesti inkorporeerimist N. Liidu koosseisu, kuna see toimub välise surve all, täielikus vastuolus Eesti põhiseadusliku korra ja rahvusvahelise õigusega. Märgukirjale oli lisatud memorandum, mis sisaldas toimunud sündmuste pikemat analüüsi. Analoogilised märgukirjad esitasid Briti valitsusele ka Läti ja Leedu saadikud Londonis.

    Balti riikide saadikute protestid leidsid küll laialdast kajastamist inglise ajalehtedes, kuid vähe oli neid, kes uskusid, et Balti riikide anneksiooni ei tunnustata. Ajaleht "Birmingham Post" avaldas arvamust, et Balti riikide vallutamine N. Liidu poolt ilma sõjata annab võib olla võimaluse Inglismaa ja Venemaa vahekorda parandada. Poolale antud tagatise tulemusena ei olnud see just eriti sõbralik. Samal ajal püüdis N. Liit teha kõik, et saavutada anneksiooni tunnustamine, Balti riikide saatkondade sulgemine ja Balti keskpanga poolt Londonis deponeeritud kulla ning Briti sadamates kinni peetud Eesti ja Läti laevade üleandmine N. Liidule.

    Briti valitsus kaldus 1940. aasta juunis-juulis Nõukogude Liidu agressiooni Balti riikides hindama üksnes sõjalistest kaalutlustest lähtudes. Välisminister lord Halifax reageeris neile sündmustele sõnadega: "See jätab mind külmaks!"

    Olles sõjajalal Saksamaaga, püüdis Briti valitsus igati hoiduda kõigest, mis võiks N. Liitu kui Saksamaa liitlast ärritada. Sellegipoolest teatas Londoni ajaleht "Evening Standard", et Briti Välisministeerium jättis N. Liidu suursaadiku esitatud kirjalikele nõudmistele Balti riikide kulla ja teiste materjaalsete väärtuste üleandmise kohta N. Liidule vastamata. Oktoobri lõpul aga otsustas Briti valitsus Inglise sadamates seisvad Eesti ja Läti laevad rekvireerida. Need läksid nüüd inglise lipu ja Briti võimude kaitse alla. See otsus põhjustas küll mõnede majandusringkondade teravat arvustust, kuid tehtud otsust ei muudetud.

    Londonis ei kavatsetudki NSV Liidu agressiooni Balti riikide suhtes avalikult hukka mõista. Sealsed valitsusringkonnad vaatasid Eestile, Lätile ja Leedule kui võimalikule vahetuskaubale. N. Liiduga suhete parandamist peeti nii tähtsaks, et selleks oldi valmis tehinguks Balti riikide ja rahvaste arvel. Londonis vilistati moraalsetele kaalutlustele ja pigistati silmad N. Liidu agressiooni kui vaieldamatu fakti ees kinni. Oldi isegi de jure tunnistama Balti riikide lülitamist N. Liidu koosseisu. Hiljem, sõja vältel, kalduti üha enam Moskva nõudmisi aktsepteerima, kuni jõuti lõpuks paradoksaalse olukorrani, kus tunnustati NSV Liidu läänepiiri, kuid mitte Balti riikide kuulumist Nõukogude Liidu koosseisu.

    Kahjuks on suurriigid eetilistest ja moraalsetest printsiipidest kinni pidanud vaid siis, kui see neile kasulikuks osutub. Kõneldes moraalist, väärinuks Moskva anastuslik poliitika vaid ühest hinnangut - resoluutset hukkamõistu.

    Hiljem kirjutas tuntud Inglise poliitik ja riigimees Winston S.Churchill oma mälestustes:

    "Nõukogude poole õigustuseks peab ütlema, et nende elulised huvid nõudsid Saksa armee lähtepositsioonide nihutamist nii kaugele läände kui võimalik, et anda venelastele rohkem aega jõudude koondamiseks oma tohutu impeeriumi kõigist osadest./.../ Nad pidid väevõimu või pettusega okupeerima Balti riigid ja suure osa Poolast, enne kui neid rünnatakse. Ehkki nende poliitika oli kalk, oli see antud hetkel äärmiselt realistlik."

     Samal ajal näitas Põhja-Ameerika Ühendriikide valitsus resuluutselt oma suhtumist toimunusse. USA riigisekretär Sumner Wellesi avalduses 23. juulil 1940 nimetab ta Balti riikides toimunut Eesti, Läti ja Leedu poliitilise sõltumatuse ja territoriaalse ühtsuse ettekavatsetud hävitamiseks ja deklareeris, et Ühendriikide rahvas on sellise röövelliku tegevuse vastu, ükskõik, kas seda viiakse läbi jõu abil või ähvardustega. Kuigi paar aastat hiljem valitsesid ka Washingtonis Balti riikide inkorporeerimise suhtes hoopis teistsugused meeleolud.

    Kogu eelneval on otsene seos meie tänase Eesti-Vene poliitikaga ja suhete normaliseerimise protsessiga. Eelkõige seda aga piiriküsimustes. Paljud tänase Venemaa juhtivad poliitikud ja diplomaadid on välja öelnud argumendi: "Kui me tunnistame Tartu rahulepingut, tähendaks see, et Venemaa, kui N. Liidu õigusjärglane, tunnistab Eesti okupeerimist 1940. aastal." Kuigi kõik ajaloolised dokumendid seda kinnitavad, ei ole Venemaa suurriiklik uhkus lubanud seda tunnistada. Pidades end pärast N. Liidu kokkuvarisemist demokraatlikuks riigiks, ei ole Venemaa tänaseni suutnud vabaneda oma stalinliku mineviku pärandist.


     

    PUNAVÕIMUDE  HÄVITUS-  JA MÕRVATÖÖST    tagasi

    Ühe aasta inimkaotused

    Kõige rängemaks kaotuseks nõukogude võimu aastatel 1940-41 olid kahtlemata meie inimkaotused. Ühe nõukogude võimu aastaga kaotas eesti rahvas oma tütreid ja poegi rohkem kui kogu eelnenud saja aasta jooksul kokku.

    Okupatsioonidest tulenevat rahvastikukaotust kandis Eesti juba enne Eesti okupeerimist  N. Liidu poolt.   23. augustil 1939 toimunud Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP) sõlmimisele järgnes 28. septembril NSV Liidu–Saksamaa sõprus- ja piirileping, millega nähti muuhulgas ette baltisakslaste ümberasumine oma päritolumaale. Esimesed Berliini kutset järginud baltisakslased lahkusid Eestist 18. oktoobril 1939, see tähendab juba 57 päeva pärast MRP sõlmimist.

    1934. aasta rahvaloenduse andmeil elas Eestis 16 346 sakslast. Ajavahemikul okt. 1939 – kuni maini 1940 lahkus  Eestist  12 660 saksa rahvusest eesti kodanikku. Kuna 1941. aastaks oli Baltikumi jäänud veel märkimisväärne hulk sakslasi, korraldati järelümberasumine,  mille käigus lahkus Eestist veel umbes 7000 ümberasujat.  Kokku oli ümberasujaid umbes 20 000, nende hulgas umbes 4000 eestlast.

    Nõukogude Liidu eesmärkideks Eesti Vabariigi okupeerimisel oli Eesti Vabariigi likvideerimine ja nõukogude korra kehtestamine Eestis, aga ka N. Liidu kaitsevööndi laiendamine võimaliku (kavandatava) sõja korral Saksamaaga. Nõukogude Liit oli totalitaarne ühiskond, mis ei austanud inimõigusi ja isikuvabadusi. Riiki juhtis mõneliikmeline Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei (ÜK(b)P) Keskkomitee Poliitbüroo. Eestis oli selle analoogiks Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei (EK(b)P) Keskkomitee büroo. Nõukogude Liidus ei kehtinud süütuse presumptsioon, kriminaalkoodeksit rakendati tagasiulatuvalt jne. Eestis vangistatuid süüdistati selles, et nad iseseisva Eesti Vabariigi kodanikena kuulusid selle riigi teenistusse, sõjaväkke või kodanikuühendustesse. 1940–1941 pandi ÜK(b)P ja EK(b)P (Keskkomitee sekretär Karl Säre) korraldusel ja kaastegevusel Nõukogude Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD), alates 1941. a märtsist ka Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi (NKGB), samuti Punaarmee ja Balti Laevastiku eriosakondade täidesaatmisel ning nn. rahvakohtute, Eesti NSV Ülemkohtu, Ülemnõukogu Presiidiumi, NKVD erinõupidamiste ning Punaarmee ja Balti Laevastiku ning Siseasjade Rahvakomissariaadi mitmesuguste tribunalide otsustel suuremal hulgal toime mitmesuguseid inimsusevastased kuritegusid.

    Üks aktiivsemaid massimõrvade organiseerijaid oli NKVD ülemaks määratud juudi kultuuriseltsi Licht juhatuse liige Hans Grabbe (õieti Hasa Hoff). Tema korraldusel alustati eesti politseiohvitseride massilist hävitamist.  Ka oli Hasa Hoff Eestis moodustatud hävituspataljonide üks tegutsemistaktika koostajaid.

    Üldse hõivasid juudi rahvusest äärmuslased 1940. aastal, peale nõukogude võimu kehtestamist Eestis, valdava osa repressiivorganite juhtide kohtadest.

    Et suur hulk juudi äärmuslasi reetsid Eesti Vabariigi, kes oli neile andnud kultuuriautonoomia, mida  juudid ei omanud üheski teises Euroopa riigis ja hakkasid vangistama, piinama  ja mõrvana neisse sõbralikult suhtunud eestlasi, seda on kinnitanud ettekannetes oma valitsustele ka välismaised diplomaadid ja ajakirjanikud.  Välisvaatlejad teatasid, et eesti juudid hõivasid valdava osa juhtivaid ametikohti täitevkomiteedes, NKVD-s  ja teistes karistusorganites.

    Eesti kodanike vahistamised algasid juba okupatsiooni esimestel päevadel juunis 1940, seega enne Eesti formaalset NSV Liiduga ühendamist.

    Juba 1940. a. juuni viimasel nädalal arreteeriti 28 ning juulis 121 inimest. Siitpeale arreteeritute arv aina kasvas. 28. novembril 1940 väljastas NSV Liidu siseasjade rahvakomissar korralduse nr. 288, mille kohaselt tuli Eesti NSV (nagu ka Ukraina, Valgevene, Moldova, Karjala, Läti ja Leedu) Siseasjade Rahvakomissariaadis (SARK) sisse seada kartoteek nn. kontrrevolutsioonilise ja nõukogudevaenuliku elemendi kohta. Algul hõlmas nõukogudevaenuliku elemendi mõiste endisi valitsusliikmeid, Eesti Vabariigi kohtu-,  prokuratuuri- ja haldusasutuste ning administratiivsüsteemide töötajaid, parteide liikmeid, politseinikke ja ohvitsere, kuid aja möödudes hakkas see isikute ring üha laienema. Nõukogude korra vaenlaste avastamiseks töötati süstemaatiliselt läbi kõik huvipakkuvad arhiivifondid. 1941. a. jaanuarist kuni maini  võeti nn. poliitvärvingute kartoteegis arvele 37 794 isikut ning tehti päringuid veel 27 597 isiku kohta. Eriti aktiivseks muutusid inimeste vangistamised pärast sõja puhkemist Saksamaaga.

    Eestist viidi ajavahemikul 10.–17. juunini 1941 Venemaale vähemalt 9267 isikut, kellest tagasi tuli 4264. Seega kaotasid elu umbes pooled äraviidud

    Seni teadaolevatel andmetel arreteeriti 1940. juunist kuni 1941. aasta oktoobrini Eestis 7691 inimest, kellest umbes 5700 viidi Venemaale sunnitöölaagritesse. Neist 540 olid alla 20 aasta vanad. Kohtuvälised kolmikud (troikad) mõistsid tagaselja surma mitu tuhat süütut inimest. 1941. aastal registreeriti 1622 ja 1942. a. aprillis-mais 787 surmaotsust. Tuvastatud mõrvatute hulgas oli 82 alaealist ja last. Noorim neist oli 8 päeva vana. Teada on 2089 mõrvatu elukoht.

    Kõige rängemini tabasid repressioonid Harjumaad, kus kaotati kokku 30 365 inimest, s.o. sama palju, kui kõigis teistes maakondades kokku, kusjuures pearaskus lasus siin Tallinnal. Kõige vähem said kannatada lõunapoolsed maakonnad, mis metsavendade poolt alustatud „Suvesõja” käigus ja Eestisse jõudnud Saksa armee poolt põhjapoolsetest maakondadest varem nõukogude režiimi alt vabastati. 

    Kui puhkes sõda, viidi Venemaale üle 33 000 mehe sundmobiliseeritutena ja 2000 tööülesannete ettekäändel. Eesti meeste sundvõtmine Punaarmeesse ei olnud isegi rahvusvahelise õigusega vastuolus olev okupeeritud alade elanikkonna mobilisatsioon, sest mehi ei saadetud mitte sõjalisele väljaõppele ja rindele, vaid Siseasjade Rahvakomissariaadi Laagrite Peavalitsuse (NKVD Gulag) töölaagritesse. Meeste deporteerimise eesmärgiks 1941. aasta suvel ja sügisel ei olnud üldsegi mitte Punaarmee Eesti üksuste formeerimine. See otsus langetati hiljem.

    Tööpataljonidesse viidud meestest suri nälga ja haigustesse umbes 10 700 ning langes hiljem rindel umbes 8000 meest. Ainult Velikie Luki all kaotas  8. Eesti laskurkorpus  27 000 mehest surnute ja haavatutena 13 000.  See arv sisaldab aga ka mitte-eestlasi ning venemaa-eestlasi, keda korpuse koosseisus oli ligi pool.

    Aastatel 1940/41 represseeriti nõukogude võimu poolt kokku 52 700 eesti kodanikku, kellest 18 090 hukkus või hukati. Lisaks veel need umbes 25 000, kes 1941 ise Venemaale põgenesid. 

    Kohe pärast nõukogude režiimi alt vabanemist moodustati Eesti Rahva Ühisabi (ERÜ) organisatsioon ja selle juurde 1. septembril 1941 ära viidud ja mobiliseeritud eestlaste registreerimise ja otsimise keskus. Selle keskuse poolt 1943. aastal avaldatud andmete põhjal oli selleks ajaks registreeritud Venemaale viiduid ja mõrvatuid kokku 60 988 inimest. Selle arvu moodustasid arreteeritud, küüditatud, mobiliseeritud, kutsealustena ja tegevväelastena Venemaale viidud, mõrvatud ning teadmata kadunud isikud. Nagu hiljem on selgunud, oli see arv tegelikult veelgi suurem. Teadmata kadunuid registreeriti 1943. aastal 1390 isikut, kelledest nagu hiljem selgus, oli enamus tšekistide poolt tapetud.

    Okupatsiooni ohvriks langes ka Eesti sõjavägi ja eriti ohvitserkorpus, kel ei lastud täita oma vannet. Enne sõja puhkemist mõrvati ja arreteeriti ning valdavalt suretati vangilaagreis 800 Eesti kaadriohvitseri ehk umbes pooled Eesti ohvitseridest. Eesti sõjavägi, kus 1940. a. juunis oli 16 800 meest, muudeti "22.territoriaal-laskurkorpuseks" , mis sõja alguseks täiesti venestati (jäi 9000 endist Eesti sõjaväelast 20 000 venelase vastu). Tuhanded mehed põgenesid korpusest, kui see sõja puhkedes Venemaale viidi. Esimeste lahingute ajal oli korpuses 5500 eesti sõjameest. Neist 4500 tulid rindel Saksa poole üle. Korpuse likvideerimise ajal septembris 1941 oli selles vaid 500 endist Eesti sõjaväelast. Mingi hulk neist olid haavatuna evakueeritud või langenud. Nõukogude poole jäi endisi Eesti sõjaväelasi maksimaalselt 900 meest.

    Kommunistide poolt massiliselt mõrvatute haudu leiti peale Eesti nõukogude võimu alt vabastamist üle kogu maa. Tallinna linna ümbruskonnas leiti neid mitmes kohas Valdeku laskeplatsi maa-alal, Liival, Sakus, Harkus ja Pirita-Kosel. Kõik need mõrvad olid sooritatud erilise toorusega ja ohvrite piinamisega.

    Üks suurimaid massimõrvu pandi 8. juulil 1941 toime Tartu vanglas, kus hukati kokku 193 inimest, neist 173 meest ja 20 naist. Arvulisel järgmine massimõrv toimus s, kus ühis- ja üksikhaudadest leiti kokku 90 mõrvatut (87 meest ja 3 naist). Saaremaalt Iide külast leiti 20 ja Salme vallast 25 mõrvatut. Viljandi vanglas lasti 8. juulil 1941 maha 12 inimest, kelledest üks oli 14 aastane poisike. Üks mõrvatu jäi imekombel ellu ja pääses hauast.

    Üheks vangistatute ülekuulamise ja piinamise paigaks oli NKVD staap Lihulas, mis asus endises Loidapi majas (Tallinna mnt. 10). 8. juulil ööl vastu 9. juulit toimus seal tapatöö, mis oli üks jõhkramaid. 1941. a. 20. detsembri ajalehes "Postimees" ilmunud artiklis "Tapatöö Lihula keldris", kirjeldas doktor Mikk, kes tegi tapetute arstliku ekspertiisi, seda järgmiselt:

    "Kõiki mõrvatuid oli enne tapmist piinatud. Kõikidel mõrvatutel olid enamikus silmad välja lõigatud. Tääkidega oli purustatud kaelasooned ja kõhukoopad. 78-aastasel vanakesel Jüri Frool oli purustatud täägiga kukal, püssipäraga lõualuu, selja taha seotud mõlemad käsivarreluud olid murtud, samuti ka sõrmed. Kubemesse olid mõrvarid löönud kaks suurt ja sügavat täägihaava, kust sooled olid välja tulnud. Richard Paulbergil oli täägi- ja püssipärahoopidega purustatud jalad, käed, rinnakorv, kust paistsid välja süda ja kops. Georg Tammel oli püssipäraga enne mõrvamist purustatud nina ja parempoolne põseluu. Täägitorkeid leidus ka kõhus. Jaan Uritammel, Mihkel Vastupääl ja Johannes Kaljustel oli purustatud vaagnaluud ja kaelasooned. Enne mõrvamist olid ka veel mõrvarid oma ohvreid kantsikuga peksnud paljale ihule, sest mõrvatute kehadel olid hästi säilinud kantsikute vorbid."

    Üks õudsemaid ohvrite piinamisi oli aset leidnud Pirita-Kosel Klaus Scheeli villa ja Ajakirjanike Kodu lähedal NKVD poolt mõrvatud inimeste juures. Nii leiti ühes hauas 14 mehe ja ühe naise laibad, kes olid sinna maetud elusalt. Ohvrite käed olid selja taha kinni seotud ja selleks, et ohvrid ei saaks karjuda, suhu topitud suur riidetropp. Kuna mahalaskmisel relvade paugud võinuks äratada ümbruskonnas tähelepanu, maeti inimesed hauda elusalt.

    Dr. Lindeberg, kes haudade avamisel laibad üle vaatas ja lahkas, leidis nende hingetorudes ja kopsus liiva ning konstateeris, et mõrvatuil peale lämbumise teisi surmapõhjusi ei olnud. Laipadel oli küll peksmise ja piinamise jälgi, kuid need ei põhjustanud surma.

    See ennekuulmatult toores inimeste mõrvamine Eestis äratas tähelepanu ka lääneriikides ja see on avaldatud Ameerika Ühendriikide Esindajatekoja vastavas protokollis, kus on avaldatud selle kuriteo avastamisel kodanik K. Romppaneni vande all antud tunnistus. 1)  Raamatus on ära toodud ka veel palju teisi nõukogude režiimi poolt Eestis ja teistes okupeeritud riikides toime pandud kuritegusid.

    Metsikutest küüditatute kallal räägib 1941. a. sügisel, peale Punaarmee taandumist, Pihkva kaubajaamast leitud loomavagun küüditatud lätlastega. Läbi vaguni seinte oli avatud vagunis olijate pihta automaatrelvadest tuli ja selles olnud küüditatud naised ja lapsed olid metsikult mõrvatud. Juba Eesti Vabadussõja ajal mõrvasid punavägede sõdurid Eestis palju süütuid tsiviilisikuid. Samasugune mõrvategevus jätkus ka 1940/41. okupatsiooniaastatel. See oli ka üheks põhjuseks, miks eesti sõjamees 1944. aasta suvel meeleheitlikult punaste hordide tagasituleku vastu võitles.

    Ka see, et ligi 70 000 eestlast jätsid 1944. aasta sügisel maha oma kodud ja põgenesid läände, oli 1941. a. juuniküüditamisest ja repressioonidest põhjustatud hirmu tulemus. Kui suures ulatuses punane terror ühe aastaga meie elanikkonna üksikuid ühiskonnakihte ja kutsealasid laastas, ei ole veel nüüdki täpselt teada.


     

    MÕRVATUD RIIGIJUHID   tagasi

    Et esimene löök tuleb suunata rahva juhtide ja eliidi pihta, seda teadsid bolševikud juba oma praktikast Venemaal ja 1940. hakati seda ka otsekohe Eestis ja teistes Balti riides ellu viima. Represseeriti kõik kätte saadud riigitegelased. Enne nõukogude okupatsiooni oli Eesti 25 valitsuses kokku 25 peaministrit (riigivanemat) ja 106 ministrit. Eesti riigijuhtidest lasti maha või hukkus vangistuses  10 riigipead. Persoaalselt:

    Konstantin Päts - 1918. a. Eestimaa Päästmise Komitee esimees. Riigivanem. President. Deporteeriti Venemaale. Viibides erinevates vanglates, suri 18. jaanuaril 1956 Buraševo vanglas, Kalinini oblastis.

    Otto Strandman - peaminister ja riigivanem 1919. ja 1929./30. aastal. Saanud 1940. aasta kutse ilmuda NKVD-sse, lasi end maha.

    Jaan Tõnisson (VR III/1.) - oli korduvalt peaminister ja riigivanem. Arreteeriti 1940. aastal. Hukkamiskoht teadmata.

    Aado-Avdi (Ado) Birk - peaminister ja kahes valitsuses välisminister. Suri 1942. aastal Sosva vangilaagris enne surmaotsuse täideviimist.

    Ants Piip - peaminister ja riigivanem, korduvalt välisminister. Suri 1941. aastal Permi vangilaagris.

    Juhan Kukk - riigivanem, mitmes valitsuses rahandus- ja majandusminister. Suri 1945. aastal vangilaagris.

    Friedrich Akel - riigivanem ja korduvalt välisminister. Lasti 1941. aastal Tallinnas maha.

    Jüri Jaakson - riigivanem, Eesti panga president. Lasti 1942. aastal Sosva laagris maha.

    Jaan Teemant - korduvalt riigivanem. Arreteeriti 1940. aastal. Edasi andmed puuduvad. Tõenäoliselt lasti 1941. aastal Tallinnas maha.

    Kaarel Eenpalu  - riigivanem, sise- ja peaminister. Suri 1942. aastal Vjatka vangilaagris.

    August Rei - riigivanem, välisminister, Eesti saadik Moskvas. Põgenes Rootsi, kus ta 1963. aastal suri.

    Mõrvatud riigivanemad

     

     

     

    Ministritest arreteeriti kokku 61 endist ministrit, kellest enamus surid vangilaagrites või hukati. Th. Rõuk sooritas arreteerimisel enesetapu. Seitse ministrit, nende hulgas viimane peaminister Jüri Uluots põgenes läände. Ainult kolmel kodumaale jäänud ministril õnnestus repressioonidest kõrvale hoida.

    Arreteeritud valitsusliikmeist tulid eluga kodumaale tagasi vaid kolm - haridusminister prof. dr. Paul Kogerman, haridusminister Aleksander Veiderma ja rahandusminister Peeter Kurvits.

    1941. aastal juulis ähvardas Patarei vanglas olnud vange sõjale jalgu jäämine. Pole kahtlust, et Tallinnas oleks kordunud Tartu ja Kuressaare tragöödia, kus kõik vangid ilma igasuguse kohtuta maha lasti. Kuid Patarei vangide õnneks rinne takerdus ja 4. juulil 1941 asus Tallinnast teele vangide laev, millega nõukogude surmalaagritesse etapeeriti üle tuhande mees- ja üle kahesaja naisvangi. Nende seas oli ohvitsere, riigitegelasi, valitsusametnikke ja teiste elualade esindajaid. Laeval olid endised kait

     seministrid Nikolai Reek ja Jaan Soots, kolonel Jaan Kurvits, major Heino Onni, kapten Johannes Holland, admiral Joh. Pitka kolm poega, allveelaeva

    Lembitu komandör kaptenmajor Ferdinand Schmidhelm, politseiülem Johan Soo-man ja paljud teised tuntud isikud. Kõik nad toimetati Usollagi surmalaagrisse.

    Kuid represseerimine jätkus ka laagris. Vangidele vabritseeriti uusi süüdistusi, kusjuures tšekistide lemmikvõtteks oli "vangide vandenõude" paljastamine. Kartes rindele saatmist, püüdsid laagriametnikud tõestada oma vajalikkust ja nad "avastasid üha suuremaid ja ohtlikemaid" vangide vandenõusid. Usollagi vandenõu juhiks tembeldati kindralleitnant Nikolai Reek ja tema salaorganisatsiooni liikmeteks ligi sada silmapaistvat vangi, nende hulgas ka politseidirektor Johan Sooman. Neist 59 lasti maha, 22 vangi surid nälga ja 12 vangi süüasi, keda polnud nende tervisliku seisundi tõttu enam võimalik üle kuulata, eraldati sellest süüasjast.

    Suured olid kaotused meie omavalitsustegelaste ridades, kuna kohalike omavalitsuste lammutamine oli nõukogude režiimi üheks esmaseks ülesandeks. Kauaaegsed vilunud omavalitsustegelased kas hukati kohapeal, arreteeriti või küüditati Siberisse. 21. juunini 1940 ametis olnud 11 maavanemast oli pärast nõukogude lahkumist järel vaid 5 ja 33 linnapeast 15. Vallavanemate arvukast perest represseeriti umbes 35%.

    114 Eesti politsei juhtivtöötajatest arreteeriti 13.-14 juunil 82. Osa neist mõrvati kohapeal. Nende perekonnad küüditati. Kokku represseeriti Eesti politsei ametkonnast umbes 50% töötajaist.

    Suured olid kaotused ka haridustöötajate hulgas. Üldse kaotas Eesti ca 15% oma haridustöötajatest. Puutumata ei jäänud ka kooliõpilased. Näiteks Jakob Vestholmi nimelise gümnaasiumi VI b klassi 24 õpilasest represseeriti 16, s.o. 67%.

    Vaimulikest mõrvati kohapeal 6 ja arreteeriti ning küüditati Venemaale 31 vaimulikku. Eesti politsei ametkonnast represseeriti umbes pooled. Politsei juhtivtöötajatest aga umbes 80%.


     

    ALGAS ELANIKE KÜÜDITAMINE    tagasi

    Stalinliku genotsiidi tagajärjel likvideeriti Venemaal üle 40 väikerahva. Arvestades Eesti geopoliitilist asendit oleks sama saatus tabanud ka Eestit. Pärast Balti riikide inkorporeerimist Nõukogude Liidu koosseisu algas nende maade elanike massiline arreteerimine ja deporteerimine Siberisse.

    Baltimaade rahvaste küüditamiseks oli olemas Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku rahvakomissariaadi poolt aegsasti välja töötatud kava, milline dokument riikliku julgeoleku rahvakomissari asetäitja Serovi allkirjaga leiti 1941. aastal Riiast. Nagu sellest dokumendist nähtub, peeti Balti riikide kodanike maalt väljasaatmist suure poliitilise tähtsusega ülesandeks. Küüditamine korraldati üheaegselt kogu alal, mille NSV Liit oli annekteerinud, ja hõlmas Nõukogude poole andmetel kokku 143 416 isikut. Samuti kinnitab see N. Liidu juhtivate tegelaste väidet, et Balti maade vallutamisel ei tohi korrata Peeter I viga ja jätta maa pärisrahvad kohale. Kompartei häälekandja Pravda kirjutas 1941. aasta kevadel:  "Peeter I tegi sellega suure vea, et ta jättis Balti pärisrahvad nende asukohtadesse".

    1941. aastal otsustasid nõukogude julgeolekuorganid selle vea parandada ja alustasid kohe peale Baltimaade okupeerimist ette valmistama suurejoonelist elanike ümberasustamist. Ettevalmistusi eestlaste deporteerimiseks alustati veel enne, kui Punaarmee Eesti okupeeris. Kommunistliku terrori eesmärgiks oli suruda juba eos maha igasugune vastupanu  ning külvata ühiskonna  kõikides kihtides hirmu ja muuta igasuguste vastupanuliikumiste tekkimine võimatuks.

    Elanike deporteerimine viidi läbi 1930. aastate algul NSV Liidus väljatöötatud tüüpdirektiivi järgi. Balti riikide, Poola idapoolsete alade ja Rumeenia koosseisu kuulunud Bessaraabia kohta olid samalaadsed ülisalajased käskkirjad kinnitatud juba 1939.  aastal, veel enne kui need riigid või territooriumid üksteise järel okupeeriti. Poolas alustati deporteerimist veebruaris 1940. Eestis algasid ettevalmistused nn. „sotsiaalselt ohtliku elemendi” väljasaatmiseks NKVD korralduse nr. 288-6 aluse 28. novembril 1940.  Eesti, Läti ja Leedu elanike väljasaatmise määruse kinnitasid NSV Liidu valitsus ja NLKP Keskkomitee 14. mail 1941.

    Korraldused ja instruktsioonid küüditamise läbiviimiseks andis Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat. Nende täitmine oli pandud kohalikele võimumeestele. Eesti rahva küüditamist korraldas ja juhtis "troika" (kolmik), kelle eesotsas oli ENSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Boris Kumm ja kuhu kuulusid veel Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar A. Murro ning Eestimaa Kommunistliku Partei esimene sekretär Karl Säre. Maakondades korraldasid küüditamist kohtadel moodustatud "kolmikud" ja operatiivstaabid, kes võtsid arvele "kontrrevolutsioonilise ja nõukogudevaenuliku elemendi" ja koostasid küüditatavate nimekirjad. Andmete kogumist ja nimekirjade koostamist alustati juba 1940/41. a. talvel.

    Materjalide kogumist nõukogudevaenulike kodanike suhtes teostas NKVD oma agentide võrgu kaudu. Linnad ja maakonnad olid jaotatud sektoriteks, kus NKVD agendid hankisid kompromiteerivaid andmeid isikute kohta, keda arvasid olevat ohtlikud nõukogude võimule. Määravaks olid samuti kommunistide, komnoorte ja teiste nõukogude võimu pooldajate kaebused.

    Elanikke kompromiteeriva materjali hankimisel kasutas NKVD ka nn. "salajaste kaastöötajate" abi. Selliseid kaastöötajaid püüdis NKVD värvata kõigi kutseala töötajate hulgast, kaasa arvatud endised Eesti Vabariigi poliitilised tegelased. Eriti püüti värvata neid isikuid, keda süüdistati nõukogude korra vastastena. Nende värbamisel kasutati survemeetodeid, ähvardades värvatava perekond kas arreteerida või välja saata. Sellest pääseda oli võimalik ainult NKVD kaastöötajaks hakkamise teel. Peale sõja lõppu kasutas taasokupeeritud Eestis samasugust meetodit „koputajate” värbamisel ka tollane KGB.

    Julgeolekuorganite määruste, instruktsioonide ja korralduste kohaselt kuulusid väljasaatmisele:

  • natsionalistlike organisatsioonide Kaitseliit, Isamaaliit ja teiste organisatsioonide  aktiivsed liikmed koos perekondadega.

  • kaitsepolitseinikud ja politseinikud ning vanglatöötajad.

  • suurmaaomanikud, vabrikandid ja riigiaparaadi teenistujad.

  • eesti ohvitserid, kelle kohta oli olemas kompromiteerivaid materjale.

  • nende kontrrevolutsionääride perekonnaliikmed, kellele oli mõistetud kõrgeim karistusmäär.

  • Saksamaalt repatrieerunud isikud. Samuti sakslased, kelle kohta olid olemas kompromiteerivaid materjale.

  • välisfirmade esindajad.

  • põgenikud Poolast, kes keeldusid võtmast nõukogude kodakondsust.

  • kuritegelik element.

  • prostituudid, kes olid varem registreeritud politseis ja jätkasid tegelemist prostitutsiooniga.


     

    KÜÜDITAMISE LÄBIVIIJA OLI NKVD    tagasi

    Küüditamise – või nagu seda ametlikult nimetati - sundevakueerimise läbiviimisele asuti 13. ja 14. juuni öösel. Kõikidele asutustele oli antud korraldus - saata oma transpordivahendid miilitsa käsutusse. 13. juuni õhtul hakkasid varem ette valmistatud kogunemiskohtadesse koonduma asjasse pühendatud seltsimehed, usaldusväärsed kommunistliku partei liikmed, komnoored ja töölised, kellest moodustati vahetult küüditamist teostavad rühmad. Salastatuse tagamiseks lülitati välja kõik telefonid.

    Ometi imbus teade lähenevast küüditamisest siin-seal ikkagi läbi. Ühtesid muutis valvsaks autode koondamine, teisi pikad rongiešelonid jaamades. Oli ka juhuseid, kus mõned küüditamisest teada saanud kohaliku võimu esindajad jõudsid rahvast hoiatada ja inimesed läksid pakku. Enamik ei osanud aga midagi karta, kuna nende endi teada polnud ju keegi neist midagi seadusevastast teinud. täitusid linnade ja maakeskuste suuremad saalid meestega, kellest suur osa ei osanud aimatagi, mis eesmärgil nad kohale olid kutsutud. Kui see selgus, püüdsid mõned vargsi lahkuda, kuid paraku olid Punaarmee sõdurid hooned selleks ajaks sisse piiranud.

    Kohalviibijatest moodustati neljaliikmelised "brigaadid", mida üldjuhul juhtis julgeolekutöötaja. Brigaadidele jagati välja instruktsioonid ja vajalikud paberid: arreteeritavate ja küüditatavate nimekirjad, vara ülevõtmise blanketid jms. Paraku jäi aga sageli kõik instruktsioonides toodu paberile, kuna tegelikult sõltus kõik julgeolekutöötaja suhtumisest ja hoiakust.

    14. juuni öösel kella 1-2 paiku alustasid rühmad tegevust. Õhtul paha aimamata magama läinud pered äratati ning neile loeti ette määrus, mille alusel nad kuulutati kas arreteerituiks või kodumaalt välja saadetavaiks. Mingit kohtuotsust selleks polnud. Korterid otsiti läbi, kusjuures nii mõnigi väärisese läbiotsija taskusse rändas. Ka ei mainitud, et perekonnapead naistest-lastest hiljem eraldatakse. Mõnel pool aitasid sõdurid inimestel asju pakkida, teisal aga viidi inimesed ära kaks kätt taskus.

    13. juunil 1941. aastal Moskvast antud korralduse kohaselt oli Eestist ette nähtud küüditada 14 471 inimest. Puuduliku organiseerimise tõttu see tšekistide plaan aga ei õnnestunud ja küüditamine venis kuni 16. juuni õhtuni. Tänu sellele õnnestus paljudel nimekirjas olnutel pakku minna.

    Eesti Represseeritute Registri Büroo poolt koostatud juuniküüditatute nimekirjas on andmeid 10 861 isiku kohta, kelle hulka on arvatud arreteeritud perekonnapead ning nende sundasumisele saadetud pereliikmed, aga ka sundasumisel sündinud lapsed ning küüditatavate nimekirja kantud, kuid äraviimisest pääsenud isikud.

    Kokku jõuti küüditada 10 205 inimest, kusjuures vähemalt 112 inimest võeti kinni nimekirjaväliselt. Ükski küüditatuist polnud kohtulikult süüdi mõistetud. Vahistatud perekonnapead lahutati peredest juba raudteejaamades, veel enne teele asumist ja saadeti Siberi vangilaagritesse. Kokku eraldati perekondadest 2819 meest, kes viidi arreteeritutena Sverdlovski oblasti surmalaagrisse, kus 606 neist hiljem maha lasti. 1194 neist surid nälga ja kurnatusse ning ainult 539 meest tuli hiljem invaliididena Eestisse tagasi. Küüditatutest lasti maha  12 naist.

    1194 neist surid nälga ja kurnatusse ning ainult 539 meest tuli hiljem invaliididena Eestisse tagasi. Küüditatutest lasti maha  12 naist.

    Operatsiooni läbiviimiseks oli varutud 490 vagunit. Need seisid Tallinnas Koplis ja Pääskülas ning Haapsalus, Keilas, Tamsalus, Narvas, Pärnus, Petseris, Valgas, Tartus ja Jõgeval. Peagi hakkasid vagunid täituma. Tähega “A” (arreteeritud) tähistatud vagunitesse paigutati täiskasvanud mehed, tähega “B” vagunitesse naised ja lapsed. Narva kaudu suunati Venemaale kolm ešeloni kokku 148 vaguniga ning Petseri kaudu seitse ešeloni 342 vaguniga. 233 vagunit oli suunatud Novosibirskisse, 120 vagunit Kirovi oblastisse, 57 vagunit Babõbinosse ja 80 vagunit Lõuna-Venemaale – Staro-belskisse.

    17. juunil veeresid rongid Narva ja Irboska kaudu Eestist välja. Instruktsioonide kohaselt oli vagunisse lubatud panna 30 inimest, kuid tegelikkuses suruti neid sinna kuni 50 - 60 inimest. Täistuubitud vagunites oli õhk kuumusest raske ja läppunud. Inimesi vaevas janu. Vett ei olnud. Käimla aset täitis põrandast läbi ulatuv toru. Paljud vanemad ja nõrgemad inimesed surid juba teel olles.

    Punavõimudel oli kavas samal aastal läbi viia veel vähemalt üks küüditamine, kuid sõja puhkemise tõttu jõuti seda teha osaliselt vaid saartel.

    1941. aasta juuniküüditamine pani aluse metsavendlusele ning järgnevatele Suvesõja sündmustele, mis lõppkokkuvõttes viis hiljem hauda ja Venemaa vangilaagritesse veel tuhandeid eesti mehi ja naisi.

    14. juunil 1941 toimepandud hulgaline küüditamine kujutas endast Nõukogude valitsuse aegumatut genotsiidikuritegu eesti rahva vastu. Saksa okupatsiooni ajal töötanud Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Keskuse (ZEV) 1) komisjoni andmetel represseeriti Eestis 1941. aasta juunis kokku 14 890, juulis 30 429 ja augustis 8146 inimest.

    Eesti Vabariigi Riigikogu otsusel moodustatud komisjoni poolt koostatud “Valge raamatu” andmetel ulatusid inimkaotused ühe nõukogude võimu aasta jooksul 180 000 inimeseni.

    Nagu hiljem leitud materjalidest selgub, oleks 1941. aastal nõukogude korra kestma jäämine viinud Siberi-teele suurema osa eesti rahvast. Ainult ajaloo suurima inkvisiitori surm 1953. aastal päästis eesti rahva sellest hävingust. Kuid ikkagi hukkus järgnenud 50 okupatsiooniaasta vältel üle 274 tuhande eestimaalase, seega umbes 23% endise Eesti Vabariigi elanikkonnast, mis suhteliselt on mitu korda rohkem, kui hukkus juute natside holokausti tagajärjel.


     

    EESTI OHVITSERIDE SURMATEEKOND    tagasi

    Ajaloost on ammu teada, et rahvaste allutamise kõige lühem ja kindlam tee on jätta rahvas ilma oma juhtidest ja juhtimisest. See kehtib ka sõjaväe kohta. Sõjavägi on institutsioon, kus puudub demokraatia ja kus juhtimine on üles ehitatud kolmele põhitõele: käsk, käsu täitmine ja subordinatsioon. Seda hästi teades ehitas NKVD juhtkond oma 1941. aasta juuniküüditamise tegevuskava üles neist argumentidest lähtudes. Langes ju selle küüditamise ohvriks põhiliselt vabariigi juhtkond, intelligents ja ohvitserkond.

    19. juulil 1940 viidi koos abikaasa Mariaga NKVD töötajate valve all Moskvasse Eest Vabariigi sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner. 28. juunil 1941 ta arreteeriti ja paigutati Pensa Oblasti NKVD Peavalitsuse vanglasse.  16. aprillil 1952 langetas NSV Liidu julgeolekuministri juures olev erinõupidamine otsuse: 25 aastat vanglakaristust koos kogu vara konfiskeerimisega. 13. märtsil 1953 Johan Laidoneri suri.

    Teatavasti arreteeris NKVD 1941. aastal üle poole Eesti Kaitseväes teeninud ohvitseridest, kes seejärel kõik Venemaale, peamiselt Norilski laagritesse viidi. Palju aastaid polnud nende saatusest midagi kuulda. Alles hiljem, kui ilmusid üksikute ellujäänud ohvitseride mälestused, sai teatavaks  osaline tõde nende läbielamistest.

    Neid oli kokku 263 eesti ohvitseri, kes 14. juunil 1941 "täienduskursuste" ettekäändel Petseri Lõunalaagrist Petserisse viidi. Seal räägiti neile, et algavad taktikalised õppused, mis pidid kestma kolm-neli päeva. Petseris paigutati ohvitserid Kaitseliidu majja, kus neid 14. juunil hakati "taktikalise ülesande" saamiseks ükshaaval välja kutsuma. Ühes kabinetis, kus laua taga istus mitu kõrgemat vene ohvitseri, käsutati kabinetti sisenenul käed üles, võeti ära püstol ja kaarditasku ning otsiti ta läbi. Seejärel viidi arreteeritud ohvitserid kõrvalukse kaudu saali, kus nad käsutati näoga lava poole põlvili põrandale. Saalis olnud tšekistid rebisid eesti ohvitseridelt ära pagunid, võtsid ära raha ja kõik väärtasjad ning lõikasid pükste eest ära nööbid. Sealjuures sõimasid ja mõnitasid nad ohvitsere, nimetades neid Punaarmeest välja heidetud kontrrevolutsionäärideks.

    Samal päeval, s.o. 14. juunil käis ohvitseride arreteerimise laine üle kogu Eestimaa. Mehi võeti kinni väeosadest, kodudest, tänavatel ja raudteejaamades.

    Järgmisel päeval, 15. juunil sõidutati arreteeritud ohvitserid kinnisel veoautol Petseri raudteejaama, kus nad trellitatud loomavagunitesse laaditi. 16. juunil jõudis rong Riiga, kus sellele haagiti järele vagunid Lätis ja Leedus arreteeritud ohvitseridega. Nagu hiljem selgus, oli rongis kokku umbes 1100 ohvitseri. Algas pikk ja piinarikas teekond viimase piirini täis kiilutud ja päikesest kuumaks köetud vagunites, kus ei jätkunud õhku hingamiseks ning puudus joogivesi ja toit.

    18. juuni hommikul väljus rong arreteeritud ohvitseridega Smolenski jaamast ja jõudis sama päeva pärastlõunal Babõnino raudteejaama. Edasi algas ohvitseride jalgsirännak tugeva konvoi valve all ühte Juhnovi kuurordi asulasse, kuhu jõuti 20. juunil kella kolme paiku öösel. Laager oli alles hiljuti ühest sanatooriumist ümber ehitatud, kust alles äsja oli hoitud poola vange. See koht asus kahtlaselt lähedal Katõnile, kus NKVD oli kuklalaskudega tapnud kümneid tuhandeid poola ohvitsere.

    Iga uus päev tõi Juhnovi kuurordi juurde üha uusi ja uusi eesti, läti ja leedu ohvitsere, kes kõik olid arreteeritud erinevates kohtades. See oli arusaamatu ohvitseride koondamine. Miks toodi Balti riikide vangistatud ohvitserid just siia? Juhnovis ei olnud etapilaagreid. Need asusid valdavalt raudteede lähedal. Peagi hakkasid kinnipeetute hulgas ringi liikuma kuuldused, et nad on sinna toodud selleks, et nende üle kohut mõista.

    Eesti peaministri Jüri Uluotsa vennapoeg Ülo Uluots (†), kelle isa leitnant Oskar Uluots oli samuti arreteeritud ohvitseride hulgas, on avaldanud arvamust, et Balti riikide ohvitserid, nagu Poola ohvitseridki, olid Stalini ja Beria poolt määratud hukkamisele.

    Miks see massimõrv siiski ära jäi? Mis takistas tšekistidel selle täideviimist? Selle põhjuseks võis olla 22. juunil 1941 alanud sõda Saksamaa ja N. Liidu vahel. Ilmselt kartsid mõrtsukad, et nad ei suuda mõrvatute laipu enam peita, kuna Saksa armee lähenes kiiresti. Pealegi nõudnuks tapatalgud omajagu aega. NKVD meestel oli aga küllalt palju tegemist iseendi ja oma perekondade evakueerimisega. Nii pääsesid eesti, läti ja leedu ohvitserid seekord eluga. Kuid hiljem oli suurem osa neist määratud piinarikkale hääbumisele või hukati kaugel põhjas asunud surmalaagrites.

    Juhdinski laagris olid ohvitserid kaheksa päeva. Seejärel algas pikk ja piinarikas teekond trellitatud loomavagunites üle Uuralite Krasnojarski linna, kuhu jõuti 14. juulil. Seal ootas neid ees 15 eesti kõrgemat ohvitseri eesotsas kindralmajorite H. Brede ja E. Kauleriga, kes olid toodud sinna koos 27 läti ja leedu kõrgema suurtükiväe ohvitseriga Moskva Sõjaväeakadeemia kuuekuulistelt "täienduskursustelt". Krasnojarskis paigutati ohvitserid ühte okastraataiaga ümbritsetud barakki. Valve baraki ümber oli suhteliselt lõtv ja kuna meestel oli arreteerimisel raha alles jäetud, said nad lisaks viletsale laagritoidule osta iga päev baraki juurde sõitnud kaarikult toiduaineid.

    28. juulil laaditi kõik Balti ohvitserid Krasnojarski Jenissei jõesadamas pargasele ja algas sõit mööda Jenissei jõge allavoolu kaugele põhja.

    Kolonel Georg Leetsi poolt avaldatu põhjal alustasid lotjadel mööda Jenissei jõge teekonda kaugele põhja 1098 Balti riikide ohvitseri. Nende hulgas oli 318 eestlast, 511 lätlast ja 269 leedulast.

    Ohvitserid olid suletud lodja trümmi ja sealt väljumine tekile oli rangelt keelatud. Lotja vedas aurulaev. Käimlana kasutati suurt puuanumat, mida käidi konvoi valve all tekil tühjendamas. Süüa anti vähe ja toit oli väga vilets. Kokku kestis reis 12 päeva. 9. augustil 1941 jõuti Dudinka sadamasse. Seal laaditi ohvitserist vangid kitsarööpmelise raudtee kahele lahtiste platvormidega rongile ja sõidutati läbi tundra Norilskisse.


     

    NORIL-GULAGI (NORILSKI SURMALAAGRID    tagasi

    Norilskis paigutati ohvitserid 7. laagrisse. Algas tavapärane nõukogude GULAG-i rutiin: algul saunaskäik, seejärel pildistamine, registreerimine ning nummerdamine, mille järel vang kaotas oma nime ja muutus numbriks. Ohvitseride sõjaväevorm vahetati kaltsus vangiriietuse vastu.

    14. augustil saadeti mehed tööle. Kes ehitusele, kes plaatinakaevandusse. Tööpäev kestis 12 tundi. Meestel jätkus veel endist rammu ja vaatamata ebainimlikele töötingimustele suudeti esialgu töönormid täita. Peagi hakkas aga meeste jõud raugema, kuna toit oli äärmiselt kehv ja vitamiinivaene. Paljud haigestusid skorbuuti ja düsenteeriasse. Neil langesid välja hambad. Varsti tulid esimesed surmajuhtumid. Esimestena läksid toonela teedele suured ja tugevad mehed, kelle organism oli harjunud saama küllaldaselt toitu.

    Toit tähendas Siberi laagrites elu. Toidupuudus oli piinavate haiguste, valu ja elust lahkumise eelmäng. Näljas olevaid mehi vaevasid pidevalt miraažid ja unenäod leivast. Nende tegevus oli kontsentreeritud vaid ühele ainsale soovile - saada süüa.

    Neile, kes on läbi käinud stalinlikest surmalaagritest, ei jagune maailm mitte õnnelikeks ja õnnetuteks ega headeks ja halbadeks, vaid elavateks ja surnuteks. Olgu siinjuures märgitud, kõik eelpoolöeldu kehtib eelkõige stalinismi ajastu laagrite kohta. Peale Stalini surma, s.t. peale 1954. aastat eksisteerinud nõukogude vangilaagrid olid stalinismi režiimi aegsete laagritega võrreldes "kuurordid".

    Norilski toodud 42 eesti, läti ja leedu kõrgemat kahurväeohvitseri viidi 10. augustil Norilka jõe kaldal asunud Valjoki asulasse, kus nad paigutati kahele kaatrile ja sõidutati üle Melkoje järve, Norilskist umbes 150 km kaugusel asunud Lama järve äärde. Lama järv kujutab endast Putorana mäeahelikul asuvat piklikku mägijärve, pindalaga umbes 2000 km².

    Elama paigutati ohvitserid algul suurde telki, kuhu 40 meest hädavaevu ära mahtus. Hiljem ehitasid nad telgi asemele lehisepalkidest baraki. Juba 1939. aastal oli Lama järve äärde hakatud ehitama puhkekodu NKVD töötajatele, mille ehitus oli veel pooleli. Selle valmisehitamine sai nüüd ohvitseride põhitööks.

    Elutingimused Lama erilaagris olid tunduvalt leebemad, kui need olid Norilski sunnitöölaagrites. Ka toitlustamine oli parem. Ohvitseridel jäeti alles nende isiklikud tarbeesemed ja neid müües oli võimalik osta toidule lisa. Suvel töötasid nad puhkekodu ümbruses, talvel käisid üle järve metsatöödel. Osa mehi said tubasele tööle. Nii töötasid kolonel G. Leets ja major H. Roots raamatupidaja ja arveametnikuna. Kolonelleitnant Krupp oli kokk jne.

    Kuid surm ei läinud mööda ka Lama erilaagris olijaist. 28. jaanuaril 1942 viidi kindralmajor H. Brede, major Riiberg ja kapten Murumaa lennukil Norilski. Mahajääjaile teatati, et neile olevat antud armu ja viidud rindele. Tegelikult viidi nad Norilski vanglasse, kus nad surma mõisteti ja maha lasti. Järgmisena lasti Lama ääres maha kindralmajor E. Kauler, kelle laskjaks oli Norilskist sinna toodud kutseline timukas, NKVD leitnant Sakulin. Viimane omastas ka mõrvatu isiklikud asjad. Kauleri matmispaik on siiani teadmata. Kolonelleitnant J. Tamm ja V. Martma leiti metsast surnuks külmununa. Kolonelleitnant R. Krupp suri verisesse kõhutõppe. On tähelepanuväärne, et üliraske 1941./42. aasta talve elasid Lamal olijad üle paremini, kui Norilski laagrites olnud ohvitserid, kelledest seal hukkusid ligi pooled.

    1941. aasta lõpus ja 1942. aasta alguses pidas Norilskis väljasõiduistungit Taimõri ringkonnakohtu tribunal. Kolm nädalat töötasid tšekistid palehigis ette antud juhtmaterjalide alusel. Säilinud ülekuulamisprotokollide ja toimikute põhjal on selgunud, kui kitsas oli küsimustering, mille alusel mehi süüdi mõisteti. Süüdi olid kõik, kes näiteks Esimese maailmasõja ajal ei astunud Punaarmeesse, kes olid osa võtnud Eesti Vabadussõjast, olid olnud Kaitseliidus, "vapside" ühenduses või Isamaaliidus, või teeninud 1924. a. punaste riigipöördekatse ajal sõjaväes. Süüdi mõisteti ka nõukogude korra halvustamise või lääneriikide kiitmise eest. Sellises süüdimõistmise käsitluses polnud midagi iseäralikku. Selline oli nõukogude režiimi ja NKVD kohtusüsteem.

    Eesti ohvitseridest mõisteti surma ja lasti Norilskis maha üle 50 mehe. Siis äkki lõpetas erikohus oma tegevuse. Mis põhjusel, on seni teadmata. Kõigile ülejäänud eesti, läti ja leedu ohvitseridele määrati edasi tegutsenud "troika" poolt § 58 alusel kaheksa kuni kümme aastat sunnitööd. Vaid mõnele üksikule määrati kuus aastat.

    Järgnenud laagriaastad tegid ülejäänud töö. Nälja, polaarpakase, lumetormide, haiguste ja hukkamiste tulemusel hukkus enamus laagrites olnud Balti riikide sõjaväelastest. Teadaolevail andmeil pääses 1941. aastal Norilski sunnitöö- ja erilaagritesse viidud 318 eesti sõjaväelasest tagasi kodumaale vaid 36 meest.  Kõik ülejäänud hukkusid


     

    1941.  AASTA MOBILISATSIOON PUNAARMEESSE    tagasi

    Suurt laastamistööd meie rahvaarvu vägivaldsel vähendamisel tegi 1941. aastal kommunistliku režiimi poolt läbi viidud mobilisatsioon. Kokku mobiliseeriti umbes 50 000 meest. Neist jõudis nõukogude tagalasse umbes 36 000 - 37 500 meest.

    Osa mobiliseerituid hukkus juba teel Tallinnast Leningradi. 1941. aasta juulis lahkus Tallinna sadamast mobiliseeritute ja evakueeritavatega kokku ligi 200 mitmesugust laeva. Laevad liikusid äärmiselt ohtlikes tingimustes - läbi miiniväljade ja õhurünnakute tule all. Juminda miinilahingus läks põhja 53 laeva ja hukkus 4767 inimest. Tekkinud segadustes õnnestus osal laevadel pärast raskeid vintsutusi kodusadamatesse tagasi pöörduda. "Eestirand" koos 2672 mehega saabus Prangli saarele. Laev "Helge" jõudis Saaremaale. Tagasi tulid ka laevad "Mihkel" ja "Pärnumaa", mille mõlema pealt pääses umbes 2500 meest. Laev "Õrne" aga sattus Hankosse, kust enamus mehi vaid õnneliku juhuse tõttu tagasi kodumaale pääses.

    Valdav enamus mobiliseerituid saadeti teenima tööpataljonidesse, kus elutingimused olid äärmiselt viletsad. Järgnenud aasta jooksul hukkus seal nälja ja haiguste tagajärjel ligi 6600 meest. 18. detsembril 1941 ilmus Riikliku Kaitsekomitee määrus, mille alusel hakati 7. eesti laskurdiviisi formeerima. Selle isikkoosseisu suuruseks oli ette nähtud 11 618 meest ja formeerimine pidi olema lõpetatud 10. veebruariks 1942. Diviisi koosseisu suunatavate meeste valiku tegemiseks moodustati komisjon, mille ülesandeks oli välja selgitada varem Kaitseliitu ja Isamaaliitu kuulunud isikud ning ettevõtete, kaupluste ja suurte talude omanikud. Aga samuti moraalselt laostunud ja poliitiliselt ebakindlad inimesed. Kõigist väljapraagituist informeeris komisjon NKVD-d ja need arreteeriti. Paljud neist lasti hiljem maha.

    Paljud mobiliseeritud üritasid veel ka tööpataljonidest põgeneda, et omal käel tagasi Eestisse tulla. Valdav enamus neist võeti aga kinni ja lasti maha. Sageli määrati surmaotsus ka neile, kes polnud küll veel väeosast lahkunud, kuid olid oma kavatsusest teistele rääkinud. 1941. aastal mobilisatsiooniga Venemaale viidud eestlaste saatusest on Jaan Ellen kirjutanud  lähemalt oma raamatus “Võõra väe vangid”. 1) Mõned lõigud sellest raamatust, mis iseloomustavad kogu eestlaste olukorda ja suhtumist teenimisse Punaarmees:

    * * *

    20. augustil 1941 arreteeriti Kotlase ehituspataljonis Johannes Alev, kes oli pärit Järvamaalt Esna vallast. Neli päeva varem oli ta kirjutanud oma jaokomandörile avalduse:

    “Teatan Teile, et mul ei ole võimalik teenida Punaarmees. Põhjus: Olen oma ilmavaatelt praeguse NSVL riigikorra vastane ja sellepärast ei saa ma selle eest võidelda.”

    8. oktoobril 1941 lasti Johannes Alev maha.

    Paljudele sai saatuslikuks mobiliseeritute hulgas olnud pealekaebajad, kes meeste omavahelised jutud juhtkonnale või NKVD-le ette kandsid. Tallinnast pärit Georg Rebane ja Georg Grossberg teatasid omal algatusel NKVD seersant Vedernikovile:

    "Kui alustasime sõitu laeval Tallinnast Leningradi, laulis Ralf Uusorg fašistlikku hümni ja teisi laule. Ta kõneles, et Nõukogude Liit on vaene, siin pole leiba ja et ega me enam koju pääse. Eduard Ruusa laimas Nõukogude Liitu juba teisel sõidupäeval ja ütles: Meid viiakse Siberisse, seal sureme nälga. Ralf Uusorg kõneles, et kapitalistlikes riikides elavad töölised hästi. Edgar Ruusa ütles, et sakslased on harjunud sõdima ja võidavad sõja."

    19 aastased Ralf Uusorg ja Edgar Ruusa arreteeriti ja mõrvati 1. detsembril 1941 Sõzrani vanglas.

    24. juulil 1941 arreteeriti oma päevikusse tööpataljonis valitsenud halvast olukorrast kirjutanud Evald Tammpuu. Sellest kandis ette mobiliseeritu Nikolai Podgurski, kes rääkis uurijale:

    “Töötasin koos Evald Tammpuuga abitöölisena Sitsis 1941. aasta algusest. Tollal ta ütles: "Venelased tulid ja kiitlevad, et neil on kõike palju. Aga tegelikult pole neil midagi. On paljad ja näljased. Tulevad sakslased ja kihutavad nad siit minema." 5. juulil, kui olime laeval teel Leningradi, ütles Evald Tammpuu: "Kui meid rindele saadetakse, nagunii pöörame täägid venelaste vastu."

    3. jaanuaril 1942 lasti Evald Tammpuu maha.   

    7. septembril 1941 alustasid Krasnoborski 6. ehituspataljonist teekonda koju Alfred Aun, Valfred Hinnom, Kristjan Palusalu, Alfred Paunel, August Põldmer, Nikolai Rikson ja Alfred Savi. Nende vaba põli kestis aga ainult kolm päeva. Tribunal määras kõigile kõrgeima karistusmäära, kuid NSVL Ülemnõukogu Presiidium muutis otsuse ja saatis mehed kümneks aastaks töölaagrisse ja rindele.

    Kahekordsel olümpiavõitjal Kristjan Palusalul õnnestus hiljem läbi rinde soomlaste juurde põgeneda, teiste saatus on teadmata. Analoogilisi põgenemisjuhtumeid esines tööpataljonides väga palju, kuid valdavas enamuses põgenikud tabati ja lasti hiljem maha või mõisteti aastateks vangi.

    1941. aastal viidi Balti sõjaväeringkonna 22. Laskurkorpusele allutatud Eesti tegevväeosade koosseisus olnud 5515 meest Venemaale. Kuna nad seal kohe rindele saadeti, õnnestus umbes 4500 mehel läbi rinde sakslaste poole üle tulla. Peale lühikest aega sõjavangis olemist ja sealt vabanedes tulid mehed Eestisse tagasi.  Valdav enamus neist asus hiljem teenima eesti üksustesse.


     

    HÄVITUSPATALJONIDE TERRORITEOD    tagasi

    22. juunil 1941 alustas Saksamaa N. Liidu vastu sõjategevust. Kohe peale

    sõja puhkemist kehtestati Eestis sõjaseisukord. Võim läks Balti sõjalaevastiku ja 8. armee sõjanõukogude kätte. Algas veokite ja toiduainete sunduslik rekvireerimine. Linnades ja asulates kehtestati komandanditund. Elanikelt korjati ära külmrelvad ja raadioaparaadid. Repressioonid elanike vastu tugevnesid veelgi. Tegutsema hakkasid sõjatribunalid, mis võisid langetada surmaotsuseid ilma kohtuliku juurdluseta.

    24. juunil 1941 ilmus N. Liidu julgeoleku peakomissari Lavrenti Beria korraldus hävituspataljonide moodustamise kohta. 26. juunil andis Balti sõjaväeringkonna NKVD piirivalvevägede valitsuse ülem Rakutin välja käskkirja, mis kohustas 24-tunni jooksul organiseerima kõikide linna ja maakonna NKVD osakondade ning jaoskondade juurde 200-mehelised relvastatud hävituspataljoni üksused.

    3. juulil pidas J. Stalin oma kurikuulsa raadiokõne, kus ta püstitas “paljaks põletatud maa” loosungi. Selle loosungiga anti hävituspataljonidele piiramatud õigused vara hävitamiseks ning kuulutati lindpriiks kõik kodanikud, keda hävituspataljon võis ilma kohutu otsuseta “diversandi” või “salakuulaja” pähe kohapeal maha lasta. Kui süüdlast kätte ei saadud,  hävitati tema perekond.  Kuna hävituspataljonidesse sattus palju kriminaalse minevikuga tegelasi,  panid need koos elanike mõrvamistega toime ka inimeste metsikuid piinamisi.

    ENSV Ülemnõukogu Presiidium andis välja seadluse "Võitluseks Saksa diversiooni ja langevarjurite vastu", mis oli kohustuslik täitmiseks valla täitevkomiteedele, miilitsaülematele ja partorgidele. Selle seadlusega kuulutati kõik „kahtlased isikud” ja nõukogude korra mittepooldajad lindpriiks.

    Hävituspataljonid olid allutatud 8. Armee tagalaülemale, kuid tegelikult allusid need nii SARKile, RJRKle kui EKPle.1) Pataljonide komandörideks olid NKVD piirivalvevägede ohvitserid. Partei kontrollis neid komissaride kaudu.

    Relvadeks olid vintpüssid, püstolkuulipildujad, kergekuulipildujad ja käsigranaadid. Raskerelvi pataljonides polnud. Kõik salgad olid varustatud transportvahenditega  ja olid seetõttu üsnagi mobiilsed. Võitlejad vormiriietust ei kandnud. Tunnusena kanti käesidet, millel olid tähed  IB 2) ja maakonna kommitee pitsat.

    Valdades moodustati algul kaitsesalgad, mis hiljem liideti ja neist said maakondade hävituspataljonid. Kokku moodustati maakondades 11 pataljoni. Lisaks neile veel Tallinna ja Narva hävituspataljonid ning hiljem veel ka Kehra, Torma ja Mustvee hävituspataljonid ning Tallinna ja Tartu miilitsa hävituspataljonid. Ametlikult pidi igas pataljonis olema 300 meest, kuid tegelikult oli seal mehi vähem.

    Pataljonide isikkoosseis oli valdavalt vabatahtlik. Sinna koondusid militsionäärid, komnoored, parteiaktiiv ning nõukogude asutuste teenistujad. Hävituspataljonidesse astus ka pätistunud ja kriminaalne element, kuna vabatahtlik ühinemine hävituspataljoniga avas vangla uksed ja võimaldas legaalselt röövida ja vägivallatseda. Eestlasi meelitati mõnikord sinna lubadusega, et neid kodumaalt välja ei viida, regulaarväeosad aga seevastu saadetakse Venemaale.

    Eestis moodustatud hävituspataljonidesse koondus umbes seitse kuni kaheksa tuhat meest. Üldjuhiks (kuni surmasaamiseni 19. juulil Audru lahingus) oli algul NKVD alampolkovnik Grigori Okojev, seejärel NKVD kapten Mihhail Pasternak. Komissariks oli Fjodor Okk. Mõlemad viimatimainitud langesid 22. augustil Kiviloo all.

    Lahingutes Saksa vägedega hävis täielikult viis hävituspataljoni, ülejäänud kandsid kokkupõrgetes metsavendadega ränki kaotusi. Augusti keskel koondati pataljonide riismed, kokku umbes 2800 meest, Narva Töölispolku ja 1. Eesti kütipolku, mis hävisid Tallinna lahingus ja põgenemiskatseil Venemaale.

    Nagu teada, kuulusid Eestis tegutsenud hävituspataljonidesse ka mõned eesti tuntud kultuuritegelased nagu kirjanikud Paul Kuusberg, Uno Laht, Mart Raud, Ralf Rond, Luise Vaher, kunstnikud Andrus Johani, Kaarel Liimand ja Esko Lepp ning teatrimees Kaarel Ird. Aga ka  “kirjanduskriitikud” Max Laosson ja Endel Sõgel  ning kultuuriajakirjanik ja omaaegne tippsportlane Friedrich Issak  ning veel mõned tuntud tegelased.

    Eestis tegutses ka Lätist siia taandunud Läti töölispolk, mis koosnes läti hävituspataljonlastest. Viimased said tuntuks oma jõhkruse ja metsikuste poolest. Tsiviilelanikke represseeriti ainult kahtluste põhjal. Põletati talusid. Nende koosseis oli erinev, koosnedes nii kommunistidest kui vabatahtlikest ning isegi kutsealustest.

    Läti hävituspataljonides oli umbes neli tuhat meest. Eestist pääses neist eluga Venemaale umbes 700 meest, kellest oktoobri lõpuks oli alles vaid üks koondrood. Umbes kümnest tuhandest Eesti ja Läti hävituspataljonlastest pääses lahingutest eluga vaid iga viies.


    >

     

    PUNASE VÕIMU POOLT TEKITATUD AINELINE KAHJU    tagasi

    Üks aasta nõukogude võimu tõi Eestimaale peale inimkaotuste kaasa veel suure ainelise kahju. Pärast sõja puhkemist hakkasid Punaarmee ja hävituspataljon täitma Stalini "puhtaks põletatud maa" käsku. Kuigi taganevad nõukogude üksused jõudsid teostada ainult väikese osa oma hävitamisplaanidest, märkisid nende taganemisteed sellegipärast tuhanded ahervaremed.

    Punaarmee ja hävituspataljonide hävitustöö tagajärjel hävis 1941. aastal Eestis kokku 13 054 majapidamishoonet ja elamut. Siingi said enam kannatada Põhja-Eesti maakonnad, kuna Lõuna-Eesti aladel oli kahjustusi vähem. Piiri raskesti ja vähem kannatanud piirkondade vahel võib tinglikult tõmmata Pärnust üle Viljandi Tartuni ja sealt edasi mööda Emajõge Peipsini. Vähem said kannatad need alad, mis vabastati Suvesõja käigus enne Saksa relvajõdude Eestisse jõudmist nõukogude võimu alt.

    Kõige enam kannatas nõukogude hävitustegevuse tõttu Virumaa, linnadest Tartu ja valdadest Särevere vald Järvamaal.

    1941. sõjasuvel hävitasid Punaarmee ja hävituspataljon kas täielikult või osaliselt 3247 talu. Kõige rohkem - 808 talu hävitati Virumaal. Suhteliselt talude üldarvuga sai aga kõige rohkem kannatada Saaremaa, kus täielikult või osaliselt põletati maha 491 talu.

    Eesti tööstus kaotas hävituspataljoni ja Punaarmee hävitustöö tulemusel kokku 324 tööstushoonet. Neist hävis täielikult 152 ja osaliselt 172 tehast ja vabrikut. Neist suuremad olid Põhja paberi ja puupapivabrik, Balti puuvillavabrik, masinaehitustehas "Ilmarine", J. Puhk & Pojad veskid, O. Kilgase ja Toferi tekstiilivabrikud, Tallinna elektrijaam, Ratniku põllutöömasinate tehas, "Estonia" villavabrik ja paljud teised. Venemaale viidi Krulli masinatehase, "Volta" elektrotehnika ja masinaehituse vabriku, riiklike sadamatehaste ning mitme tekstiilitööstuse masinad ja seadmed.

    Omavalitsushoonetest langesid hävitustöö ohvriks 42 maja, kusjuures täielikult põletati maha 21 vallamaja. Vallamajades hävisid ka arhiivid.

    Ei säästetud ka koolimaju. Kokku sai kannatada 79 koolimaja. Neist põletati täielikult maha 18. Raskesti tabas nõukogude hävitustöö ka Eesti kirikuid, kusjuures 17 kirikut hävitati täielikult, 25 muutusid kasutamiskõlbmatuks.

    Põllumajandusele tekitas nõukogude reþiim samuti suurt kahju. Venemaale aeti umbes 3000-pealine tõukari. Veised hävitati lausa plaanikindlalt. Mida ei jõutud tappa lihaloomadena, hävitati kuulipildujatulega või valati petrooleumiga üle ja põletati. Kokku hävitasid punaväed 225 500 veist ehk 32,2% nende üldarvust. Lambaid hävitati 283 600 (40,9%), hobuseid 52 363 (23,8%), ning 125 900 siga (29,1%). Peale nende hävitati hulgaliselt kodulinde ja mesilasperesid.

    Tegelikult oli loomapidamisele tekitatud kahju hoopis suurem, kui seda näitab hävitatud ja alles jäänud loomade suhe. Eestist lahkuvad punaväeüksused võtsid talupidajatelt ära kõige paremad hobused ja veised, nii et alles jäänud loomade keskmine väärtus oli tunduvalt väiksem kui hävitatud ja kaasa viidud loomade väärtus.

    Taganemisel Eestist purustasid punaväed kokku 197 maanteesilda, millest 120 tuli täielikult uuesti ehitada. Kaasa viidi või hävitati ca 800 teedeehitusmasinat.

    Eestis oli enne nõukogude võimu kehtestamist kokku 289 autobussi, 3618 sõiduautot ja 2476 veoautot. Neist hävitati või viidi kaasa 85%. Eesti meretranspordist, kuhu kuulus kokku 352 laeva, kas uputati või viidi kaasa 95% mere- ja Peipsi laevastikust. Raudteetranspordi osas olid kahjud väiksemad, kuna taanduv punavägi suutis hävitada vaid 10% veerevkoos-seisust.

    Enne 1940. aastat tegutses Eestis umbes 14 000 kaubandusettevõtet, kuhu oli mahutatud kapitali 110 miljoni krooni väärtuses. Kaubandusega tegutses ja leidis seal tööd umbes 32 000 inimest.

    Pärast kaubandusettevõtete natsionaliseerimist seisnes nõukogude kau-banduse tegevus põhiliselt vaid olemasolevate tagavarade realiseerimises. Uusi kaupu valmistati ainult seni, kuni jätkus toorainet. Täielikult rüüstati kaubalaod 1941. aasta suvel, kusjuures ladudes olnud kaupa hakati Venemaale vedama juba 1941.aasta jaanuaris.

    Eestist veeti minema või hävitati kohapeal suurem osa 55 000 tonnist rukkist ja nisust koosnenud viljatagavaradest, millega oleks eesti linnade elanikke saanud 3-4 aastat toita.

    Hävitustöö eesti rahva kallal jätkus ka sõjajärgsetel aastatel, sest julm ja hoolimatu massiline terror oli juba nõukogude diktatuuri olemuses. Vägivald toetus valele ja vale õigustas vägivalda. Aastatel 1945-1946 arreteeris NKVD 16 tuhat Punaarmee sissetungi vastu võidelnud isikut. 20 tuhat isikut arreteeriti väidetava koostöö pärast saksa okupatsioonivõimudega. 1949. aastal küüditati Venemaale asumisele üle 20-ne tuhande elaniku, kelleks oli valdavalt eesti talurahvas. 1951. aastal arreteeriti veel 3 tuhat eesti haritlast.

    Represseeritutest mõrvati või suri Nõukogude Liidus 19 600 eesti kodanikku. 1940-1941. aastal mõrvati või jäi teadmata kadunuks 10 400 inimest. Linnade pommitamise ja sõjategevuse tagajärjel hukkus umbes 4 tuhat tsiviilisikut. Saksa okupatsiooni ajal hukkus 5 tuhat eesti elanikku, neist 3 tuhat eestlast. Siinjuures tuleb selgelt teha vahet kogu nõukogude ajal toimunu ajalisele faktorile. Massilised küüditamised, arreteerimised ja terroriaktid toimusid valdavalt stalinismi ajal, s.t. Stalini eluajal - kuni 1953. aastani.


     

    1941.  AASTA “SUVESÕDA”    tagasi

    Varsti pärast sõja puhkemist tegid Saksa lennukid sageli luurelende Eesti linnade kohal. Lahti ja Königsbergi raadio eestikeelsetes saadetes räägiti, et Eesti vabastatakse juba õige pea nõukogude okupatsiooni alt. Kõige selle tulemusel vallandusid Eestis sündmused, mis kulmineerusid rahva ülestõusuks ja mida hiljem on hakatud nimetama “Suvesõjaks”.

     Kiiresti organiseerunud metsavennad kukutasid paljudes Lõuna-Eesti maakondades nõukogude võimu ja taastasid kohtadel põhiseadusliku omavalitsusorganite võimu. Vabastatud aladel loodi endise Kaitseliidu baasil Omakaitse organisatsioone, mille üksused pidasid lahinguid nii hävituspataljoni kui Punaarmee regulaarväeosadega ning osalesid hiljem koos sakslastega Eesti vabastuslahingutes.

    Veel aasta tagasi oli eesti rahvas olnud kindel, et neid kaitseb vene okupantide sissetungi eest Eesti kaitsevägi. Paraku Eesti riigi kõrgema juhtkonna otsusel seda ei tehtud. Kes pidanuks siis kaitsma nüüd eesti rahvast okupantide terrori ja ohu eest?

    Aasta tagasi oli loobutud okupantidele vastu hakkamisest põhjendusega - vältida asjatut verevalamist. Kuid oli piisanud vaid üks ainuke aasta stalinliku hirmuvalitsuse all elamisest, et kaotada arreteeritute, mõrvatute ja küüditatute näol tunduvalt rohkem kaasmaalasi, kui olid olnud kaotused Eesti Vabadussõjas. Voolanud oli sama palju verd ja pisaraid, aga võibolla rohkemgi, kui seda oleks juhtunud 1939. aastal meie Punaarmeele vastuhakkamise korral... Viimaseks piisaks sai nüüd 14. juunil 1941 aset leidnud süütute inimeste massiline küüditamine Siberisse.

    Voolanud oli palju rahumeelsete ning kaitsetute naiste ja laste verd, mis nüüd karjus tasumise järele, sest abitute ja kaitsetute ning naiste ja laste mõrvamine on mitmekordne mõrv. Kuid veel oli vaenlane võimas ja võis veel palju kurja teha. Ta võis hävitada veel palju eesti rahvast ja selle vara. Seda aga tuli takistada kõigi vahenditega, mis antud olukorras oli võimalik. Kuigi suuri lootusi pandi 22. juunil alanud sõjale, polnud võimalik jääda ootama sõja edasist käiku.

    Juba 1940. aasta suvel oli alanud Punaarmee koosseisu arvatud eesti väeosadest ohvitseride ja sõdurite põgenemine, kes varjasid end metsades. Eriti massiliseks kujunes Punaarmeest põgenemine aga pärast sõja puhkemist Saksamaa ja N. Liidu vahel. Eriti aga siis, kui Punaarmee koosseisu arvatud eesti üksusi hakati Venemaale viima.

    Need punaväest põgenenud ohvitserid ja sõdurid panid aluse metsavendlusele. Nendega liitus hiljem tuhandeid mehi kõigilt elualadelt, kaasa arvatud ka paljud nõukogude mobilisatsioonist kõrvalehoidjad. Täpseid andmeid metsavendade arvu kohta mõistagi ei ole. Arvatakse, et see arv võis ulatud  25 000 – 35 000 meheni, kelledest umbes 12 000 olid enam-vähem relvastatud ja võitlesid aktiivselt.

     

    Otsinud üles Vabadussõja ajal kätte jäänud või siis 1940. aastal Kaitseliidu likvideerimise ajal kõrvale pandud relvad, koonduti nn. "rohelistesse pataljonidesse" ja alustati võitlust Nõukogude võimuorganite, selle korra toetajate ja Punaarmee üksuste vastu. Pärast sõja puhkemist loodeti lähenevate Saksa relvajõudude abile. Vabastatud aladel asuti taastama põhiseaduslikku (esialgu omavalitsusorganite) võimu ning loodi Kaitseliidu baasil Omakaitse organisatsioon, mille üksused hiljem Põhja-Eesti ja saarte vabastamisest osa võtsid.

    1941. aasta Suvesõjal, mida võib nimetada rahvaülestõusuks, on nii ühiseid jooni kui ka suuri erinevusi kakskümmend kaks aastat varem toimunud Vabadussõjaga.

    Vabadussõjas võitles rahvavägi, mis loodi tingimustes, kus vaenlane oli küll maale tunginud ja suure osa Eesti territooriumist vallutanud, kuid vabaks jäänud alal tegutses Eesti valitsus;

    Suvesõja puhkedes oli aga kogu Eestimaa täielikult vaenlasest okupeeritud ja ülestõusu relvajõud loodi võõra võimu tingimustes. Üksikutel metsavendade gruppidel puudus ühtne juhtimine. Loodud võitlusgruppidel oli aga kõigil ühine ja kindel siht - vabastada kodumaa võõrvõimust;

    Vabadussõja ajal jäid Loode-Eesti ja saarestik vaenlasest puutumata ja seal eksisteeris Eesti Vabariik. Suvesõja tulemusel vabanesid Nõukogude okupatsioonist varem Lõuna- ja Edela-Eesti, kus tegutses kuni sakslaste tulekuni kohalike omavalitsuste võim;

    Vabadussõja ajal puudus Eesti riigil veel rahvusvaheline de jure tunnustus. Suvesõja ajal ei olnud enamus lääneriike meie annekteerimist de jure tunnustanud ja Eesti Vabariik püsis rahvusvahelise õiguse järgi riikliku subjektina;

    Vabadussõda viidi võidukalt lõpule oma relvajõudude ülemjuhatuse all, saades abi lääneliitlastelt, hõimuvelledelt Soomest aga ka Rootsilt ja Taanilt;

    Suvesõja algfaasis oli meie toetajaks Soome, kuid peamiseks liitlaseks Saksa relvajõud.

    Üks esimesi vastupanusalku moodustati 1940. aasta septembris Narva lähedal Kõrgesool. Salgas oli 50-60 meest. Teine samasugune vastupanuüksus tekkis umbes samal ajal Tartu Tervishoiu Muuseumi juures, kuhu koondus nii üliõpilasi kui ka haritlasi ja noori ohvitsere. Rühma põhitegevuseks oli vastupanusalkade võrgu loomine, et otsustaval hetkel olla valmis astuma võitlusse Eesti Vabariigi taastamise eest.

    Jägala sõjaväelaagrist põgenes metsa 40 eesti lennuväelast. On teada, et Põhja-Eesti metsades tegutses 1941. aasta suvel umbes 600-700 ohvitseri, allohvitseri ja sõdurit, kes panid aluse relvastatud metsavendlusele ja kellest hiljem moodustati Eesti Omakaitse üksused. Elva lähistel asunud nn. Eesti Laskurkorpusest põgenes koos ratsarügemendi ohvitseride ja ajateenijatega metsa major F. Kurg, kes juhtis hiljem Elva, Nõo ja Ropka metsavendi Nõo ja Ropka lahingutes. Nemad osalesid juhtiva jõuna Tartu lahingutes.

    Põhiliselt koondusid metsavennad väiksematesse üksustesse oma kodude lähedale, et kaitsta neid hävituspataljoni ja punaväelaste rüüstamiste eest. Siit ka nende hilisem nimetus - Omakaitse. Tuleb märkida, et vajaduse korral võisid need väikesed võitlussalgad väga kiiresti koonduda suuremateks üksusteks, mida näitasid kujukalt Liivamäe ja Rannametsa lahingud Pärnumaal ning Ulila, Võrtsjärve-Jõesuu ja Tartu all toimunud lahingud. Eesti-Läti piiril asunud Eesti kordonite piirivalvurid liitusid üksusteks ja abistasid mitmel pool Lõuna- ja Edela-Eestis tegutsenud metsavendade üksusi.

    Kui Lõuna-Eestis oli metsavendade tegevus suurte metsade tõttu veidi lihtsam, siis Põhja-Eestis oli see suurte ja lagedate maa-alade ning varjamisvõimaluste vähesuse tõttu komplitseeritum. Ka jäid need piirkonnad pikemaks ajaks Nõukogude terrorirežiimi alla, mistõttu seal tekkisid suured metsavendade laagrid. Nii koondus Kautla rabas asunud laagrisse ligi 2000 meest. Jõhvi lähistel asunud Puruküla laagris oli umbes 500 meest ning Vihula-Kavastu laagris umbes 300 meest, Harjumaal, Varbola kandis ca 500 ning Rapla lähistel umbes 200 meest.

    Omakaitse arhiivimaterjalide põhjal tegutses 1941. aasta suvel Eestis (ilma Järva- ja Harjumaata, kelle kohta andmed puuduvad) umbes 350-380 metsavendade võitlusgruppi, kuhu kuulus 7000-8500 aktiivselt tegutsevat võitlejat. Nende võitlusgruppide relvastus oli üsna tagasihoidlik. Säilinud andmete põhjal oli metsavendade käsutuses umbes 300-350 mitmesugust Kaitseliidu laialisaatmise ajal peidetud vintrelva ja umbes 35 000 ühikut laskemoona. Enamuse relvastusest moodustasid jahipüssid. Kuulipildujaid, eriti raskekuulipildujaid oli vaid üksikuid.

    Neis tingimustes püüti ise relvi valmistada ning taastati vanu, veel Vabadussõjaaegseid relvi. Neid saadi ka täitevkomiteedest, üle võetud Punaarmee õhuvaatluspostidelt ning lahingutes punaarmeelaste, hävituspataljoni ja miilitsaga. Pärnu- ja Valgamaa metsavennad said vähesel määral relvi ka lätlastelt ning Lätini jõudnud Saksa relvajõududelt. Põhja-Eestis tegutsenud metsavennad said vähesel määral relvi Soomest.

    Tööstuslike relvade kõrval olid võitlejate hulgas kõrgelt hinnatud omavalmistatud lõhkekehad. Need tehti vankrite rattapussidest, mis täideti kivide lõhkamiseks kasutatud lõhkeainega ja detoneeriti süütenööri ja süütekapsli abil.

    Suvesõjas osalenud metsavendade üksuste tegevussuunad on ära toodud Virumaa Omakaitse tegevuse ülevaates, kus on öeldud:

    "Metsavendade koondamise esialgne eesmärk, kaitsta oma isikut, mõnel juhul ka oma perekonda ja omandit, laienes peagi koos jõudude suurenemisega ning hangitud relvavarustuse täienemisega rohkem üldistele ülesannetele. Kõikjal püüti olevate võimaluste piirides desorganiseerida punavägede rinde tagalat - purustades sideliine, lõhkudes sildu ning tõmmata metsadesse kutsealuseid ja mobilisatsiooni alla kuuluvaid mehi. Takistati kariloomade ja hobuste rekvireerimiskäskude täitmist ning tungiti kallale teedel liikuvatele punaväe-ja miilitsaüksustele. Takistati maanteedel autoliiklust ja põletati maha üksikud vallamajad."

    Üheks võitlusvahendiks oli kuulujuttude levitamine, mis nõukogude informatsiooniallikate kidakeelsuse tõttu jõudsasti rahva suus võimendusid. Kuulujuttude ülesandeks oli näidata metsavendade võitlussalku suurematena ja paremini relvastatutena, kui need tegelikult olid. Selline ülespuhutud info levitamine andis tihtipeale tõhusaid tulemusi.

    Metsavendade tegevust peale sõja puhkemist kergendas Lõuna-Eestis asjaolu, et Eesti territooriumil tegutses tagalavalve juhtimisega korraga mitu nõukogude organit, küll vaheldumisi, küll korraga, mistõttu tegevuse koordineerimisest ei saanud olla juttugi. Seda enam, et iga juhtimisega tegelenud organ suunas Punaarmee üksusi peamiselt enda huvidest lähtuvalt.

    Nii juhindus 8. armee peastaap oma lähitagala kommunikatsioonide ja Narva kui peamise taandumissuuna julgestamisega. Punalipu Balti Laevastik lähtus eelkõige oma peastaabi, s.t. Tallinna ja laevastiku kommunikatsioonide julgestamisega. NKVD Balti Piirivalveringkonna staap aga Moskvast saadud korraldustest. Just ülaltoodud põhjustel väljus Eesti territooriumil toimuv, vaatamata rakendatud jõudude mitmekordsele ülekaalule, kontrolli alt.

     

    METSAVENDADE TEGUTSEMISEST MAAKONDADES

    JÄRVAMAA  oma metsade, soode ja rabadega oli metsavendadele eriti soodne. Heade varjamisvõimaluste tõttu äpardus kutsealuste mobilisatsioon Järvamaal täielikult. Siinsetes metsades leidis varju ka teiste maakondade mehi.

    Üheks suuremaks metsavendade asukohaks oli Järvamaa edelaosa. Pikmetsa-Põikva ümbrusse oli koondunud üle saja mehe, kes pidasid palju muret tekitanud Türi hävituspataljoniga mitu lahingut. Pikmetsa metsavennad osalesid 6. juulil ka Vändra lahingus, kus kohalikud metsavennad ühe punaväeüksuse rüüsteretki takistada püüdsid. Kuigi metsavennad ülekaalus oleva vaenlase eest lõpuks taanduma pidid, sundis nende tegevus punaväelasi rüüstamist lõpetama.

    Järvamaa põhjaosas tekkis suur hulk metsavendade gruppe Tapa ümbruse metsades. Need asusid Ristsaares, Kukepalus, Ohepalus, Vohnjas, Loksal, Lehtses, Surus, Palus, Võhmutas, Annas ja mujal. Palju mehi oli ka Tallinnast, Rakverest ja Tapalt. Suurim neist oli Tapa ümbruse grupp, kus pärast liitumist Suru grupiga oli 212 meest ja kolm naist. Tekkinud rühmitust juhtisid paar end metsas varjanud eesti ohvitseri.

    Esimese suurema üritusena ründas Tapa metsavendade 14-meheline grupp seitsme püssi ja seitsme püstoliga 4. juulil Lehtses asunud Punaarmee õhuvaatlusposti. Kuigi see oli saanud Tapa NKVD-lt abijõude ning oli varustatud kuulipildujate ja automaatpüssidega, võitsid lahingu metsavennad. Vastane jättis maha 8 surnut.

    Pärast lahingut jäid metsavennad ööbima Liivandi tallu. Öösel saabus sinna Tapalt umbes 100 punaarmeelast. Talu piirati sisse. Kuna taandumistee oli ära lõigatud, olid metsavennad sunnitud lahingu vastu võtma. Üks metsavend ja talu perenaine said võitluses surma. Vastane kaotas surnutena 17 meest. Kättemaksuks põletasid venelased Liivandi taluhooned ja veel kolm naabertalu maha. Metsavennad jätkasid aktiivset tegutsemist kuni Tapa vabastamiseni.

    Linna vabastamise järel marssisid Tapa ümbruse metsavennad 5. augustil sini-must-valge lipu lehvides rivikorras linna. Selles rivis oli 208 meest ja 3 naist.

     

    Eestlaste põgenemine Soome oli alanud veel enne sõja puhkemist. Uue tõuke selleks andis sundmobilisatsiooni väljakuulutamine nõukogude okupatsiooniarmeesse. Selleks ajaks olid juba sajad nooremad mehed lahe Soome põgenenud. Osa neist said nõukogude poolt planeeritud kallaletungi tagasilöömiseks valmistuvas Soomes kiirväljaõppe kaugluure ja side alal.

    Sõja puhkemise ja Soome sõttaastumisega kujunes olukord, milles loodeti alustada aktiivset võitlust nõukogude okupantide vastu, Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest. Seetõttu lepiti vajadusega võidelda soome mundrites, alludes operatiivselt saksa armeegrupile Nord.

     Järvamaa ja kogu Põhja-Eesti metsavendi hakkas enda ümber koondama Soomest saabunud, umbes 65 meheline ERNA grupp, mida juhtis kolonel Henn-Ants Kurg. Esimene grupp, 38 meest ja 4 ohvitseri, saabus Soome mereväe vahilaevadel Salmistu randa ööl vastu 10. juulit 1941 ja hakkas haarangute eest varjudes liikuma lõuna suunas.

    Teine grupp maandus langevarjuritena. Teel põhjarannikult Kautlasse hävitati Ravilas bolševike 8-meheline tribunal, kelle hulgas oli kaks kõrgemat ohvitseri. Et mitte tõmmata kahtlusi kohalikele elanikele, jäeti sündmuspaigale maha soome puss. Seda võtet kasutas ERNA grupp ka hiljem, külvates punaste hulgas hirmu "soomlaste" ees.

    Ühena esimestest oli Kautla rabadesse varjunud juba 28. juunil Tapa väeosast põgenenud ratsaväe rühm. Neile lisandus peagi eesti väeosadest põgenenud ohvitsere ja sõdureid ning põgenikke Tallinnast, Tartust, Tapalt, Rakverest, Narvast, Paidest ja mujalt. Kuigi Soomest tulnud ERNA grupi peamiseks ülesandeks oli luureandmete kogumine, ei saanud nad jääda pealtvaatajaks punaste terroritegevusele eesti rahva suhtes. 19. juulil ühinesid grupi mere- ja õhudessantrühmad metsavendadega. Samal päeval anti laagris sõdurivanne. Üksuses seati sisse sõjaväeline kord ja siitpeale alustati halastamatut võitlust bolševismi vastu.

    Seda metsavendade üksust, mille suurus ulatus ligi 1500 meheni, varustasid toiduainetega ümberkaudsed talud. Laagri piirkonnas varjasid end ka metsavendade perekonnad. Laagrisse olid aetud ka ümberkaudsete talude lehmakarjad. Üksuse tegevuspiirkonna raadiuseks oli 25-30 kilomeetrit, kusjuures tegevuspiirkonna keskmeks kujunes Albu-Kõrvenurga, Vanamõisa ja Taga-Võõbu ümbrus.

    Metsavendade tegutsemine ja Soome vormi kandvate langevarjurite ilmumine Kautla metsadesse viis punased võimumehed sedavõrd ärevusse, et sellesse piirkonda hakati saatma suuremaid hävituspataljoni ja regulaarväeosade üksusi. 30. ja 31. juulil toimus paar väiksemat kokkupõrget läti hävituspataljoni ja ühe Punaarmee regulaarüksusega.

    30. juulil koondasid punavõimud Kautla ümbrusse kaks NKVD pataljoni, ühe hävituspataljoni ning ühe kompanii jagu miilitsaid, kes 31. juuli hommikul alustasid üldist pealetungi. Viimasel hetkel saabus Kautla metsavendadele appi 30-meheline Jäneda, Pirsu ja Lehtmetsa metsavendade salk, mis koosnes põhiliselt sõjaväest põgenenud eesti sõjaväelastest. Koos Kautla ümbruse metsavendadega ulatus metsavendade arv nüüd ligi 2000-ni.

    Nii elavjõult kui ka relvastuselt ülekaalus olev vaenlane ründas ERNA grupi laagrit korduvalt. Kartes laagri ümberpiiramist, oldi lõpuks sunnitud positsioonidelt lahkuma. 10 tundi kestnud lahingu ajal viidi piiramisrõngast välja naised, lapsed ja relvadeta mehed. Korrapärane taandumine sai võimalikuks vaid üksikute vastupanugruppide ennastohverdava tegevuse tõttu.

    Kautla piirkonnas toimunud lahingutes langes 29 metsavenda. Vastane kaotas surnute ja haavatutena vähemalt 150 meest. Metsistunud vastased põletasid maha Kautla talu ja viskasid elusalt tulle perepoja, teenijatüdruku ning viis talus olnud metsavenda.

    Pärast lahingut siirdusid Kautla laagris olnud metsavennad väiksemates gruppides teistesse ümbruskonna metsadesse ja jätkasid seal võitlust. Kaks laagris olnud rühma jõudsid ohvitseride juhtimisel 4. augustil läbi rindejoone sakslaste poole ja astusid äsja Türil moodustatud eesti vabatahtlike pataljoni, mida juhtis major Hirvelaan

    Aasta hiljem, 19. juulil 1942, avati Kautlas ERNA salga ja metsavendade ühisel tegutsemispaigal põllukivist mälestusmärk, millele oli raiutud tekst:

    "Siit tormati lahingutesse bolševismi vägivalla vastu 19. juulil 1941.a. Grupp "ERNA" ja "Metsavennad".

    ERNA grupi võitlustee tähistamiseks korraldatakse alates 1996. aastast igal aastal sõjaväelisi maastikuvõistlusi, mis nüüd on muutunud rahvusvahelisteks.

     

    PÄRNUMAAL oli metsavendluse tekkimisel murranguliseks päevaks 14. juuni 1941. Peale massiküüditamist oli inimeste esimeseks kaitsereaktsiooniks metsa põgenemine. Seal, kus mehi kogunes kokku rohkem ja kus oli mõni ohvitser või kaitseliitlane, formeeriti võitlussalgad. Puuduliku relvastuse tõttu aga astuti esialgu NKVD jälitajate ja punaväelastega lahingusse vaid hädakorral või juhul, kui need asusid rüüstama kodusid.

    Järgmiseks oluliseks daatumiks metsavendluse kujunemisel oli 22. juuni 1941, mil Saksamaa alustas sõjategevust N. Liidu vastu. See sündmus kiirendas nende meeste metsaminekut, kes peale 14. juunit olid olnud veel kõhkleval seisukohal. Samal ajal algas väiksemate metsas olnud gruppide ühinemine. Suuri metsavendade baaslaagreid Pärnumaal ei tekkinud. Suuremaks metsavendade koondumise kohaks  oli  Tali vald. Lõuna-Pärnumaa oli üks esimesi Lõuna-Eesti aladest, kus veel enne Saksa relvajõudude saabumist Eestisse nõukogudelt võim üle võeti.

    27. juunil alustati Pärnus hävituspataljoni organiseerimist. Kuu lõpuks oli selle koosseisus umbes 400 nõukogude režiimi toetajat ja kommunistlikku noort. Pataljoni komandöriks sai major I. Smirnov, staabiülemaks piirivalve kapten  M. Starõhh ja komissariks Venemaa eestlane Arnold Raud. Hävituspataljoni tarbeks hakati elanikelt ja asutustelt autosid ja mootorrattaid rekvireerima. Vastavalt ENSV rahvakomissaride nõukogu poolt määratud numeratsioonile kandis Pärnu hävituspataljon numbrit IB-15 1).

    3. juulil pidas J. Stalin oma kurikuulsa raadiokõne, kus ta püstitas “paljaks põletatud maa” loosungi. Selle loosungiga anti hävituspataljonidele piiramatud õigused vara hävitamiseks ning kuulutati lindpriiks kõik kodanikud, keda hävituspataljon võis ilma kohtuotsuseta “diversandi” või “salakuulaja” pähe kohapeal maha lasta. Kui süüdlast kätte ei saadud,  hävitati tema perekond.  Kuna kontrolli puudumise tõttu sattus hävituspataljonidesse palju kriminaalse minevikuga tegelasi,  panid need koos elanike mõrvamistega toime ka metsikuid piinamisi.

     

    Juuli esimestel päevadel saabus Rohuküla sadamast Pärnu  miinidega lastitud hüdrograafialaev „Nord”, kaasas eriülesannetega mereväeohvitserid – 2. järgu kapten Boris Ptohhov ja vanemleitnant Pavel Volski. Viimaste ülesandeks oli täita  admiral Tributsi käsk – teha kõik selleks, et muuta Pärnu sadam kasutamiskõlbmatuks, et saksa relvajõud ei  saaks siin maale saata dessanti ja kasutada sadamat oma vägede transportimiseks ja varustamiseks.

    3. juuli lasi torpeedokaater TKA-67 muulide suudmes torpeedoga põhja Riiast mõned päevad varem Pärnu saabunud kaubalaeva ”Everiga”. See oli suur, meie “Eestiranna” mõõtu kaubalaev. Selle kõrvale uputati veel Pärnu laevaomaniku Juhan Kulli kahemastiline mootorkuunar “Alma” ja kuunar “Tursk” ning kaks merepraami.  7. juuli hommikul uputati muulide vahele põhja veel umbes 15 kividega lastitud Pärnu ja Kihnu kalurite väikepurjekat. Alused seati muulide vahele ritta ja nende põhjad purustati sügavveepommidega.  Seejärel sulgesid mereväeohvitserid muulide suudme kaasa toodud miinidega.

    Päeval, mil Pärnu sadamas uputati laevu, alustasid metsavennad Pärnumaa valdades nõukogudelt võimu üle võtma. Selleks andsid tõuke Helsingi ja Königsbergi raadio eestikeelsed saated,  kus teatati, et Saksa relvajõud on asunud Eestit vabastama ja et peagi helisevad üle kogu vabastatud Eestimaa kirikukellad…

      Ajavahemikul 3.- 8. juulini võeti kohalike metsavendade ja külameeste poolt võim üle Tali, Saarde, Tihemetsa, Abja, Laiksaare, Häädemeeste, Orajõe, Tõstamaa, Seliste, Soontaga, Rajangu, Vändra ja Audru vallas ning Kilingi-Nõmme ja Mõisaküla linnas. Kohalikud punategelased arreteeriti ja osa neist saadeti Talile, kus nad suleti magasiaita luku ja riivi taha. Vallamaja hoonetele tõmmati üles sini-must-valged lipud. Mõnel pool saadi vallamajade ülevõtmisel juurde relvi. Relvi ja laskemoona saadi ka punaarmeelaste õhuvaatluspostide ülevõtmisel. Seega oli Pärnumaa metsavendade tegevus mitmeti erinev teiste maakondade omast, kus see jäi kuni sakslaste tulekuni poolillegaalseks.

    * * *

    Teated laiahaardelisest rahvasõja algusest Lõuna-Pärnumaal jõudsid Pärnu võimumeesteni 4. juuli hommikul. Kiiresti formeeriti hävituspataljoni 150-meheline löögiüksus, mis kahel autobussil, kolmel veoautol ja kahel sõiduautol ning mootorratastel Kilingi-Nõmme poole teele saadeti.

    5. juulil umbes kella 14 paiku helistati Kilingi-Nõmme metsavendadele Surjust ja teatati, et Kilingi-Nõmme suunas liigub hävituspataljoni autokolonn.  Metsavendade üldjuht major Paul Lilleleht (VR-II/2) otsustas neid Liivamäe männikus vastu võtta lahinguga.  Kahele poole maanteed paigutati umbes 70 mehest koosnev varitsus, kelle relvadeks olid peamiselt jahi- ja väikekaliibrilised püssid ning püstolid.

    Hävituspataljoni autokolonn lasti läheneda umbes 100 m kaugusele ja seejärel anti selle pihta kogupauk. Algas lahing, mis vältas ligi kolm tundi. Otsustaval hetkel, kui vastane alustas tugevat survet, sai major Lilleleht haavata ja juhtimise võttis üle leitnant Helmut Nirk. Sel kriitilisel hetkel saabusid linna kaitsjaile appi Voltveti metsakooli õpilased ja Mõisaküla ning Jäärja piirivalve kordonitest 17-meheline piirivalvurite rühm kapten Villem Raidi juhtimisel. Siitpeale võttis lahing otsustava pöörde ja hävituspataljoni üksus löödi põgenema. Linn oli päästetud.

    Vastane jättis lahinguväljale 68 surnut ja 16 haavatut. Kümme hävituspataljoni meest võeti vangi. Põgenedes jäeti maha kaks kergekuulipildujat, hulga püsse ja laskemoona. Linna kaitsjate poolel said surma kaks ning haavata kaheksa meest.

    Tagasi Pärnu põgenenud teatasid hävituspataljonlased, et neil olevat Kilingi-Nõmmes olnud vastas saksa langevarjurite ja metsavendade tugevad jõud. Nüüd otsustati ära hirmutatud Pärnu Linna Täitevkomitee ja Punaarmee komandöride ühisel nõupidamisel kiiresti asuda Pärnu linna piirile kaitsekindlustusi rajama. Uulu-Vaskrääma joonele saadeti pataljon punaväelasi koos kerge välipatareiga ja Kilingi-Nõmme suunas kümnekonna tankist koosnev tankiüksus, mis jõudis sinna järgmise päeva hommikul. Omakaitselased, olles soomusmasinate vastu võimetud, olid sunnitud taanduma. Talile, kus  koondunud metsavendade juhtimise võttis üle kapten Villem Raid.

     Kilingi-Nõmme jõudnud punaväelased vabastasid Liivamäe lahingus vangi langenud hävituspataljonlased. Linna kammimisel avastasid nad haiglas Liivamäe lahingus haavata saanud Edgar Renneti, Erich Joonsaare ja Heinrich Jakobsoni,  kes mõrvati. Major Lillelehel õnnestus haiglast põgeneda. Edasi panid punaväelased süütepudelite ja leekkuulidega põlema Kiriku tänava majad ja Saarde segatööstuse hooned. Maha põletati ka palju Laada, Turu ja Pärnu tänava elamuid ja hooneid. Linn oli peaaegu tühi, kuna selle elanikud olid põgenenud metsa varjule.

    * * *

    4. juuli varahommikul sattus keegi Sigaste raudteejaama töötaja raudtee sideliinil juhuslikult pealt kuulama telefonikõnet, kus Orajõe vallamajast paluti saata kiiresti Pärnust abi "natsionalistide" ülestõusu maha suruma.

    Saanud sellest teada, asus otsekohe vastupanu korraldama Orajõe abimetsaülem Karl Ollino, kes koos endiste kaitseliitlastega otsustasid Rannametsa liivaluidetel välja panna varitsuse. 5. juuli hommikuks oli Rannametsa kogunenud umbes 50-60 meest, kelle relvadeks olid valdavalt jahipüssid, mõned vintpüssid ja Kaitseliidu laialisaatmise ajal ära peidetud kaks kergekuulipildujat.

    Esimene kokkupõrge toimus 6. juuli varahommikul. Pärnu poolt lähenes punaarmeelastega täidetud veoauto, mille pihta avati luidetelt püssituli. Lühikeses lahingus kaotasid punaarmeelased seitse meest surnutena ja kaks said haavata. Ülejäänud soldatid võeti vangi. Nendega kaasas olnud politruk pääses aga põgenema.  Saagiks saadi veoauto ja relvi. Nagu selgus, oli neid saadetud Pärnust maanteesildu, postkontoreid, vallamaju ja teisi ühiskondlikke hooneid hävitama.

     7. juuli hommikul tegi Häädemeeste lähistel hädamaandumise üks Pärnu lennuvälja kohal vigastada  saanud sakslaste pommitaja. Kohalike omakaitselaste abiga saadeti lennuki meeskond Riia poole teele, kus Saksa üksused tol hetkel puhkepeatust tegid. Lendureil paluti Saksa väejuhatusele teatada, et Lõuna-Eesti on nõukogude võimu alt vabastatud ja täielikult eestlaste kontrolli all, kuid vajatakse kiiresti relvaabi. Lenduritelt saadi juurde kaks pardakuulipildujat koos laskemoonaga.

    7. juuli hommikupoole ründas Rannametsa liivaluidetel positsioonidel olnud omakaitselasi umbes 80-100-meheline Pärnu miilitsatest, vangivalvuritest ja Sindi vabriku komnoortest koosnev hävituspataljoni üksus, mida juhtis Pärnu miilitsa ülem.  Poolteist tundi kestnud lahingu järel vastane taandus, viies kaasa oma surnud ja haavatud. Kaitsjate poolel sai surma üks mees. Sama päeva pärastlõunal tulid Rannametsa võitlejaile appi lätlased. Siinkirjutaja kohtas neid Jaagupi külas. Lätlaste suur Renault veoauto kast oli täis vintpüsside, granaatide ning kahe kuulipildujaga relvastatud läti kaitseliidu vormis mehi.

    7. juuli öösel vastu 8ndat tõi vastane lisaks Rannametsas olnud hävituspataljonile juurde veel ühe Punaarmee tegevüksuse ja kergetanki.  Samal ööl ilmus lahingupaiga kohale üks venelaste “metsavaht” ja avas pardarelvadest ahelikus lamanud punaarmeelaste pihta tule, pidades neid metsavendadeks. Öösel tuli kaitsjate poole üle üks hävituspataljoni mees, kes teatas, et lennuki kuulipildujatules oli hukkunud ja saanud haavata mitu punaarmeelast.

    Uuesti ründas umbes 60-mehelist vint- ja jahipüsside ning nelja kergekuulipildujaga relvastatud omakaitselaste võitlusgruppi 350-400 meheline üksus Haapsalu hävituspataljoni staabiülema, piirivalveohvitseri Kornei Golovenko üldjuhtimisel 8. juuli varahommikul. Kohe lahingu alguses lahkusid eestlastele appi tulnud lätlased koos relvadega Rannametsast, kutsudes eesti mehi vastu panema Eesti-Läti piiril…

    Vaenlase esimene rünnak löödi tagasi, kuid teise rünnaku ajal, mida toetas üks kohale toodud kergetank, olid kaitsjad sunnitud taanduma lõuna poole Timmkanali jõge. Sel hetkel saabus Kilingi-Nõmmest Rannametsa kapten V. Raid, kellel oli kaasas kümme sõjapüsside ja kuulipildujatega relvastatud piirivalvurit.

    Kuna Timmkanalil olnud maanteesillalt olid juba varem katteplangud pealt ära võetud ja venelaste  kergetank ei saanud jõe kõrgetest kallastest üles, siis tungida üle Timmkanali vastane enam ei üritanud ja suurem osa Punaarmee regulaarüksusest pöördus Pärnu tagasi. Kergetank koos grupi hävituspataljonlaste ja punaarmeelastega hakkas aga Timmkanali paremkaldal  olnud Rannametsa külas talude hooneid põletama.

    Sellel traagilisel juulihommikul põletas hävituspataljon  Rannametsa külas maha 18 talu hooned ja Rannametsa koolimaja. Võistes põletati maha  mitu elamut ja abihoonet.

    6. juulil moodustas kapten V. Raid Tali valda kogunenud Lõuna-Pärnu-maa metsavendadest Pärnumaa Omakaitse 1. pataljoni. Pataljoni isikkooseis oli  427 meest, mis jagunes kaheks kompaniiks ja need omakorda kaheks rühmaks, mõlemas 100 meest. Pataljoni juhtkond koosnes kolmest ohvitserist. Pataljoni ülemaks oli kapten Raid,  ülema abi operatiivalal lipnik Eckbaum ja ülema abi administratiivalal lipnik Nirk.  Samuti moodustati piirivalvureist ja Voltveti metsatehnikumi õpilastest 24-meheline lööksalk.

    Tänastes kooli ajalooõpikutes kirjutatakse, et Omakaitse organisatsioon Eestis loodi 1941. aastal sakslaste käsul, mis pole tõsi. Esimesena võtsid “Omakaitse” nimetuse kasutusele Pärnumaa metsavennad. Kapten Raidi arvates oli selle põhjuseks mingi mõtteline analoogia 1918. aastal sakslaste okupatsiooni ajal loodud Eesti Omakaitsega. Metsavendade üksused teistes maakondades kandsid teisi nimetusi.  Nii nimetasid Tartumaa metsavennad end partisanideks ja harjumaalased malevlasteks.  Võrumaa metsavennad aga kandsid nimetust  “Roheline Armee”. Üle-eestiliselt võeti Omakaitse nimetus kasutusele peale nende üksuste allutamist ühtsele juhtimisele.

    Pärnu vallutamine oli tehtud ülesandeks Saksa 18. armee 217. jalaväediviisile. Selle üks võitlusgrupp ooberst W. Ullersbergeri juhtimisel ületas 7. juuli pealelõunal Kiisa piiripunkti juures Eesti piiri ja liikus edasi Kilingi-Nõmme suunas,  jäädes sinna ööbima. Teade Saksa relvajõudude saabumisest jõudis peagi Talil baseerunud omakaitselasteni ja 8. juuli varahommikul asus Pärnumaa Omakaitse 1. pataljon teele Kilingi-Nõmme. Seal kohtus kapten Raid Pärnu suunas liikuma  hakanud  sakslastega. Küsinud ooberst Ullersbergerilt, kas see vajab Pärnu sõjakäigul omakaitselaste abi, vastas viimane eitavalt.  Küll aga soovis ta, et omakaitse pataljon võtaks enda peale julgestuskatte tegemise ja korra hoidmise tagalas.

    8. juulil toimus lahing Tõitoja silla juures. Ööl vastu 8ndat sõitis koos miilitsameestest hävitusgrupiga Pärnust Kilingi-Nõmme suunas välja NKVD Pärnu osakonna ülem Johann Tamm, kes pidi välja selgitama, kas Tõitoja teeristilt saab sõita läbi metsa Häädemeestele, et see Timmkanali kaitsjate selja taga olnud “mässajate pesa” maha põletada. Sakslaste saabumisest Kilingi-Nõmme polnud  neil veel aimu. Samal ajal saatis kapten Raid Tõitoja maanteesillale oma valvetõkke, kes seal nende miilitsameestega kohtus. Algas tulevahetus, mida toetas üks Tõitojale  saabunud saksa mootorratturite luuregrupp.

    8. juuli hommikul  tõi vastane Tõitoja lahingusse mitu autotäit lisaväge. Kohale toodud madrused hargnesid ahelikku ja tungisid üle Reiu jõe.  Samal ajal jõudis Kilingi-Nõmmest Tõitojale sakslaste põhiüksus ja punaväelased löödi põgenema.  Üks Tõitoja majade juurde jäetud venelaste autodest tulistati tankitõrje kahurist põlema, ülejäänud põgenesid Pärnu suunas.

    8. juuli keskpäeval jõudis sakslaste väegrupp Uulu teeristi, kus selle põhiosa liikus edasi Pärnu suunas.  Väiksem mootorratturite grupp pööras vasakule ja liikus sealt Tahkuranna-Häädemeeste suunas. Samal ajal ületas Iklas Eesti piiri teine Pärnu suunas liikunud sakslaste jalaväe autokolonn.  Selle väegrupi mootorratturitest eelsalk jõudis Rannametsa umbes kella kahe paiku. Saanud külaelanikelt teada, et hävituspataljoni ja punaväelasi külas enam pole ja et need liiguvad hooneid põletades Pärnu suunas, taastati külaelanike abiga kiiresti Timmkanali silla kate ja sakslased asusid põletajaid jälitama.  Sakslaste eelsalk kohtas Rannametsa küla põletanud venelaste kergetanki Võiste külas ja lasid selle mootorratta haagises olnud jalaväe kergesuurtükist põlema. Seejärel asuti jälitama Rannametsa lahingut pidanud hävituspataljoni mehi. Viimastega olid liitunud ka Tahkuranna küla põletajad. Tahkuranna kiriku juures püüdsid need sakslastele vastupanu organiseerida, kuid samal ajal saabusid sinna Uulu poolt tulnud sakslaste mootorratturid ja toimunud lühikeses lahingus hävituspataljonlaste grupp hävitati. Kolm punaväelast langes sakslaste kätte vangi ja need anti üle eesti omakaitselastele. Paar hävituspataljoni meest pääses siiski põgenema.  Nende hulgas Pärnumaa NKVD osakonna ülemal Alfred Kikas,  kellel õnnestus koos paari kaaslasega paadiga mööda merd Valgeranda sõuda.

    Kui omakaitselased hiljem langenud hävituspataljonlaste dokumente kokku kogusid, selgus, et tegemist oli Sindi vabriku ja Keila komnoorte ning Pärnu miilitsate ja vangivalvuritega. Nende taskutest leiti põletatud taludest röövitud väärtesemeid ja dokumente.

    Tahkuranna kiriku juures peetud lahingus kaotas hävituspataljon langenutena 57 meest. Rannametsa lahingus osalenud Punaarmee väeosa kaotused pole teada,  kuna see jõudis 8. juuli varahommikul oma surnud ja haavatud autodel Pärnu toimetada. Kaitsjate poolel sai neis lahingutes surma kaks ja haavata kolm meest.

    Rannametsa luidetel koos ümberkaudsete valdade meestega vastupanu organiseerinud Orajõe abimetsaülem Karl Ollino  kirjutas aastaid hiljem nende ridade kirjutajale Rannametsas toimunu kohta:

    "Meie seljataha jäid suured rannakülad ja asulad ja neid oli vaja kaitsta. Rahvas uskus meisse ja mõistis, et vaenlasele vastu astudes päästame me need rannakülad ja tuhandete inimeste kodud mahapõletamise ohust."

    * * *

    Samal ajal möllas Pärnus punane terror. Linnas sagenesid arreteerimised ja inimeste kadumised. Sagedased õhuhäired ja öine liikumiskeeld, mil tänavad olid inimestest tühjad, aitasid NKVD-l teostada arreteerimisi ja arreteeritute transportimist varjamatult.  Vastmoodustatud hävituspataljoni hävitusgrupid sõitsid pidevalt linnast kuhugi välja ja nende tagasi tulles võis nende asukohast,  Kalevi tänaval asunud Kooliseltsi õuelt kuulda kogupauke, kus likvideeriti kinni võetud metsavendi, metsavendluses kahtlustatavaid ja nõukogudevastast “elementi”. Seda mõrvatööd püüti summutada automootorite müraga. Inimesed olid šokis, paljud põgenesid linnast.

    4. juuli õhtul said kõik töövõimelised elanikud käsu – minna Raeküla männikusse kaitsevööndit ehitama.  Senine liiklemiskeeld tühistati ja keskööks kogunes määratud paika umbes 3000 linnaelanikku, kes seal tööle pandi. Paljud aga hoidusid kõrvale.

    Kindlustustööde üldjuhiks oli tollal Pärnus viibinud Ametiühingute Kesknõukogu esimees Voldemar Sassi. Tööde juhatajaks määrati 1937. a. Mõisaküla piirikordoni ülemaks olnud kapten August Orgussaar. Viimane alustas punaarmeelaste ja kohalike punaste rahustuseks küll kaitsekraavide kaevamist, kuid tegi seda vaid silmakirjalikult, lubades inimestel sihilikult niisama metsas ringi jalutada.  Kapten Orgussaar oli järgnenud kolmel aastal Pärnu prefekt.

    7. juuli keskpäeval ilmusid Sauga lennuvälja kohale Saksa pommitajad.  Nende pihta avas tule venelaste õhutõrje, mille aga sakslased  pommide ja pardarelvade tulega kohe vaikima sundisid. Enamus lennuväljal olnud venelaste lennukeid hävitati ja ainult paaril hävitajal õnnestus õhku tõusta ja madallennul üle mere loode suunas kaduda. Peale saksa pommitajate lahkumist ilmusid need küll veel tagasi ja tiirutasid ähvardavalt linna kohal.

    Sakslaste õhurünnaku tulemusel muudeti Sauga lennuväli kasutamiskõlbmatuks ja venelased olid sunnitud selle maha jätma. Juba sama päeva õhtul lahkusid lennuvälja meeskonnad ja personal veoautodel Tallinna suunas.

    Teisipäeval,  8. juulil oli linnas tunda ärevust. Lõuna paiku kogunesid Vabadusväljakule ja Vanasse parki hävituspataljoni mehed, kes seal alul ahelikku hargnesid, siis aga autodele käsutati ja seejärel Ülejõele kihutasid. Kuninga tänaval asunud miilitsamaja juurest põgenesid miilitsad paaniliselt. Suutmata midagi kaasa võtta, süütasid nad miilitsamaja, mille keldrisse olid suletud 32 arreteeritut.  Vaevalt olid miilitsate autod ületanud Suursilla, kui neile kihutasid järele autod punaväelastega. Mõni minut hiljem ilmus Pärnu tänavatele esimene sakslaste motoriseeritud eelüksus.

    Sama päeva hommikul oli oma Maxim raskekuulipilduja Sindi teeristi üles seadnud Punaarmee poolel võidelnud lennuväekapten Evald Laasi. Veidi hiljem saabusid sinna kahe Vickers raskekuulipildujaga läti piirivalvurid.  Umbes kella 10-11 vahel märkasid varitsejad mootorratastel lähenemas sakslaste luuregruppi ja avasid selle pihta tule. Sakslased aga pöörasid metsa alla ja kadusid. Hoidnud seejärel maanteeäärset metsa ligi kaks tundi kuulipildujate tule all, sõitis kapten Evald Laasi koos lätlastega seejärel minema.

    Sakslaste ootamatu ilmumine oli punategelastele üllatuseks. Nende teada Eesti territooriumil saksa üksusi polnud. Alles paar päeva tagasi olid ajalehed kirjutanud, et need on Lätis Düüna jõe taha löödud. Linna täitevkomitees käis parajasti nõupidamine, kui sinna helistas Raeküla kooli kooliteenija ja teatas, et sakslased on Raekülas.  Täitevkomitee ja parteitegelased põgenesid Ülejõe Rääma koolimajja, kus kavatseti hakata Pärnu kaitsmist juhtima. Et takistada sakslaste edasiliikumist, otsustati õhkida Suursild.

    Sündmused arenesid aga arvatust kiiremini. Sakslaste eelüksus läbis peatamata Raekülla rajatava kaitsevööndi, kus käisid veel ehitustööd. Enne Pärnu jõudmist kohtus sakslaste kolonn Raekülas Sindi poolt tulnud veoautoga, kus olid peal hävituspataljoni mehed.  Viimased pidasid sakslaste kolonni eksikombel taganevaks Punaarmee väeosaks. Sakslased pidasid auto kinni ja kuna mehed olid relvastatud,  kandsid erariideid ja punaseid käesidemeid, lugesid sakslased neid punasteks bandiitideks. Üheksa meest lasti kohapeal maha. Ainult Julius Seljamaa, kes end esimeste laskude ajal maha kukutas, pääses eluga. Autojuht Asumets ja käskjalg Helene Tiidermaa jäeti ellu.

    Alevi surnuaja kohal tekkis lühike tulevahetus ühe punaväe üksusega ja põgenevate punaväelaste kannul jõudis sakslaste eelüksus kesklinna, Suursilla juurde.  Kuigi sild oli mineeritud, ei jõudnud punaväelased seda enam õhkida. Sillale jõudes võtsid sakslased sillal valves olnud Punaarmee tunnimeestel püssid käest ja tõukasid soldatid jõkke.

    Endise Puuturu kõrval asunud NKVD hoone juures tekkis sakslastel lühike tulevahetus sinna maha jäänud NKVD-lastega. Hoone tulistati tankikahurist põlema ja vastupanu likvideeriti. Hiljem, kui tuletõrje põlengule piiri pani, leiti hoone keldrist 20 end sinna peitnud punaväelast. Põlevast  miilitsamaja keldrist päästeti ka sinna suletud arreteeritud. Nende hulgas ka hilisem Pärnumaa maavanem Peeter Siirmets.

    Lahing Pärnu pärast kestis vaevalt tund aega. Sakslaste poolel sai surma kaks soomusgrenaderi. Linn oli peaaegu puutumatult terve. Umbes tund aega hiljem saabus Pärnu Iklas Eesti piiri ületanud sakslaste jalaväe autokolonn.

    Sakslaste edasiliikumist tähistasid sini-must-valged lipud, mis üksteise järel majadele kerkisid.  Tänavatele kogunenud rahvas juubeldas.  Rahvas kinkis saksa sõdureile lilli  ja kostitas neid hea ja paremaga.

    Vaevalt olid sakslased Suursilla ületanud, kui Kaitseliidu majja hakkas spontaanselt kogunema endisi kaitseliitlasi, sõjaväelasi ja eesti ohvitsere. Kapten H. Kubbo ja veel mõned ohvitserid hakkasid kokkutulnuid registreerima. Kohale saabusid ka kolonelid  Ratiste ja Koern. Moodustati Pärnumaa Omakaitse, mille etteotsa asus kolonel Koern, kes allutas endale kõik Pärnumaal tegutsenud Omakaitse ja metsavendade üksused. Kõrgema sõjaväelasena markeeris kolonel V. Koern end Eesti Vabariigi esindajaks, võttes endale ka linna tsiviilasutuste juhtimise. Tööd alustas linnavalitsus ning korra- ja tsiviilkaitse organid.

    Kolonel Koern langes 19. juulil Audru lahingus ja maeti auavaldustega Pärnu Alevi kalmistule. Omakaitse ülema kohale asus kolonel Ratiste. Osutatud teenete eest Pärnumaa vabastamisel nimetati Possieti tänav 1942. aastal  Viktor Koerni tänavaks.

     

    TARTUMAAL  tekkisid esimesed metsavendade grupid pärast 14. juuni küüditamist. Neile hakkas lisajõudu saabuma pärast sõja puhkemist. Esimene lahing toimus 1. juulil 1941, kui umbes 200 punaväelasest ja hävituspataljonlastest koosnev tugevasti relvastatud üksus ründas Võrtsjärve ja Valguta küla vahel metsas olnud kaheksast mehest koosnevat metsavendade gruppi. Taganemisvõimaluse väljaselgitamiseks saadeti kaks meest luurele. Enne nende naasmist piirasid ründajad metsavennad ümber,  kes võitlesid viimase padrunini.

    2. juulil võtsid metsavennad üle Ahja vallamaja ja postkontori hooned ja heiskasid neile Eesti lipud. 3.juulil vallutasid metsavennad Jõgeva ja Kallaste linna ning Laeva, Ahja, Vaimastvere, Laiuse, Kuremaa, Pala ja Sadala vallamaja. 4. juulil võeti võim üle Meeksi ja Võnnu vallamajas ning vallutati mitu punavägede õhuvaatlusposti. Kuid siis saabus Võnnusse üks Punaarmee regulaarväeosa, ning 5. juulil veel 100-meheline hävituspataljoni üksus. Toimunud haarangul aga metsavendi ei leitud ja need lahkusid Võnnust. 7. juulil saabus sinna uus, umbes 30-meheline hävituspataljoni salk, keda ründasid metsavennad. Viimastele tulid appi 6 meest Ibastest, kes tõid kaasa laskemoona. Ühisel jõul löödi hävituspataljoni salk põgenema. Saagiks saadi veoauto, autobuss, kaks kuulipildujat ja muid relvi. Vastane jättis maha 9 langenut, kelle hulgas oli ka üks lätlasest Riia prokurör.

    Meeksi vallamaja vallutanud metsavennad pidasid lahingu Mehikoorma lähistel maale tulnud venelaste dessandiga. 9. juulil Tartu poolt tulnud 9-mehelise punaväelaste grupiga peetud lahingus said kaks venelast surma, ülejäänud 7 soldatit andsid end vangi. 12. juulil tegid venelased veel kord katset üle järve tulla, kuid löödi Meeksi metsavendade poolt tagasi.

    Elva ja Otepää ümbruses toimus metsavendade koondumine juba juuli esimestel päevadel. 3. juulil võtsid kohalikud metsavennad võimu üle Rannu ja Puhja vallamajas ning asusid seal korraldama kohalikku võimu.

    Palupera jaama oli 5. juuli hommikuks kokku käsutatud palju ümbruskonna hobu- ja mootorveokeid. Tartust saabus sinna umbes 50 ratsa-miilitsat. Oodati Valga poolt tulevat hävituspataljoni rongi, mille saabudes pidi algama ümbruskonna külade röövimine ja põletamine. Teel Paluperra oli hävituspataljon juba põlema pannud Sangaste ja Puka jaamahooned.

    Kohalikud metsavennad otsustasid selle rongi koos hävituspataljoni meestega enne Paluperra jõudmist kraavi lasta. Selleks kasutati sakslaste lennukipommi, mis kivilõhkamise lõhkeaine abil raudteetammil lõhkema pandi. Tulemuseks oli ligi 5 meetri sügavune ja 7-meetrise läbimõõduga kraater, kuhu Valga poolt tulev rong suure kiirusega sisse tormas. Katastroofis sai surma umbes sada hävituspataljoni meest. Kavandatud külade põletamine jäi ära ja ratsa miilitsad läksid Tartu tagasi. Hiljem metsavendade tabamiseks korraldatud haarangud ei andnud tulemusi.

    8. juulil toimus lahing Ulila ümbruse metsavendade ja Ulila elektrijaama õhku laskma tulnud hävituspataljoniga. Appi tulid Puhja, Rannu ja Elva metsavennad. Elektrijaama ümber korraldati kaitse ja otsiti läbi hooned, kuhu osa vabriku õhkulaskjaid oli end peitnud. Tulevahetuses said surma kaks juudi rahvusest hävituspataljonlast, kuna ülejäänud sulgesid end hoone keldrisse, kust nad veega välja aeti. Vabriku masinaruumist leiti ligi 1000 kg sinna paigutatud lõhkeainet.

    Järgmisel hommikul saabus Tartust kolmel veoautol Ulilasse punaväelastest, hävituspataljonlastest ja läti miilitsatest koosnev üksus, mis pidi elektrivabriku tagasi vallutama. Enne Ulilat tabas aga ründajaid metsavendade kogupauk. Jättes maha 6 surnut ja ühe veoauto, tõmbusid ründajad tagasi, kuid kordasid paar tundi hiljem uue rünnaku. Ägedas tulevahetuses kaotasid ründajad veel 18 meest ja põgenesid seejärel Tartu suunas. Neil vastas olnud Puhja, Elva, Rannu, Rõngu ja Tähtvere meeste hulgas kaotusi ei olnud.

    9. juulil võtsid kohapealse võimu üle Nõo metsavennad, sundides nende vastu saadetud punaarmeelased lahinguga põgenema. Järgmisel hommikul saabus Tartust 50 hävituspataljonlast, kes tahtsid Tähtvere maanteesilda õhku lasta. Neile asusid vastu Nõo metsavennad. Pärast kaks tundi kestnud lahingut vastane põgenes. Veidi hiljem ründas hävituspataljon uuesti, kuid oli ka sel korral sunnitud taanduma.

    Tartu linna põrandaalustel gruppidel oli sõja puhkemise järel loodud side Rõngu, Elva, Kambja, Rannu, Puurmanni, Haaslava, Vara ja teiste valdade metsavendadega. 9. juulil lasksid punased õhku Tartu kivisilla. See sai metsavendadele väljaastumise signaaliks. Tartu hakkas kihama ja paljudele majadele lõuna pool Emajõge heisati sini-must-valged lipud. Valdadest hakkas linna saabuma metsavendade gruppe. 12 juulil, kui Tartusse jõudsid Saksa relvajõudude esimesed üksused, oli Emajõe lõunakalda linnaosa eestlaste oma jõududega punavõimust vabastatud. Tartusse oli koondunud 600-meheline neljast  kompaniist koosnev metsavendade pataljon, kes koos sakslastega jätkas võitlust maa vabastamisel punavõimust.

    Teine koht, kuhu Lõuna-Eesti metsavendi rohkem koondus, oli Võrtsjärve Jõesuu ümbrus. Suuremad lahingud peeti seal üle Emajõe tagasi valgunud punaväelastega 13.-22. juulil. Jõesuu silla juures oli üle Emajõe tulnud umbes 600-meheline Punaarmee üksus, kellele astus vastu umbes 60 metsavenda ja kes lõid vaenlase üle jõe tagasi. Vastane kaotas lahingus 25 meest langenute ja uppunutena. Kaitsjatest sai surma kaks ja haavata üks mees. Saagiks saadi rohkesti relvi ja laskemoona.

    Selle lahingu järel loodi Emajõe Rannu-poolsele kaldale kaitsejoon ja võeti valve alla Jõesuu sild. 15. juulil ründas metsavendi umbes 600 punaväelast. Kaitsjaid oli nüüd juba umbes 250-300 meest ja viis tundi kestnud lahingu järel löödi vaenlane suurte kaotustega tagasi. Järgnesid veel mitu rünnakut, kus vaenlane püüdis ligi 1200-mehelise üksusega metsavendade rindest läbi murda, kuid löödi iga kord tagasi.

    Põhja-Tartumaal, kus punarežiim kauem kestis, kandis metsavendade tegevus rohkem varjamise iseloomu. Sõja puhkemise järel olid küüditamise ja arreteerimiste kartuses metsa põgenenud meestest tekkinud metsavendade grupid Siimustes, Vaimastveres, Laiusel, Saare vallas ja mujal. Metsavennad pidasid mitmeid lahinguid Punaarmee ja hävituspataljoni üksustega, hoides ära elanike vara rekvireerimise ja hävitamise. Tugevad metsavendade üksused tekkisid ka Jõgeva ümbruses. Peipsi-äärsetes valdades tegutses aktiivselt Alatskivi metsavendade salk.

    Ka kõigis teistes Tartumaa valdades toimus neil päevil sündmusi, mis moodustasid metsavendade tegevuse ühtse ahela ja kinnitasid veenvalt eestlaste vabadusiha ning armastust oma kodumaa vastu.

     

    VALGAMAAL  tekkisid metsavendade salgad end arreteerimiste eest varjanud meestest juba 13.-14. juuni paiku. Sõja puhkedes nende tegevus aktiviseerus. Otsiti üles peidetud relvad. Väiksemad grupid liitusid. 4. juulil  toimusid esimesed katsed nõukogudelt võim üle võtta. Samal päeval suurenes oluliselt metsa põgenenute arv. Nimelt pidi jaotatud mobilisatsioonikäskude põhjal 4. juulil kokku tulema 710 kutsealust, kuid tuli vaid 192. Kõik ülejäänud põgenesid metsa ja liitusid seal metsavendadega. Kuid ka juba kogunemispunkti tulnud kutsealused, eesotsas kooliõpilastega, põgenesid metsa, võttes kaasa neile välja jagatud püssid ja 120 padrunit. See sai võimalikuks paanika tõttu, mille põhjustas Valga linna pommitamine saksa lennukitelt. Kuna pommid tabasid läbi linna taanduvaid Punaarmee väeosi, tekitas see kommunistides üldise peataoleku, mille kasutasid ära kokku tulnud kutsealused.

    5. juulil heiskasid Valga linna hõivanud metsavennad teater "Säde" katusele Eesti lipu, mille paar tundi hiljem tõid alla Tõlliste laagrist kohale toodud hävituspataljoni mehed. Linnas kestis tulevahetus kogu päeva.

    Samal päeval väljus Valgast rong hävituspataljonlastega, kes lasksid õhku Väike-Emajõe raudteesilla ja panid põlema Sangaste, Keeni ning Puka jaamahooned ja Tõlliste postkontori. Palupera lähistel lasksid metsavennad ühe saksa lõhkemata lennukipommiga rongi rööbastelt maha.

    5. juuli õhtul ilmus Uniküla asundusse läti miilitsate jõuk. Neile astus vastu 12-meheline metsavendade üksus. Tulevahetuses pääses vaid üks miilits põgenema, ülejäänud said kõik surma. Põgenenu alarmeeris Marimõisas asunud hävituspataljonlasi ja 60-meheline rühm asus metsavendi jälitama. Kuna viimaseid ei tabatud, põletati maha Uniküla mõisa hooned.

    7. juulil toimusid mitmel pool tulevahetused metsavendade ja hävituspataljonlaste vahel. Sel päeval heisati Eesti lipud Tõrva raekoja torni, Tsirguliina tuletõrjehoonele, Paju lahingu monumendile ning Tellingimäe triangulatsioonitorni.

    8. juuli hommikul saabus Kaagjärvest Valka umbes 30 metsavenda, kes heiskasid teatrile "Säde" taas Eesti lipu. Varsti saabus linna veel teine suurem grupp metsavendi ja kahest grupist moodustati esimene omakaitseüksus. Sama päeva õhtupoolikul saabusid Valka sakslased.

    Maakonnas tegutsenud metsavendade gruppidest moodustati nüüd ühtne Omakaitse üksus, kes jätkas koos sakslastega võitlust Eesti vabastamiseks punavõimust.

     

    VILJANDIMAAL  kujunes metsavendade tegevus oma maa vabastamisel punase režiimi alt ohvriterikkamaks kui mujal Eestis. Põhjuseks oli nende ründetegevuse suur aktiivsus ja neile vastu tegutsenud Viljandi hävituspataljoni suurus ning hea relvastus. Põhja-Viljandimaa metsavennad pidid rinde peatuma jäämise tõttu Kesk-Viljandimaal kauem pidama ägedaid lahinguid vaenlasega.

    Üks esimesi kokkupõrkeid hävituspataljoniga toimus 1. juulil Taevere vallas, kus umbes 200-meheline hävituspataljoni üksus piiras ümber 30-40 mehest koosneva Taevere ja Vastsemõisa metsavendade grupi. Tundes hästi maastikku, õnnestus metsavendadel kahelt poolt ründava vaenlase ahelike vahelt välja lipsata. Võõral metsamaastikul orienteerumise kaotanud hävituspataljoni mehed kandsid aga raskeid kaotusi, viies kaasa kolm veoautotäit surnuid ja haavatuid. Metsavendadest sai surma üks ja vangi langes viis meest, kes kõik mõrvati.

    4. juulil võttis Kõpu metsades ja soodes varjunud 50-meheline metsavendade salk võimu üle Kõpu vallamajas ja alustasid sinna toodud raadioaparaatide tagastamist rahvale. Kõpu Punaarmee õhuvaatluspostile anti telefoni teel käsk relvadeta välja maanteele tulla. Varsti kostis postilt tulistamist ja hiljem selgus, et ohvitser oli oma alluva ja seejärel enda maha lasknud. Pisut hiljem ründas metsavendi kohale rutanud hävituspataljoni üksus, kelle kuulipildujatulele ei suudetud vastu panna ja taanduti. Lahingus sai surma üks ja langes vangi kaks meest, kelle hävituspataljon samas maha laskis.

    Samal päeval vallutas grupp metsavendi Rimmu vallamaja ja võttis val-ve alla Uue-Kariste postkontori ning telefonikeskjaama. Mõni tund hiljem ligines vallamajale kolmel veoautol 80-meheline ülitugevalt relvastatud hävituspataljoni üksus. Pärast ligi tund aega kestnud lahingut lõppes vallamaja kaitsnud metsavendadel laskemoon ja nad olid sunnitud taanduma. Ka Paistu vallamaja üle võtnud Loodi ümbruse metsavendi tabas sama saatus.

    4. juulil ründasid Põltsamaa ümbruse metsavennad mitmel korral Põltsamaa linnas asunud Punaarmee ja hävituspataljoni üksusi. Päeva jooksul toimus mitu lahingut. Lustiverest appi rutanud metsavendade abiga vallutati linna täitevkomitee ja Põltsamaa vallamaja. Ööhämaruses saabus vastasele kaks autotäit hävituspataljonlasi ja punaväelasi kuulipildujatega appi. Metsavennad olid oma puuduliku relvastuse tõttu sunnitud taanduma. Toimunud lahingus kaotas vaenlane umbes 40 meest langenutena ja 27 haavatutena. Metsavendadel oli 3 langenut ja 8 haavatut. Ka Mustla linnas võimu üle võtnud metsavennad olid sunnitud hiljem linna saabunud tugevasti relvastatud punaväelaste eest taanduma.

    Edukalt tegutsesid Viljandimaal Vastsemõisa valla metsavennad, kes 6. juulil võtsid vallas võimu üle, saades vallamajast hulganisti relvi ja lõhkeainet. Punaarmee üksuste liikumise takistamiseks purustati mitu suuremat maanteesilda. Sildade juurde jäeti varitsussalgad, kes avasid purustatud silla juures peatunud punaväelaste pihta tule. Viimased, põgenenud tagasi Viljandi suunas, hävitati piiri ületanud sakslaste poolt.

    6. juulil võttis vallamajas võimu üle Imavere vallas tegutsenud, umbes 30-meheline metsavendade grupp. Neid püüdsid ümber haarata kohale saabunud umbes 125 hävituspataljonlast. Kattes oma taandumist püssitulega, tõmbusid metsavennad tagasi metsa.

    Üheks suuremaks endid varjavate inimeste koondumiskohaks oli Umbusi raba, kuhu oli kogunenud umbes paarsada inimest. Laagris valitses sõjaväeline distsipliin. Mehed olid relvastatud jahipüsside ja vene vintpüssidega ning paari kuulipildujaga. Toiduainetega varustamine oli pandud ümbruskonna talude peale. Sageli toimusid kokkupõrked taanduvate punaväelastega. Need püüdsid end sellest kohast eemale hoida, kuna punaväelaste hulgas oli levinud kuuldus, et Umbusi rabas varjab ent 4000 "eesti bandiiti". Viljandimaa meeste aktiivsusest räägib ka lahingutes langenud metsavendade suur arv, keda tiivustas võitlusse soov, vabastada kodumaa punaste režiimist.

     

    VÕRUMAAL  tekkisid esimesed metsavendade salgad veel enne 14. juuni küüditamist. Lepistu vallas tegutses üks väiksem metsavendade grupp juba 1940. aasta lõpus, mis 1941. aastal oli üha kasvanud. Pärast sõja puhkemist asus grupp aktiivselt tegutsema. Selle grupi juht käis Lätis, kus sai Läti Omakaitselt relvi.

    12. juunil põgenes Antslast metsa salk mehi, keda selleks päevaks oli kutsutud Tartu GPU-sse. 26. juunil põgenes Võru Taara kasarmuist metsa 12-meheline ajateenijate grupp. Olles relvastatud vintpüsside ja ühe kergekuulipildujaga, liikus see grupp Võrust Antsla suunas, luues kontakte teiste metsavendadega. Antslast liikus grupp edasi Valgamaale.

    5. juulil võttis paar relvastatud metsavenda võimu üle Antsla vallas. Sundides täitevkomitee tegelasi vallamajast lahkuma, võtsid metsavennad neilt kirjalikud lubadused, et nad loobuvad eesti rahvale kahjulikust tegevusest ja kohustuvad jääma oma kodudesse. Vallamajale heisati Eesti lipp. Kuid julgestatuna hiljem sinna tulnud miilitsatest, ei pidanud punafunktsionäärid oma lubadust ja asusid taas võimutsema.

    Esimene kokkupõrge Võrumaa metsavendade ja hävituspataljoni vahel toimus 7. juulil Lahedal, kuhu oli saabunud Võrust umbes 40 hävituspataljonlast. Neile astus vastu 12 mehest koosnev metsavendade grupp. Toimunud lahingus said kaks meest haavata. Üks haavatutest langes hävituspataljoni kätte ja tema laip leiti hiljem Võru vangla kuuri põranda alt. Hävituspataljon kaotas neli meest surnutena ja üks sai haavata.

    Rõuges ründas 14 metsavenda taanduvat punaväejagu, et relvi saada. Jaoülem surmati ja 10 soldatit andsid end vangi. Saagiks saadi 11 vintpüssi, nende hulgas kaks poolautomaati.

    8. juulil ründas 14-meheline Vastseliina metsavendade grupp, mis oli loodud kohaliku, eestimeelse valla täitevkomitee esimehe teadmisel, sealset vallamaja, kus asus 6 hävituspataljonlast, kellel peale vintpüsside olid veel automaadid ja granaadid. Metsavendadel oli 11 püssi, mis kohalik täitevkomitee sekretär neile vallamajast oli muretsenud. Vallamaja vallutati neli tundi kestnud lahingu järel.

    Samal päeval võeti vallamajad üle veel Missos ja Ruusamäel. Misso vallamaja kaitses Punaarmee valveüksus. Neid ründas ühe veltveebli juhtimisel endistest Misso kordoni piirivalvuritest koosnev rünnakrühm. Ka Ruusamäel vallamajas võtsid võimu üle Eesti lõunapiiril tegutsenud piirivalvurid. Vallamaja vallutati ja sellele heisati Eesti lipp.

    8. juulil toimus metsavendade ja hävituspataljoni vahel lahing Mõnistes. Siinsed valla täitevkomitee tegelased olid sõitnud Mõnistest Varstu hävituspataljoniga nõu pidama. Sel ajal võttis 32 mehest koosnev metsavendade grupp ühe vanemseersandi juhtimisel üle täitevkomitee, raudteejaama ja raudteesilla. Et takistada täitevkomitee tegelaste tagasitulekut ja kaitsta end kallaletungide eest, tehti kasutuskõlbmatuiks kõik ümberkaudsed sillad. Rahvale jagati vallamajast tagasi sinna toodud raadioaparaadid.

    Nüüd kutsusid Varstu täitevkomitee tegelased Võrust abi ja ööl vastu 8. juulit jõudis Mõnistesse 60-meheline hävituspataljoni üksus, mis oli relvastatud raske- ja kergekuulipildujate, automaatide ning vintpüssidega. Kaks tundi kestnud lahingu järel põgenes vastane Võrru tagasi. Lätti jõudnud Saksa relvajõudude Hoppa asula komandant, saanud teada Mõnistes toimunud lahingust, saatis metsavendadele 28 vintpüssi.

    Samal päeval ründasid Räpina valla metsavennad Rahumäe lähedal 10-mehelist Punaarmee gruppi. Kolm punaarmeelast sai surma ja seitse võeti vangi. Saagiks saadi väga vajalikke relvi.

    Kuigi Võrumaa metsavendade tegevus polnud nii laiaulatuslik, kui mõnes teises maakonnas, põhjustas nende tegevus Võru hävituspataljoni kiire ja paanilise põgenemise, mistõttu jäid ära suuremad hävitustööd Võru linnas ja maakonnas.

     

    HARJUMAA metsavendade tegutsemine ei kujunenud nii teguderohkeks nagu Lõuna-Eestis. Pealinna läheduse tõttu oli Punaarmee liikumine seal tihe, kuid metsavendi oli seal rohkemgi kui teistes maakondades. Eriti palju saabus sinna mehi Tallinnast. Kuigi linnast väljumine oli rangelt keelatud ja teed tõkestatud, põgenesid mehed neid linnas ähvardava ohu eest. Põgenike hulgas oli nii Punaarmeest ära jooksnud sõdureid ja ohvitsere, kui ka mobilisatsiooni ja arreteerimiste eest kõrvalhoidjaid. Enese alalhoiu soovist tingituna tegutseti väiksemates gruppides, mis paiknesid maakonna lõuna- ja lääneosas, kus maastik oli metsarikkam ja soine.

    Üks suuremaid metsavendade kogunemiskohti Harjumaal oli Kose ümbrus, mille suured metsarikkad alad asusid otse Kautla naabruses. Sealsed metsavennad kuulusid ERNA grupi mõjupiirkonda.

    Kaks suuremat metsavendade gruppi tegutses veel Varbola ja Rapla ümbruses. Esimeses oli ligikaudu 500 meest, teises umbes 200. Suur osa neist meestest oli relvadeta või siis puudulikult relvastatud.

    Koitjärve ümbruses tegutsesid lennuväest põgenenud Eesti lendurid, kes olid ühenduses Lehtse ja teiste ümbruskaudsete metsavendadega. 27. juunil, kui Jägala laagrist hakati eesti lendureid Venemaale viima, õnnestus kahel Nõmme raudteejaama poole liikunud autol teistest eralduda ja põgeneda. Osa Jägalasse jäänud lendureid põgenes üksikult. Kokku põgenes laagrist 40 lendurit. Põgenikest moodustus 23-meheline rühm, mis jäi peatuma Kõnnus.

    Lendurite laagri avastas keegi kohalik punane ja 13. juulil tegi laagrile haarangu umbes 250-meheline vene piirivalve ja NKVD üksus. Kuigi lendurid olid relvastatud ainult püstolitega, õnnestus suuremal osal neist siiski piiramisrõngast välja murda. Viis lendurit langes ebavõrdses võitluses.

    Aasta hiljem avati selles lahingupaigas mälestuskivi, kus marmorplaadil olid ära toodud langenute nimed ja tekst:

    "1941.a. juulis metsavendadena kommunistide vastu võideldes langenud."

    Juuru valda Mahtra ümbrusse oli kogunenud umbes 240 metsavenda. Nende esimesed grupid olid asunud siia juba juuli algul. 28. juulil tulid Mahtra rabas Karumäel kokku selles piirkonnas tegutsenud metsavendade gruppide juhid ja ühisel nõupidamisel otsustati moodustada metsavendade koondüksus, nimetusega "Harju Malev".  Malevas kehtestati täielik sõjaväeline kord. Loonud sideme ERNA grupiga, saadi nende abiga raadioühendus Soomega, kuhu hakati andma luureandmeid. Vastutasuna saadeti metsavendadele Soomest relvi ja laskemoona, mis heideti alla langevarjudega.

    3. augustil ründasid Järlepa järve ääres asunud metsavendi ja seal asuvat ERNA grupi raadiojaama punaväelased ja hävituspataljon. Ründajad löödi tagasi, kaotades 10 meest langenutena. Samal päeval toimus lahing ka Suur-Särge küla juures, kus vaenlane kaotas veel 3 meest. Metsavendade grupis oli kaks langenut.

    Saanud 8. juulil teada, et Saksa relvajõud on lähenemas, tuli "Harju Maleva" umbes 60-meheline rühm Mahtra rabast välja ja siirdus Tamsi ja Songa küladesse, kus heiskasid Eesti lipud. Sama salk vallutas ka Habaja mõisa. Hiljem liitus salk Saksa üksustega, täites seal luureülesandeid.

    Ka vahetult Tallinna ümbruses oli varjul palju mehi. Olles n.ö. käegakatsutavas kauguses hävituspataljoni ja Punaarmee üksustest, päästis neid ohtudest sageli vaid leidlikkus.

    Nii õnnestus Vaida külas end ühes heinaküünis varjanud metsavendadel grupil neile haarangu korraldanud hävituspataljoni eest minema lipsata. Suures vihas panid hävituspataljonlased küünile tule otsa. Kuna metsavennad olid jätnud küüni 17,5 kg ammoniiti, hukkus plahvatuses 5 hävituspataljonlast, 8 haavatut viidi minema.

    Kuigi Harjumaa metsades ja soodes tegutsenud metsavennad olid puudulikult relvastatud, löödi siiski enamus vastase rünnakuid tagasi. Muidugi said mitmed sealjuures surma või haavata. Eriti raskeks muutus selle piirkonna metsavendade olukord siis, kui rinne teatud ajaks Aegviidu joonel peatuma jäi ja vaenlane sinna arvukaid väeosi koondas.

     

    VIRUMAA  oli viimaseks maakonnaks, kust kaudu Punaarmee 1941. aastal Narva taha taandus. Repressioonid kohalike elanike vastu ja röövimised kestsid siin kauem, kui teistes maakondades. Seetõttu kujunes Virumaa metsavendade põhitegevuseks vangistatud rahvuskaaslaste vabastamine ning rahva vara päästmine. Rongidelt põgenema pääsenud arreteeritud ja sõjaväelased ühinesid metsavendadega ning jätkasid vihast võitlust vaenlase vastu.

    Arhiiviandmetel oli Virumaal 108 metsavendade laagrit, kus tegutses 4385 meest. Üldse peitis end Virumaa metsadesse umbes 9000 inimest. Meeste keskmine arv laagrites kõikus 40-50 piires. Samal ajal ei jätkunud kõigile relvi. Saksa okupatsiooni ajal tehtud uurimus näitas, et kõigi laagrite peal kokku oli metsavendade kasutuses 1268 vintpüssi, revolvrit ja jahipüssi ning kaks töökorras kergekuulipildujat.  Osa laagrites valitses sõjaväeline kord ja peeti sidet naabruses olnud laagritega, kuid oli  laagreid, mis tegutsesid stiihiliselt ja ei omanud sidet teiste laagritega.

    Üks paremini organiseeritud oli Kavastu  (Viitna-Pauna) laager, mille üldjuhiks oli Liiguste 6-klassilise kooli õpetaja ja Riigikogu liige Rudolf Penno.  Selle laagri organisatsioonilise tegevuse juht oli leitnant Alfons Rebane.  Laager moodustas sõjaväelises tähenduses kompanii, mis oli territoriaalpõhimõtte järgi jaotatud rühmadeks, kuhu kuulusid Liiguste, Kavastu, Metsiku, Viitna, Vatku ning Aaspere-Võipere I ja II rühm.

    Asudes punavägede liikumispiirkonnas, toimus Virumaa metsavendade ja Punaarmee ning hävituspataljoni üksuste vahel palju kokkupõrkeid. Üldse toimus  Virumaal 282 relvastatud kokkupõrget.

    Kiviõlis toimus üks esimesi rünnakuid sealsete punaste võimukandjate vastu juba 1. juulil 1941. Maidla valla Aruvälja metsas olnud laagrist väljus veoautodel ja mootorratastel metsavendade rühm, millega liitus ka hulk Kiviõli töölisi, talumehi ja ametnikke. Rünnakut juhtisid lipnikud O. Lauri ja A. Nurk. Hämaruse katte all lähenesid ründajate ahelikud Kiviõlile lõunast. Rünnaku eesmärgiks oli hävitada kommunistliku režiimi juhtasutused ja hankida relvi. Saadud andmetel pidi 1.juulil Kiviõli hävituspataljonile toodama kaasaegseid relvi.

    Ägedas võitluses miilitsatega vallutati raudteejaam ja postkontor ning mõned teised strateegiliselt tähtsad keskused, muutes need kasutuskõlbmatuks. Relvi saadi siiski suhteliselt vähe. Pärast ülesande täitmist tõmbuti taas metsa.

    Kiviõli ründamisele oli suur järelkaja kogu Virumaa õlitööstuse rajoonis, mis tekitas segadust kohalike funktsionääride hulgas. Viimaste hirm suurenes veelgi, kui metsavennad kuulutasid avalikult välja üldmobilisatsiooni. Nimelt ilmusid varsti pärast rünnakut vallamajade, koolide, rahvamajade ning muude ühiskondlike asutuste seintele üleskutsed, mille tekst teatas:

    "Rohelise armee ridadesse kutsutakse kõiki eesti soost 20-35 aasta vanuseid meeskodanikke, et võidelda kodumaa vabastamise eest./.../ Ühtlasi vajatakse piiramatul arvul ohvitsere, allohvitsere ja kapraleid!"

    Punane režiim vastas neile üleskutsetele repressioonidega. Õlitööstuse piirkonda toodi regulaarväed, kes tegid haaranguid metsadesse. Küladesse ja teedele pandi üles lugematul arvul valveposte. Paljud külade elanikud langesid julma terrori ohvriks, süüdistatuna metsavendade aitamises ja nendega sidepidamises.

    Teine suurem rünnak Kiviõlile toimus 7.juuli keskpäeval. Hulljulget rünnakut juhatas major Ellandi. Rünnaku tiibadel tegutsesid võitlusgrupid leitnantide J. Variku ja Korpi ning lipnik O. Lauri juhtimisel. Rünnakuobjektideks olid raudteejaam, miilitsamaja, hävituspataljoni staap ja ametiühingute maja. Kuna rünnak toimus päise päeva ajal ja punategelastele ootamatult, sattusid need paanikasse. Algul oli metsavendade rünnak edukas ja linnaelanike seas levis kuuldus, et linna on tunginud sakslased. Ootamatult saabus aga raudteejaama rong punaarmeelastega, mida rünnaku juhid ei osanud ette arvata. Kuulipildujate ja automaatrelvadega varustatud Punaarmee regulaarväeosa paisati vasturünnakule ja lõpuks olid metsavennad sunnitud ülekaalus oleva vastase eest taanduma. Leitnant Varik langes haavatuna punaste kätte ja suri hiljem piinamisel. Algasid uued kohalike elanike arreteerimised, mahalaskmised, vägivallaaktid ning laste ja naiste piinamised ja vägistamised. Inimesed olid hullumise piiril, kuni 10. augustil jõudsid kohale sakslaste motoriseeritud eelüksused.

    7. juulil toimus rida veriseid kokkupõrkeid üle kogu Virumaa. Neist suuremad Võle küla all, Hirla lähistel ja Vaivaras-Viivikonnas. 25. ja 28. juulil toimusid kokkupõrked Tudulinna vallas Oonurmel ja Mäetaguse vallas Arvilal. Augustis jätkusid kogu Virumaal metsavendade kokkupõrked hävituspataljoni ja Punaarmee üksustega juba lähenevate Saksa relvajõudude ootuses. Kõigis kokkupõrgetes olid vastaspoole kaotused metsavendade omadest tunduvalt suuremad.

    Narva ümbruses olid suuremad metsavendade kogunemispaigad Kudruküla soos ja Kõrgesool, kuhu kogunes mehi Narva-Jõesuust, Meriküla ümbrusest, Narvast, Soldinast ja Arumäelt. Peetri-Viivikonna metsadesse kogunes mehi Auverest ja Repnikust. Putki metsas olid Mustjõe, Piiri ja Raja valla metsavendade laagrid. Punavägede lahkumisel Narva piirkonnast panid Lina-, Kalevi- ja Kreenholmi vabrikute töötajad oma käitistes välja valve ja korraldasid nende kaitse.

    Meeste kogunemisele metsadesse ja soodesse aitasid kaasa kõikjal üles kleebitud "mobilisatsioonikäsud", milles Alutaguse metsavendade staap kutsus kõiki eest mehi ühinema "rohelise armeega". Selle "mobilisatsiooni" alla kuuluvaiks loeti kõik 18- kuni 40-aastased mehed.

     

    LÄÄNEMAA  oli mandri viimane maakond, mille Saksa relvajõud 1941. aasta augustis nõukogude võimu alt vabastasid. Juunis toimunud küüditamise järel tekkis ka siin arvukalt metsavendade gruppe. Kokku tegutses Läänemaal 48 gruppi. Metsade vähesuse tõttu varjasid osa mehi end Matsalu lahe ääres, mille järgi hakati neid Pilliroo-pataljoniks nimetama.

    Üks suuremaid metsavendade salku asus Oru vallas. Seal oli aga suur puudus relvadest. Esimene püss saadi kohalikult arreteeritud miilitsalt. Selle püssi abil arreteeriti ümbruskonna valdade miilitsad, kellelt saadi relvi. 9. juuliks oli salga relvastatud liikmete arv kasvanud 14 meheni. Rohkesti tõi metsavendade salkadesse juurdekasvu 22. juuli mobilisatsioon, kui paljud kutsealused Venemaale viimise eest metsa põgenesid.

    12. augustil korraldas ligi 200-meheline raskekuulipildujate ja automaatidega relvastatud hävituspataljoni üksus metsavendadele haarangu. Metsavennad olid sunnitud lahingut pidades taanduma. 23. augustil ühines see ligi 50-meheline salk Palivere alevikus Saksa relvajõududega.

    Sõja algul tekkinud Veliste salk murdis rindest läbi ja ühines Pärnus samuti ühe Saksa väeosaga. Osa selle salga mehi liitus Pärnu Omakaitsega, võttes osa Põhja-Pärnumaa vabastamisest.

    12. juulil arreteerisid Lihula metsavennad kohalikud punategelased ja heiskasid Martna vallamajale sini-must-valge lipu. Saagiks saadi sõiduauto, 5 vintpüssi ja mõned püstolid. Kuid 15. juulil ründasid Punaarmee ja hävituspataljoni üksused Martna vallamaja ja metsavennad olid sunnitud selle loovutama.

    Relvastatud kokkupõrkeid Punaarmee ja hävituspataljoni üksustega toimus neil päevil üle kogu Läänemaa. Punaseid rünnati sageli ka relvade saamiseks. Metsavendade põhitegevuseks oli siiski kohaliku elu julgestamine. Läänemaa metsavennad moodustasid hiljem loodud Omakaitse tuumiku. Paljud neist aga jätkasid vabatahtlikena võitlust Saksa relvajõududes.

     

    SAARE- JA HIIUMAA  olukord erines suuresti mandri Eestis toimunust. Saartel asunud Nõukogude baaside tõttu kubisesid need vene soldatitest. Kuna tšekistid nägid saareelanikes kõikjal spioone ja salakuulajaid, küüditati ja arreteeriti seal suhteliselt rohkem elanikke kui kusagil mujal. Samal ajal ei olnud metsavaestel saartel võimalik selline metsavendade koondumine nagu mandril. Saartel oli palju aktiivseid eestimeelseid mehi, kes võinuks asuda vastupanu organiseerima, arreteeritud või küüditatud. Peale Saaremaa vabastamist oli sealsest 120 reservohvitserist järel vaid neli.

    Sellest hoolimata tekkis Kuressaares sõja puhkemise järel võitlejate grupp, mis oli valmis otsustaval hetkel linna tähtsamad asutused üle võtma. Grupi juht oli sidemeis kohalike miilitsaasutustega, kust hangiti seal töötanud eestimeelsete meeste kaudu relvi ja laskemoona ning saadi informatsiooni maakonda saadetud korraldustest. Kohalikus telefonivõrgus oli selleks sisse seatud alaline valve. Postkontori hoone keldris olnud raadio kaudu hangiti informatsiooni välissündmustest ja sõjategevuse käigust. Kõikides linna ettevõtetes ja asutustes oli inimesi, kes nõustusid vajalikul hetkel grupiga ühinema ja kaitsma inimesi ning nende kodusid punaste hävitustegevuse eest.

    Juuli algul sai reetmise tõttu osa grupi tegevusplaanidest punavõimudele teatavaks ja miilitsas töötanud kaasosalisi päästis arreteerimisest vaid linnas alanud õhuhäire, mis võimaldas meestel põgeneda Kärla ja Lümanda metsadesse. Miilitsamajast võeti kaasa kaks püstolkuulipildujat, vintpüsse, püstoleid ja laskemoona. Järgmisel ööl liitus nendega veel kaks postkontori välivalves olnud miilitsat.

    Peatselt saadeti hävituspataljoni meestest ja miilitsaist koosnev üksus põgenikke püüdma. Tekkinud tulevahetuses said kaks metsavenda surma. Kaks miilitsat arreteeriti ja mõisteti surma.

    Hiiumaal ei olnud saare väikese pindala ja Punaarmee baaside tõttu metsavendluse tekkimine võimalik. Pärast Saaremaa vabastamist jäi Hiiumaa veel ligi kuuks punavõimude valdusse ja seal kuulutati välja isegi "nõukogude sotsialistlik vabariik". Kohalikele elanikele räägiti Hiiumaast kui "vallutamatust kindlusest".

    Leppimatus bolševistliku režiimiga tekitas siingi väikesi vastupanugruppe. Tuntumad metsavendade peidupaigad olid Emmastes Õngu metsas ja Käinas Kaigu küla heinamaal ning ühel pisikesel saarel Hiiumaa serval. Toimusid ka mõned kokkupõrked Punaarmee üksustega, kuid nende tohutu ülekaalu tõttu tuli metsavendadel taanduda.

    9. juulil saadi raadio kaudu teada sakslaste jõudmisest Pärnusse. Relvastatud hülgepüssidega, vangistati Ruhnu tuletornis valves olnud neli punaväelast, heisati tuletorni eesti lipp ja seati ametisse endine vallavalitsus. Ülestõusnute poole tuli üle ka kohalik militsionäär, tuues kaasa oma relvad.

    30. juulil avastati saarel kolm tundmatut, kes osutusid Punaarmee luurajaiks. Mehed vangistati ja suleti ühe ruhnlase elamusse teiste vangistatud punaväelaste juurde. Järgmisel päeval saabusid mootorpaadiga saarele kolm omakaitselast Pärnust, kes tõid ruhnlastele relvi ja laskemoona. Samal päeval püüdis saarele maabuda grupp punaväelasi, kelle pihta avati rannast tuli, mispeale need tagasi merele tõmbusid. Tajudes olukorra kriitilisust, sõitis Ruhnu vallavanem koos omakaitselastega Pärnu, et sealt abi tuua. Kaasa võeti ka punaväelastest ja spioonidest vangid.

    Kuid enne abi saabumist pommitasid 6. augustil saart 14 vene lennukit. Järgmisel päeval aga maabus saarele punaväelaste dessant. Ülestõusnud ruhnlased põgenesid metsa ja püüdsid oma relvi peita. Kohe läksid militsionäär ja täitevkomitee esimees punaväelaste poole üle ja nende näpunäidete järgi vangistati 8 ruhnlast, kellest 5 hiljem hukati. Punaväelased jäid saarele ligi kuuks ja pärast nende lahkumist 7. septembril jäid saarele 5 relvastatud lätlast ja üks venelane. Mõni päev hiljem saabusid koos saksa ohvitseriga saarele Pärnu omakaitse mehed, kes arreteerisid saarele jäänud punaväelased. Hiljem moodustasid ruhnlased oma kodusaarel 40-mehelise omakaitserühma.

    Kuni Saksa relvajõudude saabumiseni Eestisse pidasid Lõuna- ja Edela-Eesti, see tähendab Järva, Pärnu, Petseri, Tartu, Viljandi ja Võru maakonnas tegutsenud metsavennad kokku 255 lahingut, põhilised neist toimusid  ajavahemikul 1. kuni 8. juulini.

    Andmed eesti poole kaotuste kohta „Suvesõjas” on ebatäpsed. Teadaolevalt langes, tapeti vangistuses või jäi kadunuks umbes 800 metsavennana tegutsenud meest. Omakaitse üksustes langes lahingutes ja kammimisoperatsioonides umbes 600 meest.

    Kõiki Eestis tegutsenud metsavendi alates Narva ja Petseri piirilt kuni kaugel Läänemeres oleva Ruhnu saareni ühendas kokkukuuluvus oma kodumaa saatusega. Armastades seda pinda, sooviti jääda sellega ühte nii elus kui ka surmas. Ülestõusnute ja totalitaarriigi relvajõudude vahel toimunud lahingud tõestasid, et vabaduse nimel on eesti mees võimeline ja valmis vastu seisma ka tugevalt ülekaalukaile jõududele.


     

    Järgneb