EESTI KOOLINOORED MÖÖDUNUD SÕJAS

 

 

 

EESTI KOOLINOORED MÖÖDUNUD SÕJAS

 

Me olime lennuväepoisid,

oli aastaid meil seitseteist…

 

LENNUVÄE ABITEENISTUSE SÜNNILUGU

 

© Vaino Kallas

 

 

Tingituna elavjõu vähesusest, moodustati 1942. aasta veebruaris Saksamaal õhutõrje abiliste (Flakmiliz aus Jugendlichen) organisatsioon, mis hiljem lennuväe abiteenistuseks ümber nimetati. Sellesse organisatsiooni värvati vabatahtlikkuse alusel noormehi kesk- ja kutsekoolidest ning saadeti teenima oma elukoha lähedal paiknevatesse õhutõrjeüksustesse. Teenides oma kodukohas õhutõrjes, jätkasid noored samal ajal õpinguid.

Et selline õhujõudude vabatahtlik abistamine osutus küllaltki efektiivseks ja aitas täiendada õhutõrjeüksuste isikkoosseise, vabastades sealt rinde jaoks lahingutegevuseks kõlbulikke mehi, sõlmiti 31. märtsil 1944 Ida-alade ministri A. Rosenbergi, SS üldjuhi H. Himmleri, õhujõudude ülemjuhataja H. Göringi ning riigi noortejuhi A. Axmanni vahel kokkulepe Ida-alade noorte värbamiseks vabatahtlikkuse alusel lennuväe abiteenistusse. See kokkulepe puudutas 15-20-aastaseid noormehi, keda võeti teenima õhutõrjeüksustesse. Vastavalt nimetatud kokkuleppele, lubati okupeeritud aladelt värvatud vabatahtlikele samaväärseid õigusi "puhtast rassist" saksa abiteenistuslastega ning kõigi idatööliste suhtes kehtestatud diskrimineerimiste kõrvaldamist.

Alates 1.juulist 1944 laiendati seda vabatahtlikkuse aktsiooni ka tütarlaste värbamiseks. Neid nimetati lennuväe abiteenistuslannadeks (saksa k. nimetusest Luftwaffenelferin).

Vastavalt kokkuleppele, pidid kõik lennuväe abiteenistusse võetud noormehed pärast 8-kuulist teenimist õhutõrjeüksustes, antama üle oma rahvusest SS-väeosadele. Neil,  kes ei soovinud minna teenima õhutõrjesse, võimaldati teenida ka Riigitööteenistuses, kuid pärast 8 kuud pidid nad ikkagi üle antama Relva-SS koosseisu.

Enne lennuväe abiteenistusse astumist pidid saksa noormehed läbi tegema väliõppuse nn. kaitsetubliduse laagris (WE-laagrid), kuhu alates 1944. aasta maist hakati saatma ka eesti noori.

Esimene eesti 108-st vabatahtlikust koosnev grupp saadeti Ida-Preisimaale, Kocheni lähedale 20. aprillil 1944. Teine grupp, kuhu kuulus umbes 120 poissi, viidi mai lõpul Poolasse, Rozani linnakese lähedale. Kolmas, umbes 150 eesti poisist koosnev grupp viibis õppelaagris Königsbergi lähedal. Pärast väljaõppe saamist toodi kõik poisid Eestisse tagasi, kus osa neist leidis rakendust vabatahtlikult lennuväe abiteenistusse astunute väljaõppel.

Ida-Euroopa noorte värbamise koordineerimiseks moodustati Saksamaal spetsiaalne värbamisasutus (Dienstelle Hauptbannführer Nickel), kellele allusid kõik ida-aladel tegutsevad ja noorteorganisatsioonide koordineeritavad sõjalised abiteenistused. See asutus pidi kõik värbamisaktsioonid kooskõlastama Saksa õhujõudude-, SS-kasvandike-, riigitööteenistuse-, organisatsiooni Todt ja teiste värbamisbüroodega. Värbamisaktsiooni tulemus sõltus propaganda ulatusest ja põhjalikkusest. Seepärast toimus ida-alade noorte värbamine mitmesugustesse sõjalistesse abiteenistustesse moto all: Jäädav vabanemine kommunismist!

Eriti tähtsaks pidasid sakslased nüüd Ida-Euroopa alade noorte värbamisel nende rahvaste juures esineva alaväärsuskompleksi vastu võitlemist. Psühholoogiliselt peeti vajalikuks rõhutada idarahvaste üheõiguslikkust Lääne-Euroopa aaria tõugu rahvastega. Samuti toonitati nüüd järjekindlalt, et Ida-Euroopa noored on seni bolševismivastasest võitlusest eemal seisnud, kuna Lääne-Euroopa noored on juba pikemat aega sellesse võitlusse lülitunud. 1944. aastal ei räägitud sakslaste propagandas enam aaria tõu ülimuslikkusest ega sakslaste eluruumi laiendamisest.

Esimesed pretensioonid noorte värbamisel saksa õhujõudude teenistusse tulid Ida-alade Ministeeriumi SS-i poliitiliselt osakonnalt. Viimane kaebas SS peastaabile, et Saksa õhujõud "näppavad SS-i käest ära noori. Riia kindralkomissar aga kaebas, et toimuvaid värbamisaktsioone võidakse kergesti laste küüditamiseks tembeldada.

Vaatamata kõigile raskustele võis värbamisamet Nickel juba juuni keskel raporteerida, et värvatute jaoks ette nähtud 11 õppelaagrit on jäänud kitsaks ja osa vabatahtlikke on saadetud Saksamaale ning paigutatud Hitler-Noorte laagritesse.

28. juunil 1944 said Ukraina ja Valgevene aladel tegutsenud värbamisametid korralduse värvata lennuväeabiteenistusse vene-, valgevene-, ukraina- ja leedu rahvusest naissoost vabatahtlikke. Tütarlaste võtmisega õhujõudude abiteenistusse tekkis aga üsna pea uus probleem - tütarlaste massiline rasestumine. Värbamisameti ettepanekuga tütarlastele aborti teha ei olnud Saksa Tervishoiuministeerium nõus. Probleem lahendati sellega, et aborti lubati teha rasestunu kirjaliku sooviavalduse alusel. Küünilise tekstiga avalduse vorm kõlas järgmiselt: "Et mitte olla eemaldatud õhujõudude teenistusest ja seega mitte nõrgendada minu sõjalist panust, palun minu rasedus katkestada."

Vaatamata arvukaile takistustele, mis teiste Saksa ametiasutuste poolt värbamisametile tehti, oli kogu ettevõtmine üle ootuste edukas. 1944. aasta märtsist kuni 20.septembrini võeti Ida-Euroopa aladelt Saksa õhujõudude abiteenistusse kokku 18917 noormeest ja umbes 2500 tütarlast. Rahvuste järgi jagunesid need järgmiselt:

 SS-i abilisteks: venelasi -1383; ukrainlasi 5933, valgevenelasi 2354 ja leedulasi 1012.  Lennuväe abiteenistusse: lätlasi 3614 ja eestlasi umbes 3000. 1)

Kõik lennuväe abiteenistusse võetud noored suunati algul Saksa õhujõudude käsutusse, kus nad jaotati erinevate teenistuste vahel alljärgnevalt:

õhutõrje kahurväe üksustesse               -10000;

õhukaitse signaalteenistustesse             -  1000;

motoriseeritud õhukaitsesse                           -  1000;

sõjatööstusse                                            -  6700;

 

Nagu ülaltoodust nähtub, võeti eesti ja läti noormehi ainult lennuväe abiteenistusse, kuna kõik teistest rahvustest noored värvati SS-i abilisteks. Tegelikult said ka neist eesti poistest, kes 1944. aasta septembris Eestist Saksamaale viidi (ca 900 eesti poissi), pärast kaheksa-kuulist teenimist saksa õhukaitses, SS-i abilised. Kuramaa kotti jäänud eesti poisid jäid sõja lõpuni õhukaitse koosseisu. 346 eesti noormeest anti 1944. aasta sügisel üle Saksa mereväele ja neid nimetati mereväeabilisteks (Marinenhelfer).

Abiteenistuse nimetus eeldas, et neis teenivaid noorukeid kasutatakse nii õhukaitses kui ka teistes väeosades ainult mitmesugustel abitöödel. Tegelikult said lennuväe abiteenistusse võetud eesti noormehed täieliku sõjalise väljaõppe ja neid kasutati pärast Eestist ära viimist tegevväelastena nii tagala õhukaitses kui ka lahingutegevuses rindel.

1944. aasta augustis mobiliseeriti Eestis lennuväe abiteenistusse 1927. aastal sündinud noormehed. Mobilisatsioon toimus küll Saksa värbamisameti heakskiidul, kuid ka eesti rahvuslik-poliitiliste jõudude nõusolekul, kuna selle vajalikkuse tingis rindel tekkinud kriitiline olukord. Mobiliseeritud noored pidid asendama tagalas asunud õhutõrjeüksustest rindele saadetavaid, juba kogenud ja sõjalise väljaõppe saanud õhutõrjeväelasi. Eesti noorte õhutõrjeüksustesse teenima saatmise üheks põhjuseks olid ka venelaste pommirünnakud Eesti linnadele. Samal ajal kavatsesid Eesti oma relvajõudude loomist taotlevad ringkonnad ja tollased noortejuhid kasutada neid noori koos teiste eesti väeosadega Eesti piiride kaitsmisel. Tegelikkuses aga kujunes kõik hoopis teisiti.

Lennuväe abiteenistusse võetud eestlasi ja lätlasi oli vastavalt mobilisatsiooni eeskirjadele lubatud kasutada ainult oma kodumaal paiknevates õhutõrjeüksustes. Karistuste osas ei olnud eesti ja läti noori lubatud anda sõjakohtu alla, vaid tsiviilkohtu noortekohtusse, kus neid rohkem kui kolmekuulise vanglakaristusega karistada ei lubatud.

Värbamiseeskirjades oli veel öeldud: "Lennuväeabilisi võib kasutada ainult nende kehaliste ja vaimsete võimete piires. Neid võib, niipalju kui nad saksa keelest aru saavad, kasutada järgmistel teenistuskohtadel:

raskepatareides: FUM mõõduaparaatide käsitlejate ja vahetajatena, tulejuhtimissead-metel, mõõduarvestuste tegemisel, sideteenistuses, kahuril kanoniiridena K-1, K-2 ja K-6. 

kergetes ja keskmistes õhutõrjepatareides: signaalteenistuses, kahuritel kõikide kanoniiri numbritena;

60 cm helgiheitjatel: kanoniirina K-3.

Jooksva teenistuse kõrval pidid lennuväeabilised saama õpetust veel järgmistel erialadel: kehaline kasvatus; toa- ja kasarmukorra nõuded, tuleohutus; spionaaž, vastuluure, sabotaaž- ja sõjasaladused; kaitsevalmiduse õpetus; sport ja laulmine; laskmine karabiinist või püssist; maastikuõppuse põhialused; gaasimaski kasutamine; punkri ehitamine, telgi püstitamine; tööriistade kasutamine.

Õppuste läbiviimise kohta oli juhendis öeldud järgmist:

"Päevane õppetegevus peab arvestama noorte kehalisi ja kohanemisvõimeid. Mingil juhul ei tohi väljaõpe muutuda saksa nekrutiväljaõppe sarnaseks nöökimiseks. Eriti tuleb aga vältida kiusamist ja mõnitamist."

 

Eesti noored tagalateenistustes

Nagu eelpool mainitud, said just Eesti linnade barbaarsed pommitamised põhjuseks eesti koolinoorte astumisel mitmesugustesse tagalateenistustesse.  Eriti hoogustus see peale Narvale, Tallinnale, Tartule ja teistele eesti linnadele toimunud õhurünnakuid. Seni oli noorte suhtumine olnud sakslaste värbamisaktsioonidesse üsnagi tagasihoidlik ja leige. Nüüd aga, mil rindejoon oli Narva jõele peatuma jäänud ja Eestit ähvardas taasokupeerimine Punaarmee poolt, muutus noorte suhtumine sõjalistesse abiteenistustesse astumisel oluliselt.

Alates 1942. aastast tegutses sakslaste poolt okupeeritud Eestis EESTI NOORTE (EN) organisatsioon. Tänu selle organisatsiooni eestlastest juhtidele, oli see suhteliselt eestimeelne ja noorte isamaaline kasvatus toimus selle algorganisatsioonides samamoodi, nagu see oli toimunud Eesti Vabariigis tegutsenud skautide, noorkotkaste, kodutütarde ning teistes noorteorganisatsioonides. Rahvusliku ideoloogia kandjaiks olid siin [välja arvatud üksikud erandid] eestimeelsed alljuhid, kes sisendasid noortesse rahvuslikku meelsust, kaitsetahet, aatelisust ja kodumaa-armastust.

1943. aasta märtsis ilmus kõigis eesti ajalehtedes üleskutse, kus eesti noortel soovitati astuda noorteorganisatsiooni EN liikmeks. Noorte põhitegevuseks olid märgitud järgmised tegevusalad: korravalve, hädaabiteenistus, õhu- ja gaasikaitse, tuletõrje, sideteenistus, ühiskondlik teenistus, kudumisteenistus [tütarlastele] ja  vabatahtlik põllutöö.

1944. aasta veebruaris toimus Tallinnas kohalike EN juhtide koosolek. Sellel koosolekul informeerisid maakondade noortejuhid oma organisatsioonide tegevusest kohtadel. Nad teatasid, et eesti noored on aktiivselt lülitunud tagala kaitsetegevusse. Nii oli Tallinna piirkonnas astunud mitmesugustesse tagala sõjalistesse abiteenistustesse juba 1250 noort. Saaremaal oli noortest vabatahtlikest moodustatud mitu tuletõrjesalka. Pärnus oli noored asunud aktiivselt esmaabi- ja õhukaitse abiteenistusi organiseerima. Moodustatud olid valveteenistuste grupid linnavalitsuse ja Omakaitse abistamiseks. Rakveres oli noortele läbi viidud esmaabikursused. Ka abistasid sealsed noored postiteenistust, haiglaid ja kohalikke ajalehetoimetusi. Sakala piirkonnas oli moodustatud noortest koosnev valvegrupp, kus 16-17-aastased noormehed teenisid Omakaitses ja võtsid osa strateegiliste ja kommunaalobjekti valvamisest.

Aktiivselt võtsid abiteenistuste tööst osa Petseri noored. 15-17-aastased poisid ja 15-20-aastased tüdrukud olid aktiivselt tegevad Omakaitse, tuletõrje ja teiste riigiasutuste abistamisel.

Noorte tegevusest ei võtnud osa mitte ainult EN organisatsiooni liikmed, vaid ka organiseerimata noored. Noored abistasid perekondi, kelle liikmed olid rindel, või seotud teiste, sõjaliselt tähtsate ülesannetega. Tütarlapsed abistasid lasterikkaid peresid ja neid, kus pereisa või -ema 1941. aastal oli küüditatud või mõrvatud.

Maakondade noortejuhtide räägitu andis tunnistust sõjaaja noorte aktiivsusest tagala abistamisel kodumaale raskel ja kriitilisel hetkel. Seda kinnitab ka fakt, et neisse teenistustesse, kuhu pääsemine oli vanusega piiratud, astus väga palju nooremaid vanemate kirjalikul nõusolekul. Soovi igati kaasa aidata tagala kaitsmisele idast ähvardava ohu vastu põhjustas Eesti Vabariigi ajal koolis ja noorteorganisatsioonides saadud isamaaline kasvatus. Tolle aja noortes oli tugevasti välja kujunenud kaitsevalmiduse tahe. Nende kangelasideaalideks olid Vabadussõja sangarid. Selle tulemusel  langesid EN juhtide üleskutsed nüüd viljakale pinnale.

1944. aasta aprillis ilmus korraldus, mille põhjal kõik noored alates 14 eluaastast ja vanemad, kes polnud seotud mõne sõjalise abiteenistusega, pidid end registreerima valla- ja linnavalitsustes maale põllutöödele minekuks. Nende saatmine põllutöödele pidi algama 1. juunil.

 

Eesti koolinoorte sõjaline ettevalmistus

Juba Eesti Vabadussõja ajal täitis eesti õppiv noorsugu raskeis lahinguis väärikalt kohustust oma rahva ja riigi vastu. Olukorras, kus vaenlase ähvardava kallaletungi tõkestamiseks vajati julgeid ja kindlameelseid sõjamehi, olid meie gümnaasiumide ja keskkoolide õpilased nende esimeste  hulgas, kes suure ohvrimeelsusega järgnesid valitsuse kutsele. Vabatahtlikena sõjaväe ja Kaitseliidu ridadesse astudes aitasid õppursõdurid tõhusalt kaasa meie relvastatud jõudude kiirele organiseerimisele. Sõjategevuse kriitilisel hetkel toimus noorte mobilisatsioon alates kuueteist eluaastast. Õppursõduritest moodustatud üksused võitlesid vapralt kõigil eesti rinnetel. Vabadussõja lõppedes hindas Vabariigi valitsus nende panust kõrgelt, vääristades neid riiklike autasudega ja  andes 2060-le õppursõdurile tasuta õppimisvõimalused kuni ülikooli lõpetamiseni.

Möödunud sõjapäevil ajendas eesti koolinoori astuma sõjalistesse organisatsioonidesse mitmete eesti linnade, sealjuures eriti 1944. aasta Narva ja Tallinna märtsipommitamised. Kuna märtsipommitamise ajal Tallinna kaitsnud Saksa mereväe 711. ja lennuväe 12. õhutõrjediviisi  õhutõrjepatareide tulejõud jäi nõrgaks, tõid sakslased mitmele poole Eestisse juurde täiendavaid õhutõrjeüksusi. Nii paigutati Paldiskisse ja Lasnamäele, aga samuti Püssi ja Kiviõlisse juurde mitmed raskepatareid. Pärnusse toodi 6. õhutõrjediviisi 127. õhutõrjegrupi kuus patareid. Sageli olid aga need õhutõrjeüksused alamehitatud ning samal ajal nõudsid ägedad lahingud Eesti idapiiril seal võitlevate väeosade pidevat täiendamist elavjõuga ja selleks hakati rindele saatma neis saksa õhukaitseüksustes teeninud saksa õhutõrjeväelasi. Neid asendama  hakati kutsuma  eesti gümnaasiumide ja kutsekoolide vanemate klasside õpilastest vabatahtlikke.

Samal ajal algas noorte vabatahtlike lähetamine nn. Sõjalise Tubliduse (WE) laagritesse Saksamaal, kus valmistati ette noortejuhte lennuväe abiteenistusse võetavate noorte väljaõppeks. Esimene eesti 108-st vabatahtlikust koosnev grupp saadeti Ida-Preisimaale, Kocheni lähedale 20. aprillil 1944. Teine grupp, kuhu kuulus 120 poissi, viidi mai lõpul Poolasse, Rozani linnakese lähedale. Kolmas, 150st eesti poisist koosnev grupp viibis õppelaagris Königsbergi lähedal.

Rozani väljaõppe laager asus Narevi jõe ääres,  kunagistes Poola ratsaväe kasarmutes. Viimane oli jaotatud kaheks osaks - Wehrmachti ja SS-laagriks. Eesti poisid, kui Saksa kodakontsust mitteomav võõrrahvus, paigutati SS-õppelaagrisse, kuna umbes tuhandest saksa poisist koosnev grupp moodustas Wehrmachti õppelaagri.

Mõlema grupi tegevusprogramm oli erinev. SS laagris, kus asusid eesti poisid, oli pearõhk pandud maastikuõppusele, topograafiale, orienteerumisele, moondamisele, lähivõitlusele ja laskmisele. Wehrmachti laagris treeniti saksa poisse sideteenistuseks ja virgatsiteks. Nende tulevased telefonistid jooksid ringi kaablirullide ja välitelefonidega, kuna virgatsid kihutasid avamaastikul mootorratastel. Raadiotelegrafistid õppisid klassis morsetähestikku ja raadiojaamade käsitamist.

Ühiselt kasutati vaid lasketiiru, kus Wehrmachti poisid lasksid 12-ringilistesse, eesti poisid aga 10-ringilistesse (SS) märklehtedesse. Poiste vormiriietuseks olid musta värvi villane pluus ja suusapüksid ning suusamüts. Jalanõudeks rautatud tanksaapad. Kuumade suvepäevade tõttu oli selline vormiriietus õppustel väga ebamugav.

Nii eestlased kui ka sakslased olid jagatud sõpruskondadeks, igaühes kümme poissi. Hommikune laagrilippude heiskamine ja selle langetamine õhtul toimus koos ja lipumastidesse tõsteti nii eesti kui saksa lipud. Ka  tehti  kõik teadaanded  ja info poistele teatavaks eesti ja saksa keeles.

Õppetegevus laagris oli küllaltki pingeline. Äratus oli hommikul kell 6. Pärast hommikvõimlemist, pesemist, tubade korrastust, lipu heiskamist ja hommikusööki algasid kell 8 õppused, mis kestsid kuni kella 12-ni. Pärast lõunasööki kell 13 õppused jätkusid ja kestsid ühtejärgi kuni kella 18-ni. Järgnesid õhtune apell 1) ja lipu langetamine. Pärast õhtusööki tehti veel sporti ja treeniti. Vaba aega oli vaid kella 21-23-ni, mil algas öörahu.

Laagri lõpetamisel pidid poisid kirjutama ühel järgmisel ette antud teemal nagu: "Uus Euroopa", "Rassipoliitilisi probleeme Euroopas" või "Mida teha, et hoida oma keha tugeva ja tervena" kirjandi. Valdav enamus poistest valis viimase teema, ehkki kaks esimest andsid paremaid hindeid.

Jõudnud juuni lõpul tagasi Eestisse, lasti poisid paariks päevaks koju, kust valdav enamus neist 30. juunil tagasi Pirita-Kosel Konstantin Pätsi Vabaõhukooli juures asunud kogunemispunkti tulid. Seal võeti nad arvele, anti selga lennuväe abiteenistuse vorm ja neist said vabatahtlikult lennuväe abiteenistusse astunud noorte juhendajad (ausbilder) ja alljuhid.

 

Esimesed vabatahtlikud lennuväe abiteenistuses

Nõukogude lennuväe barbaarsed pommirünnakud Eesti linnadele said põhjuseks eesti noorte vabatahtlike intensiivseks kaasamiseks mitmesuguste sõjalise tähtsusega tagalateenistuste moodustamiseks.

Märtsi keskel 1944 ilmusid kõigis eesti ajalehtedes üleskutsed noorte astumiseks linnades ja asulates moodustatud õhukaitse komandodesse. Ajalehes “Uus Elu” kirjutas 16. märtsil Pärnumaa Noorte Maleva juht Eduard Tümp:

"Hiljutine kommunistlike mõrvalendurite poolt teostatud terrorirünnak Tallinnale tõestab veel kord, et praeguses sõjas ei ole piire tagala ja rinde vahel, vaid need kaks moodustavad ühtse võitlusvälja. See aga nõuab tagalas olijatelt nende otseste tööülesannete täitmise kõrval ka valmisolekut bolševistliku hävitussõja vastu.

Ka teil, noortel, tuleb siin, tagalavõitlejate ridades täita väga vastutusrikkaid ülesandeid. Leidub ju võimalike vaenlase õhurünnakute korral meie kodulinnale küllalt palju tegevust, mille täitjana võite saavutada tänuväärset tulemust ning olla ohu silmapilgul väärikas võitleja oma rahvuskaaslaste elu ja vara kaitsmisel ning hoidmisel. Kuid me teame, et igasugune tegevus, eriti aga praeguses väga tõsises olukorras, saab olla ainult siis edukas ja jõuline, kui see toimub keskendunult ning organiseeritult.

Et aidata kaasa Pärnu julgeoleku kindlustamisele õhuterrori vastu, organiseeritakse Pärnu Maleva juurde Noorte Õhukaitse Komando. Selle ülesandeks on avaliku julgeoleku järele valvavate asutuste ja organisatsioonide jõukohane abistamine neile pandud ülesannete täitmisel.

Kutsume kõiki Pärnu noori - kooliõpilasi, poisse ja tüdrukuid vanuse alammääraga 16 eluaastat, registreerima end vabatahtlikkuse alusel Noorte Õhukaitse abiteenistusse.

Noored! Teie ei tohi ega saa jääda passiivseks pealtvaatajaks rahva ja maa otsustava võitluse tunnil!"

Sellised õhukaitsekomandod tegutsesid mitmel pool Eestimaal juba enne Nõukogude pommirünnakuid Eesti linnadele. Pärast märtsis toimunud terrorirünnakuid kasvas nende arv oluliselt. Samal ajal nõudsid ägedad lahingud Eesti idapiiril seal võitlevate väeosade pidevat täiendamist elavjõuga ja selleks hakati kasutama Eesti linnade ja tööstuskeskuste kaitsel olnud saksa õhukaitseväelasi. Neid saadeti asendama eesti noormehed. Kuidas ja millistel tingimustel noorukeid õhukaitseabilisteks võeti, sellest lähemalt tolleaaegsetes ajalehtedes avaldatu põhjal.

1944. aasta mais esines Eesti Ringhäälingus pöördumisega eesti noorte poole Eesti Noorte Peastaabi ülem Gustav Kalkun. Tema pöördumine toodi ära kõigis ajalehtedes pealkirja all: "Eesti noored annavad oma jõu Isamaa teenistusse", kus ta ütles:

"Eesti Noored! Täitub teie lootus. Uue korraldusega, mis puudutab noorte vabatahtlike rakendamist lennuväe abiteenistusse Eestis, antakse teile võimalus liituda meie kodumaakaitsjate perega. Meenutame aegu veel mõni kuu tagasi. Vanemate aastakäikude kokkukutsumine Eesti piiridesse tunginud vaenlase tõrjumiseks äratas meie rahvas tugevat võitluseks valmisoleku tahet. Tärkas tõeline vabadussõja vaim, mis ei jätnud puutumata ka meie noori. Koos saksa ja teistest rahvustest relvakaaslastega riivistati vaenlase sissetung meie kodumaale. Narva jõel ja Peipsi kallastel hävitati jultunud sissetungija jõuga. Seal näitas eesti mees, mida ta suudab teha oma kodumaa kaitseks, vaatamata vaenlase suurele ülekaalule.

Teie, noored, olite tookord kibestunud, et tehnilistel põhjustel ei saadud rahuldada teie arvukaid soove koonduda vabatahtlikesse kooliõpilaste pataljonidesse. Te ei mallanud oodata ja paljud teie hulgast siirdusid vabatahtlikena eesti väeosadesse. Nagu juba öeldud, ei saanud me tehnilistel põhjustel Teie vaimustatud valmisolekule noorte erikoondise moodustamiseks vastu tulla. Nüüd aga, mil vaenlane on peatunud meie kodumaa väravail, on paljudel põhjustel ja asjaoludel aeg tegutseda laiaulatuslike sõjaliste korraldustega noorte suhtes.

Oleme näinud oma kodumaa pinnal kohtades, mis ajutiselt on sattunud bolševike kätte, rõvedaid mõrvamisi ja hävitamist. Oleme olnud tunnistajaiks mõttetuile kultuurimälestiste ja hoonete hävitamisele, naiste, laste ja raukade tapmisele terrorirünnakutega meie linnadele. Noorus ei saa enam kauem vaikida. Varemeist tõuseb võitlusvaim uue elu eest.

Ulatuslike põllutööde ning sõjalise tähtsusega abitööde kõrval võtab eesti noor nüüd enda peale ka veel lennuväe abiteenistuse kohustused. Noored astuvad tegelike abilistena lennuväeosade teenistusse, kus nad mitmesugusel viisil tegelevad meie tagala kaitsmisega.

Kes teist on näinud terrorirünnakute ajal õhutõrjepatareide või jahilennukite tegevust, tahtnuks küll ise olla selle kahuri juures ja saata mürske vaenlase pihta, või istuda hävituslennukis, mis toob alla ühe vaenlase teise järel. Või vähemalt oma käega katsuda seda väledat teraslindu, mis kartmatult sööstab vaenlasele vastu.

Nüüd tuleb see võimalus teile kõigile lähemale. Eesti noormeestel on võimalus koonduda noorteüksustena lennuväeosade juurde, kus nad hakkavad täitma mitmesuguseid abiteenistuslikke ülesandeid, nagu: rakendumine õhutõrjekahurite juures, lennuvälja mehaanikute ja motoristide abistamine, tegutsemine virgatsitena ja mitmel muul alal. Tütarlapsed, keda see korraldus vähem puudutab, täidavad side- ja staabiteenistuse ülesandeid.

Noored! Kas teie ees ei seisa praegu Vabadussõja-aegsete kooliõpilas-pataljonide teod ja vaim? Olgem nende noorukite väärilisteks järeltulijaiks praegu käimas olevas võitluses. Koondume taas vabatahtlikult kodumaa kaitsele. Seekord lennuväe abiteenistusse astumisega ja kanname edasi tookordsete noorte vabadussõja vaimu ning kooliõpilas-pataljonide traditsioone.

Lennuväe abiteenistusse võivad vabatahtlikult astuda täiesti terved 1927./28. aastal sündinud koolinoored, kuna töölkäijad peavad jääma oma senistele töökohtadele. Tütarlastest võivad end registreerida gümnaasiumide viimaste klasside õpilased ja need gümnaasiumi lõpetajad, kes pole tööameti poolt suunatud mingisugusele tööle.

Kuigi noorte abistajate üksused moodustatakse lennuväeosade juurde, pole need noored siiski sõdurid selle sõna otseses mõttes, ehkki nad kannavad vormi, elavad ühiskasarmuis ja söövad sõjaväe toitu. Samuti toimub nende väljaõpe siin, Eestis. On teada, et paljudel poistel ei meeldi teenida tagalas ja nad soovivad minna rindele. Kuid pidage meeles, poisid! Praeguses sõjas pole vahetegemist rinde ja tagala vahel. Saab olla vaid üksainus suur rinne ja see on koos tagalaga. Nagu te kogesite hiljutiste õhurünnakute ajal, saab ka kodurindel olla vapper.

Lennuväe abiteenistusse astujad vabastatakse põllutöö abiteenistusest. Samuti ei takista abiteenistuses olemine sügisel algavast koolitööst osavõttu. Ärge unustage, et põllutöödest osavõtt, mille juurde teist paljud asusid, on väga olulise tähtsusega meie rahvamajandusele. Seepärast ei tohi keegi oma ülearu uisapäisa agaruses tulla ära oma praegusest töökohast. See võib toimuda ainult valla töörühma juhi teadmisel ja nõusolekul. Arvestades põllumehe huvisid, tuleb valdade töörühmade juhtidel korraldada põllutöö abiteenistuse läbiviimine nii, et töö tulemused töökäte vähenemise tõttu ei kannataks./.../

Nüüd, kus noored vabatahtlikud kogunevad lennuväe abiteenistusse astumiseks, ulatavad neile rindel viibivad isad ja vanemad vennad oma sõdurikäe, soovides teile tulevikus head sõduriõnne. Ja teie, emad! Tehke oma lapsele kergeks tema kohustuste täitmine. Nii rindel viibivad isad kui pojad, aga seda teab kogu eesti rahvas, et teie, emad, toote praeguses sõjas kõige suurema ohvri! Aga see kõik toimub meie kodumaa tuleviku nimel!"

Nagu nähtub, kavatseti eesti noori vabatahtlikke kasutada algselt tõepoolest ainult mitmesugustel abitöödel saksa õhutõrjeüksuste juures ning võimaldada neil sügisel oma koolitööd jätkata. Järgnenud sõjasündmused Eestis aga ei võimaldanud neid kavatsusi täide viia ja tegelikkuses treeniti ja kasutati nii vabatahtlikult kui hiljem mobilisatsiooniga lennuväe abiteenistusse võetud noormehi saksa õhutõrjeüksutes võrdselt seal teeninud sakslastest õhutõrjeväelastega. Tütarlaste võtmist lennuväe abiteenistusse ei jõutud Eestis enam läbi viia. Küll aga tehti seda Saksamaal, kus õhukaitseüksutesse värvati ligi 300 Eestist Saksamaale evakueerunud tütarlast. Sellest aga allpool.

Alates 17. aprillist 1944, pidid kõik 14-aastased ja vanemad noored, kes polnud seotud mõne sõjalise abiteenistusega, registreerima end valla- ja linnavalitsustes maale põllutöödele minekuks. Need pidid algama 1. juunil 1944. Samal ajal jätkus ka noorte lähetamine Sõjalise Tubliduse (WE) laagritesse Saksamaal, kus valmistati ette noortejuhte lennuväe abiteenistusse võetavate noorte väljaõppeks.

Noorte vabatahtlike vastuvõtt lennuväe abiteenistusse algas juuni lõpul. Nagu G. Kalkun oma pöördumises noorte poole oli öelnud, vabastati vabatahtlikult sinna minna soovijad põllutöökohustusest vaid valla töögrupi juhi nõusolekul. Lennuväe abiteenistusse võisid astuda need, kes polnud seotud töökoha või põllutöödega.

29.juunil 1944 kirjutas ajaleht “Uus Elu” Pärnust vabatahtlikult lennuväe abiteenistusse siirdujaist järgmist:

"Täna hommikul kell kümme kogunevad Pärnu staadionile lennuväe abiteenistusse registreerinud poisid, kuna tütarlaste koondamine toimub hiljem.

Staadionil tervitab noori vabatahtlikke Pärnumaa Noorte Maleva juht Ed. Tümp, kellele allub lennuväe abiteenistuslaste kasvatuslik osa Pärnus. Pärast tervitusi ja esimesi korraldusi paigutatakse noored kuni ärasõiduni ühiselamusse.

„Lennuväe abiteenistuse vastu valitses Pärnu linnas ja maakonnas elav huvi. Nii andis end vabatahtlikult lennuväe abiteenistusse üles suurem rühm Pärnu I Gümnaasiumi viimase klassi õpilasi. Poiste erisooviks oli seejuures. Et neid ei lahutataks, vaid moodustatakse neist eraldi üksus. Keda neist lennuväe abiteenistusse vastu võetakse, otsustab erikomisjon pärast arstlikku kontrolli Tallinnas"

 

                                                                       

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Hiljem Inglismaal elanud kunagine Pärnu koolipoiss Venda Liivet, kes oli samas vabatahtlike grupis, kirjutas mulle selle kogunemise kohta järgmist:

"Olin samas transpordis Pärnust. Ma ei mäleta, et meie seas oleks olnud väga suur grupp ainult I Gümnaasiumi poisse. Oli küll palju poisse, kes kandsid gümnaasiumi tekleid, aga nad polnud ülekaalus. Palju oli ka teiste koolide, näiteks kaubanduskooli poisse. Mäletan, et pidasime enne ärasõitu plaani ja nõudsime, et meid, Pärnu poisse, kokku jäetaks. Sellest ei tulnud aga midagi välja, kuna Pirita-Kose laagris jaotati meid kompaniidesse pikkuse, mitte elukoha järgi."

11. juulil 1944 kirjutas ajaleht “Uus Elu” noorte vabatahtlike edasisest käekäigust järgmist:

"Neil päevil lõppes Tallinnas Vabatahtlikult lennuväe abiteenistusse siirdunud noorte üksustesse jagamine ja varustuse kätteandmine. Üksuste kaupa siirdutakse nüüd määratud kohtadele. Ehkki noori tuli kokku kaugelt rohkem, kui algul loodeti, anti kõigile otstarbekohane ja täiesti uus varustus.

Lõikelt meenutab poiste vorm treeningülikonda, mis on värvilt tumesinine, sarnanedes seega lennuväe vormiga. Ühtlasi anti poistele välja kõik vajalikud pisiasjad ja hügieenitarbed, mis ühel korralikul sõduril olema peavad.

Nii, nagu varustus ja riietus on ühtlustatud sõjaväevormiga, nii on see ka toitlustamise osas. Noored saavad täielikku sõduritoitu, millele lisandub veel noorte lisanorm. Viimane on vajalik, kuna abiteenistusse siirdunute hulgas on noorimad vaid 13-14 aastat vanad ja seega alles kasvueas. Lisanormi hulka kuulub ka piim. Endastmõistetavalt jäävad noorte varustusest välja suitsud ja viin.

Väljaõppele saadetavad noored jäävad Eesti Noorte Peastaabi alalise järelvalve alla, mida teostavad üksuste juurde määratud sideohvitserid. Ka koduga jääb noortel pidev kontakt - ei lähe nad ju välja kodumaa piiridest. Seetõttu ei tohiks tekkida häirivaid olukordi, mida poleks võimalik lahendada."

30. juunil 1944 kogunesid esimesed vabatahtlikult lennuväe abiteenistusse minejad üle kogu Eesti Pirita-Kosele, Konstantin Pätsi Vabaõhukooli juurde, kus nad arvele võeti. Poisid pandi elama koolihoone taha, männimetsa alla ehitatud puubarakkidesse, kus igaühes oli üks suurem ja kaks väiksemat ruumi. Igasse barakki mahutati 15-18 poissi. Magamiseks olid ruumides kahekordsed puunarid, millel puulaastudega täidetud aluskotid.

Esimeses saabujate grupis oli 680 poissi, kes siin neljaks kompaniiks jagati. Laagri juhtideks olid EN noortejuhid ja Saksamaal õppe-treeninglaagris väljaõppe saanud eesti poisid. Komaniide ülemateks olid SS-vormi kandnud allohvitserid.

Esimestel päevadel piirdus noorte abiteenistuslaste tegevus vaid Pirita jões ujumas käimise ja sportimisega. Ettevõtlikumad käisid ka Tallinnas "hüppes". Poisse toideti tavalise sõduritoiduga, mis esialgu paljudele harjumatu oli.

5. juulil jagati välja vormiriietus ja varustus. Esimene koosnes tumesinisest pluusist ja pükstest. Peakatteks oli vormiga sama värvi suusamüts, mille ees rombikujuline EESTI NOORTE märk. Vöörihmaks oli saksa lennuväe pandlaga nahkrihm, mida kanti pükste peal. Eraldustunnuseks olid sinise randiga musta värvi pagunid. Pluusi all kanti khakirohelist päevasärki, millele mõned sidusid ette musta lipsu, mis aga üldiselt polnud lubatud. Tumesinisel sinelil oli üks rida nööpe ja suured rinnataskud, millega see erines kõikides teistes saksa väeliikides kantavatest sinelitest. Hallide villaste sokkide sisse pandud püksisäärtel kanti presentriidest sääresidemeid (ketše).

Poiste varustuse juurde kuulus veel kaks komplekti kunstsiidist aluspesu, kaks päevasärki, kaks paari sokke, käte- ja taskurätikud, telkmantel, teraskiiver, gaasimask, välipudel, padrunitaskud, hügieenitarbed ja veel palju muud saksa sõduri varustuse hulka kuuluvat pudi-padi. Kogu selle kraami hoidmiseks anti igale poisile tumesinine ilma rihmadeta meremehekott. See oli kogu varustuse juures kõige ebamugavam ese, kuna seda sai kanda vaid õlal.

Pärast vormiriietuse väljajagamist lubati kõik poisid linna. Sel pealelõunal olid Tallinna tänavad täis sinistes vormiriietes eesti poisse, keda paljud tallinlased soomepoisteks pidasid, kuna nende vormiriietus, peale saksa lennuväe rihmapandla, mingeid teisi saksa sõjaväe tunnuseid ei omanud. Ette rutates olgu mainitud, et sama aasta augustis lennuväe abiteenistusse mobiliseeritud poisid kandsid mütsi ees sini-must-valget märki ja käisel samades värvides aluspõhjaga kolme lõviga eesti vappi.

8. juulil pandi kõik noored abiteenistuslased rongile ja sõidutati Kiviõlisse ja Püssi, kus nad anti üle sealsetele saksa õhutõrjeüksutele. Poisid jagati patareide ja kahurirühmade vahel väikeste gruppidena, igaühes 5-7 poissi.

Juba järgmisel päeval algasid õppused, mille käigus noored abiteenistuslased õppisid tundma ja kasutama neis õhutõrjeüksustes olevaid kahureid (flakke) ja teisi relvaliike. Põhiliselt toimusid õppused kolme erineva relvaliigi tundmaõppimiseks, milleks olid 20, 37 ja 88 mm õhutõrjekahurid, helgiheitjad ja tõkkeballoonid. Peale nende õpiti tundma ja kasutama ka kõiki teisi neis väeosades olnud käsirelvi. Kogu õppus toimus saksa keeles poiste endi hulgast valitud tõlkide abiga.

23. juulil viidi kõik noored lennuväeabilised Kiviõli spordiväljakule, kus nad vandetõotuse tseremooniaks üles rivistati. Keset paraadiväljakut olid üles seatud kaks 20-mm õhutõrjekahurit. Aukülaliste tribüüni ette oli rivistatud rühm saksa lennuväelasi. Samas asus ka sõjaväe puhkpilliorkester. Tribüünile tulid EN Maleva juht Gustav Kalkun, EN Virumaa maleva ülem ja linnajuhid, Kindralkomissari noorteosakonna ülem Knoll, ning mitmed kõrged saksa ohvitserid ja teised ametiisikud.

Gustav Kalkun pidas kõne ja andis noortele üle Eesti Omavalitsuse juhi dr. H. Mäe tervitused. Oma sõnavõtus ütles ta muuhulgas järgmist:

"Nagu te kõik teate, hõljuvad praegu meie kodumaa saatuse kohal tumedad pilved. Osa meie kodumaad on sattunud venelaste tallata. Meie vastuseks sellele on relva haaramine. Meie ei jäta oma sünnimaad sel raskel tunnil hätta, sest me teame, mis me kaotame, kui vaenlane suudaks meid võita. Eestlastel pole teist valikut - kas võidame, või sureme! Relvakandva rahva poegadena annate te täna vande täita oma kohust, nagu see kohane eesti noortele. Teie tõotus on kogu nooruse tõotus. See lisab uut julgust teie rahvuskaaslaste südameisse. Rahvus, kes nii visalt tahab kaitsta oma vabadust ja kelle noorus nii üksmeelne, ei saa kaduda. Olete osake jõust, mis rakendatuna rinde ja tagala kaitseks kindlustab meie tuleviku. Asugem vandetõotuse andmisele ja oma kohustuste täitmisele meie rahvushümni helide saatel!"

Orkester mängis Eesti hümni ja seejärel võttis sõna Noorteosakonna ülem Knoll, kes avaldas veendumust, et eesti noored täidavad eeskujulikult oma kohust Eesti linnade ja asulate kaitsmisel. Seejärel pöördus noorte vabatahtlikkude poole lühikese sõnavõtuga kohaliku õhutõrjeväeosa ülem, kes luges ka ette vandetõotuse teksti, mis samas eesti keelde tõlgiti ja mida ülesrivistatud noored vabatahtlikud ühiselt kordasid.

Vandetõotuse tekst, mis on ära toodud Eesti ja Läti lennuväe abiteenistuslaste tegevusjuhendis, kõlas järgmiselt:

"Ma luban, et lennuväe abiteenistuslasena, võitluses bolševismi vastu, igas olukorras truult, sõnakuulelikult ja vapralt oma kohust täidan ja selleks kogu oma jõu annan, nii, nagu see ühele Eesti lennuväe abiteenistuslasele kohane on."

Selle tõotuse teksti luges pataljoni ülem ette lausete kaupa saksa keeles ja tõlk tõlkis selle eesti keelde. Pärast tõotuse andmist marssisid noored õhutõrjeväelased marsihelide saatel sirgetes ridades tribüüni eest läbi ja see tuli neil üsna hästi välja, kuna poistele oli juba varem mitu päeva riviõppust tehtud.

Kõik järgnevad päevad kulusid õppustele. Laskeõppustel käsirelvadest saadi häid tulemusi. 12-ringise märklehe pihta lastes said paljud eesti poisid 36-st võimalikust 35 silma, edastades seega sakslastest ausbildereid (juhendajaid).

Lennuväeabiliste kohustuste hulka kuulus peale õppuste veel ka vahipostil käimine. Kiviõlis ja Püssis asunud Eesti lennuväepoistele olid välja antud Belgia sõjaväe karabiinid, mille jaoks puudusid padrunid. Kuna saksa püssipadruneid, mida oli väeosades külluses, Belgia püssidele kasutada ei saanud, pidid poisid vahipostil käima laadimata, kuid täägistatud püssiga.

Juulis tuli saksa õhutõrjeüksustesse korraldus, millega kohustati kõiki lennuväelasi tervitama ette sirutatud käega, nn. "hitleri tervitusega". Seni olid lennuväelased tervitanud käe tõstmisega mütsi juurde. Uue tervituse kasutuselevõtmine oli seotud Hitlerile tehtud atentaadiga. Eesti poisid ei saanud nüüd enam enne linnaluba , kui uus tervitusviis selgeks õpitud.

1944. aasta suvel toimusid Kiviõlile ja Püssile, samuti kui teistelegi Põhja-Eesti tööstuslinnadele sageli venelaste õhurünnakud. Sealsed õhutõrjepatareid avasid iga kord ründajate pihta tule. Eesti lennuväepoistele olid need esimesed tuleristsed, kus poisid said oma esmased lahingukogemused õhutõrjekahurite meeskondi abistades ja sageli ka ise meeskonnanumbrite kohustusi täites. Nende õhurünnakute ajal tulistati alla mitu venelaste pommitajat. Ühe Püssile toimunud õhurünnaku ajal said kaks eesti poissi surma ja mitmed haavata.

Hoolimata esialgselt eesti lennuväe abiteenistuslastele antud lubadustest õpetada igaüks neist välja vähemalt kolmel sõjalisel erialal, neid lubadusi siiski ei täidetud. Poisid õpetati välja gruppidena õhutõrjekahurite, helgiheitjate ja tõkkeballoonide meeskondadeks. Ilmselt jäi aeg kolme eriala õppimiseks väheseks, kuna õhutõrjeüksutes ei jätkunud niigi mehi ja allohvitseridest juhendajad olid koormatud oma põhitegevusega. Seepärast hakati juba üsna pea puuduvaid meeskonnakohti patareides ja kahurirühmades täitma eesti poistega.

Täitmata jäid EN Peastaabi lubadused teostada kontrolli noorte õppetegevuse üle, jätkates õpinguid kohtadel. Selle põhjuseks oli Eesti idapiiril tekkinud äärmiselt ohtlik olukord. Narva rinnet ähvardas kottijäämine ja Nõukogude 2. löögiarmee oli vallutamas Tartut ning tungimas Valga-Riia suunas. Selles olukorras ei saanud juttugi olla eesti lennuväepoistele värbamisjuhendis ette nähtud tingimuste ja lubaduste täitmisest. Saamata jäid ka lubatud puhkused.

Samal ajal esines ka üksikuid deserteerimisi, kus saksa õhutõrjeüksusest hakkasid eesti poisid paari-kolme kaupa põgenema. Kas põgenikud pöördusid tagasi koju, või läksid üle mõnda eesti üksusesse, ei ole paraku teada. Küll aga tegid sakslased kohalejäänuile nüüd karistuseks sageli mitmeid tunde kestnud rividrilli. Mõneks ajaks keelati ka linnalubade andmine, mis aga varsti ära muudeti.

Augustis ilmus eesti ajalehtedes teadaanne, et on välja kuulutatud mobilisatsioon 1926./27. aastal sündinud noormeestele.

"Saame varsti lisajõude," rõõmustasid poisid, "mopikutid tulevad, siis hakkame neile mahvi tegema."

 

1927. aastakäigu mobilisatsioon. 

3. augustil 1944 anti Eesti Omavalitsuse juhi poolt välja määrus 1927. aastakäigu lennuväe abiteenistusse kutsumiseks. 8. augustil 1944 andis Eesti Noorte Peastaabi ülem G. Kalkun välja mobilisatsiooni läbiviimise korralduse, kus mobilisatsiooni läbiviimine oli pandud kohalike Omakaitse ülemate peale.

Kuna paljud selle aastakäigu noormehed olid selleks ajaks juba vabatahtlikult Omakaitse või mõne piirikaitse rügemendi koosseisus rindele läinud, siis sealt tulid mobilisatsioonipunktidesse end üles andma vaid üksikud. Kuid vaatamata sellele, et Lõuna-Eesti ja osa Tartumaad oli juba punaarmee poolt vallutatud, kujunes mobilisatsioon edukaks. Kokku tuli  üle 2500 poisi.

Mobilisatsioonist kõrvalehoidjaid oli suhteliselt vähe. Paljude poiste sooviks oli ükskõik millist teed pidi rindele pääseda. Kriitiline olukord Eesti idapiiril põhjustas noortes, keda oli Eesti Vabariigis kasvatatud kaitsevalmiduse vaimus, ohutunde.

17. augustil pöördus raadios üleskutsega eesti rahva poole prsidendi kohutes olnud peaminister Jüri Uluots, kes muuhulgas ütles:

„Vabadussõda jätkub praegu. Küll erinevamates ja keerulisemates ajaloolistes tingimustes, kui eelmine. Mitte orjade kari, mitte palgasõdurid, vaid väike, kaine põhjamaine rahvas võitleb praegu oma eluruumi, oma vabaduse eest. On raske laim ja solvamine, kui keegi mõtleb või ütleb teisiti. Õigel teel on kogu eesti rahva olemise kaitsel need eesti mehed, kes relvaga käes võitlevad praegu ja edaspidi. Nendest sõltub kogu eesti rahva olevik ja tulevik. Õnne neile ja nende ettevõtmisele.”

Uluotsa kõne tõid ära kõik ajalehed. Samal ajal liikusid rahva hulgas lendlehed Atlandi deklaratsiooni (Atlandi Harta) tekstiga, milles lääneliitlaste juhid andsid lubadusi: taastada sõja lõppedes kõigi riikide iseseisvus, kes selle Teise maailmasõja käigus olid kaotanud.  Noored mõistsid, et on saabunud aeg,  kaitsta oma kodumaa piire Punaarmee sissetungi eest.  

Sõjaaja noorte soovist, aidata igati kaasa kodumaa kaitsmisel, räägib ka see fakt, et koos mobiliseeritutega tuli vastuvõtukomisjonidesse palju noormehi, kellel eluaastaid vaid 15-16 ja kes oma nooruse tõttu veel mobilisatsiooni alla ei kuulunud. Neil mehehakatistel oli sõtta minekuks kaasas vanemate või hooldaja kirjalik nõusolek. Tekkib küsimus: kas need emad-isad siis ei muretsenud oma laste saatuse pärast ja lubasid neid minna oma eluga riskima, ehkki selleks polnud neile käsku antud?

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

         

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Muretsesid kindlasti ja isegi rohkem, kui paljud tänased vanemad, kelle võsukestest on saanud tänavalapsed, hulkurid ja narkomaanid. Kuid veel rohkem tundsid need isad-emad neil keerulistel päevadel muret oma kodumaa, kodu ja laste tuleviku pärast. Kartus ja hirm võõrvõimu ja nõukogude terrori tagasituleku üle oli suurem.

Kindlasti oli ka juhuseid, kus mõni poiss lihtsalt seiklushimust sõjameheteele asus ja endale ise vanemate "nõusoleku" kirjutas, kuid neid oli siiski vähe. Eestist Saksamaale põgenenud noorukitest astus seal lennuväe abiteenistusse isegi 13 - 14 aastaseid poisse. Sõjategevusse neid küll ei rakendatud ja nad saadeti põõlutöödele.

Kõik mobiliseeritud noormehed, samuti kui vabatahtlikud, kogunesid algul Pirita-Kosele Konstantin Pätsi Vabaõhukooli juurde. Seal said nad kätte vormiriietuse ja muu varustuse (v.a. käsirelvad).  Seejärel jaotati gruppidesse ja saadeti laiali mitmel pool Eestis asunud saksa õhutõrjeüksuste juurde. Sealjuures püüti (vähemalt esialgu) saata noormehi nende elukohale kõige lähemal paiknenud õhutõrjeüksustesse. Nii jäid enamus Tallinnast ja Harju maakonnast mobiliseeritud poisse teenima Lasnamäele või Tallinna lähistele, kuigi osa neist viidi ka Põhja-Eestisse. Viru- ja Järvamaalt pärit poisid viidi enamuses Püssi ja Kohtla-Järvele. Läänemaalt ja Eesti saartelt mobiliseeritud  poisid asusid teenima Paldiskisse. Ainult Lõuna-Eesti ja Tartu poisse polnud enam võimalik nende kodukohtade lähedale teenima saata, kuna need alad olid siis juba Punaarmee valduses, kuna lahingud käisid Tartu lähistel. Enamus Tartumaa poisse saadeti teenima Tapale, kus asus mitu õhutõrjepatareid. Pärnumaalt mobiliseeritud poisid viidi tagasi Pärnu ja jaotati ära seal asunud Saksa 6. õhutõrjediviisi 127. õhutõrjegrupi patareide vahel.

 Noorte väljaõpet õhutõrjepatareides viisid läbi allüksuste (kahurirühmade) sakslastest allohvitserid ja vahtmeistrid. Tehti ka rivi- ja maastikuõppust, kuid põhirõhk oli pandud väeosas olevate õhutõrjesuurtükkide tundmaõppimisele ja nende käsitlemisele. Peale kahurite õpetati poisse tundma ja kasutama ka kõiki neis väeosas olnud käsirelvi. Kahuriõppustel pidi iga poiss omandama vähemalt kahe meeskonnanumbri eriala.

 

Saksa õhutõrjeüksused lahkuvad Eestist

1944. a. 17. septembril käivitus sakslaste taandumisplaan Aster, kuid sellest ei teadnud midagi õhutõrjeüksustes teeninud eesti poisid. Ei teatud ka seda, milline on olukord Narva ja Emajõe rinnetel. Mingit teavet sakslased neis väeosades eesti poistele ei andnud ja kui mõnes patareis antigi, siis oli see sihilikult ebatäpne ja vale. Nii said eesti poisid sakslaste lahkumisest Eestist teada sageli alles siis, kui oldi juba autodel või raudtee-ešeloniga teel Lätimaa poole.

Üksikuid erandeid siiski oli. Eestist lahkuma asudes teatasid mõnede õhutõrjepatareide ohvitserid eesti poistele, et Punaarmee on asunud suurpealetungile ja Emajõe joonel rindest läbi murdnud, mistõttu paljud eesti ja saksa väeosad on Narva rindel ümber piiratud ja kotti jäänud. Kõik õhutõrjeüksused lahkuvad Eestist, kuid kuna nendes patareides teeninud eesti poisid olid mobiliseeritud teenima vaid Eesti pinnal, siis nüüd on neil võimalik valida, kas minna tagasi koju või taanduda koos väeosaga Saksamaale. Samas aga hoiatasid sakslased poisse:

"Kui lähete tagasi koju, tuleb teil elada edaspidi kommunismi tingimustes ja mida see teile kaasa toob, võite ise arvata!"

Saanud teada, et sakslastel on plaan Eesti maha jätta, olid eesti poiste käitumismotiivid üsna erinevad. Oli neid, kel oli juba varem kindel plaan väeosast lahkuda, kuna sakslaste kaotus oli päevselge. Tekkinud olukorras püüti see nüüd otsekohe teoks teha. Oli ka neid, kes otsustasid sakslaste juurest jalga lasta selleks, et liituda mõne eesti väeosaga ja seal edasi võidelda. Mõned lahkujad aga hakkasid otsima liitumisvõimalusi admiral Pitka löögiüksusega. Kuid oli ka neid, kellel Saksamaale mineku plaanid juba varem tehtud, kuna nende vanemad või omaksed olid Eestist lahkunud või lahkumas.

Valdav enamus eesti lennuväepoisse olid aga sunnitud väeosaga kaasa minema, kuna lahkumine sealt ei olnud enam võimalik, sest sakslased hakkasid poisse valvama ja tihtipeale panid välja isegi relvastatud valve. Põgenemises kahtlustatavaid poisse koheldi karmilt. Endistest saksa kamraadidest said üleöö eesti poiste vangivalvurid. Teel põgenejaid ja sõidu ajal rongilt maha hüpanuid tulistati järele.

Kui Lasnamäel asunud õhutõrjepatareides teeninud eesti poisid said 18. septembril teada, et neid tahetakse Saksamaale viia, jooksis samal ööl 380-st poisist minema 137 poissi. Kohalejäänud asusid otsima kontakti admiral Pitka löögiüksusega. Kuna saksa sõjaväe määrustiku järgi ei tohtinud kedagi, kes soovis vabatahtlikult rindele minna, tagalas kinni pidada, siis oli poiste eesmärgiks oma nimed J. Pitka üksuses kirja panna, et pääseda Saksamaale minekust ja relvaga käes siin oma kodumaa eest võidelda.

Püssis asunud õhutõrjepataljoni 1. patareis teeninud 140-st eesti poisist jooksis minema 15 poissi. Kiviõlis ja Rakveres asunud patareidest jooksis ära 20 poissi.

Kose laagrist põgenes ära kuus eesti abiteenistuse poissi. Neid saadeti jälitama püstolkuulipildujatega relvastatud sakslastest õhutõrjeväelased. Sakslaste omavahel tekkinud tulevahetuses sai üks saksa allohvitser surma. Põgenikud võeti kinni ja toodi väeossa tagasi. Neid süüdistati allohvitseri mahalaskmises ja koheldi äärmise julmusega, kuigi poistel põgenemisel relvi polnud.  Sama päeva õhtul viidi nad väeosast minema ja lasti sakslaste poolt Lasnamäe serva all maha. Maha lasti Pärnust pärit Erich Veliste ning Pärnumaa poisid Puusaar, Sillamaa ja veel üks, kelle nime pole teada. Selle intsidendi järel, vaatamata sakslaste relvastatud valvele, jooksid järgmisel öösel umbes pooled kohale jäänud eesti poistest väeosast minema.

Nii Püssis, Rakveres, Tapal kui ka Pärnus asunud õhutõrjeväeosade taandumistee, olenemata, kas see toimus autodel või raudtee-ešelonis, kulges põhiliselt üle Ruhja.

Osa Ruhjat läbinud patareisid sattus seal venelaste kahuritule alla ja mõned kahurid ja ka voor said tugevasti kannatada. Ruhjast viidi kõik õhutõrjepatareid Riia rannikule, Kemerisse ning sealt läbi Tukkumsi Kuldigasse. 17. oktoobril pakiti asjad kokku ja sõit läks Liibavi poole. Liibavi jõudes asuti kohe tulepositsioonile, olles iga hetk valmis laevadel Saksamaa poole teele asuma. Sakslaste sõnul pidi see patarei viidama Läänerindele, Trieri lähistele.

Neil päevil toimus Liibavi linnale ja selle sadamale mitu venelaste õhurünnakut, milles osales ligi 400 vene pommitajat. Liibavi linna ümber paigutatud õhutõrjepatareid, kus teenisid ka eesti poisid, tulistasid neist paljud alla. 30. oktoobril laeti patareid Liibavi sadamas Danzigi poole teele minevale kaubalaevale nimega "Mimi Horn". Selle pardal oli umbes 400 Tapa, Püssi ja Kiviõli õhutõrjepatareides teeninud eesti lennuväepoissi. Peale nende oli laevas veel palju läti sõjapõgenikke ja umbes paarkümmend eesti tütarlast. Sellel laeval olid ka Saaremaal sakslaste kätte vangi langenud Eesti Laskurkorpuse üksustes teeninud eestlastest sõjavangid, kes sealt Saksamaale viidi. Merel ründasid laeva vene allveelaevad, kuid tänu õigeaegsele manööverdamisele läksid laeva pihta lastud torpeedod mööda. 1. novembril jõudis "Mimi Horn" õnnelikult Danzigi ja maabus Neufahrwasseri sadamakai ääres.

Ka Pärnus asunud 127. õhutõrjegrupi kuuest patareist, kus teenis umbes 260 Pärnumaa poissi,  hakkas 1944. a. septembri teisel poolel poisse kaduma. Nii jooksis pataljoni 1. raskepatareist korraga minema 20 poissi. See toimus ajal, kui patareid saabus välja vahetama üks Eesti 20. diviisi õhutõrjepatarei. Ärajooksjaid oli samuti teistest patareidest. Kuna rahva hulgas levisid kuuldused Eesti oma relvajõudude moodustamisest, siis oli paljude poiste sooviks sinna pääseda. Ka siin püüdsid sakslased eestlaste lahkumist igati takistada. Mitmes kahurirühmas pandi poiste juurde isegi relvastatud valve.

18. septembril viidi Pärnus olnud 127. flakipataljoni osa patareisid, kus teenis umbes sadakond Pärnumaa poissi, autodel Lätti, Ruhja lähistele, kus nad tulepositsioonidele asusid. Samal ajal liikusid mööda Mõisaküla - Ruhja - Mažsalatsa maanteed nii öösel kui päeval Eesti rinnetelt taanduvad väeosad. Nende sihiks oli Mazsalaca raudteejaam, kus nad rongiešelonidele laaditi ja Riiga viidi. Koos sõjaväekolonnidega liikusid teedel lõputud põgenike voorid. Inimesed põgenesid küll hobustel, küll jalgratastel, ning isegi jalgsi läheneva rinde eest kaugemale lääne.

Ruhjas said Pärnu poisid teada, et Pärnu on langenud Punaarmee kätte ja et nad on oma kodudest rindejoonega lahutatud. Kui viimastel päevadel oli sakslaste suhtumine olnud eesti poistesse ettevaatlik ja kahtlustav, siis nüüd, kus poiste põgenemise võimalused oli oluliselt kahanenud, muutus ka sakslaste hoiak tunduvalt sõbralikumaks.

25. septembri õhtuks jõudis rinne Ruhja alla ja õhutõrjepatareid said käsu oma positsioonid maha jätta ja valmistuda kiiresti ärasõiduks. Kahurirühmale, milles teenis siinkirjutaja, järele saadetud autode saabumine aga viibis ja rühm jäi venelaste kahuritule alla, kes tulistasid Ruhja linna ja teedel liikuvaid sõjaväekolonne. Viimasel hetkel autod siiski saabusid ja kahurite meeskonnad hakkasid venelaste kahuritule all neile oma varustust ja laskemoona laadima. Punaarmee ründavad üksused olid vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel, kui viimased õhutõrjepatareid hakkasid Ruhja alt koos teiste teedel olevate väeosadega ööpimeduse katte all Mazsalaca suunas liikuma. Õnneks ei kasutanud venelased sel hetkel rünnakul olles tanke.

Lõputu erinevatest väeosadest koosnev kolonn liikus Mažalatsa suunas kogu öö. Öösel ründasid kolonni lõppu vene tankid ja sakslased panid kolonni kaitseks tee äärde üles tankitõrjekahurid. Kuigi vahemaa Ruhjast Mazsalacasse oli vaid 15 km, kulus kolonnil selle maa läbimiseks üle kümne tunni. Mažalatsa raudteejaamas laaditi kõik sinna saabunud väeosad raudteeplatvormidele ja viidi Riiga, kus enamus neist jäid hiljem Kuramaa „kotti”.