SÕJA LÕPP KURAMAAL

 

 

SÕJA LÕPP KURAMAAL

 

Vaino Kallas – Kuramaa võitleja

 

 

Kui munder muutis värvi…

1944. aasta septembris veeres rinne Mandri-Eestist välja. Kaua vastu pidanud Narva ja Sinimäed tulid loovutada, kuna Punaarmee oli Emajõe joonelt raske verehinnaga läbi murdnud.

Eesti Vabariigi taastamine oli luhtunud. Teed olid täis põgenikevoore, mis suundusid läheneva Punaarmee eest Läänemere ning Lätimaa poole, et otsida võimalust maalt lahkuda. Osa Punaarmee sissetungi vastu võidelnud Eesti väeosasid taandus koos sakslastega Saksamaale.  Osa väeosasid läksid laiali ja otsustasid Eestisse jääda. Paljud eesti üksustes võidelnud mehed peitsid end metsa, et jätkata võitlust illegaalselt.

Mõned neist, olles võidelnud Saksa poolel, peale Eesti taasokupeerimist eriti end ei varjanud, lootes, et neil õnnestub oma minevik tekkinud kaoses maha vaikida. Paljud lootsid koguni, et Nõukogude võim ausalt võidelnud rindemehed rahule jätab.

Esialgu küll veel punavõimu vastu relvaga võidelnud mehi Siberisse saatmine otseselt ei ähvardatud. Kuid veel ei lasknud sõda mehi oma haardest välja ja neid hakati hoopis  Punaarmeesse mobiliseerima. Kui palju 1944. aasta lõpul ja 1945. aasta algul Eestist mehi, kes varem olid eesti väeosades Punaarmee vastu võidelnud, nüüd Punaarmeesse mobiliseeriti, pole täpselt teada. Kuid võib arvata, et see arv on kusagile 5000 – 7000 vahel. Arvatavasti oli mobiliseeritute hulgas ka neid, kes  lootsid Punaarmee üksustesse astudes  pääseda NKVD  küüsist.

Nii said tuhanded mehed, kes alles hiljuti olid saksa vormi kandes Punaarmee vastu võidelnud,  selga  halli vene soldati sineli ja pilotka ette punase viisnurga.  1945. aasta märtsi lõpul saadeti kõik mobiliseeritud Kuramaale, kus neid ootasid ees rasked lahingud.

1944. aasta oktoobris, kui Punaarmee tankikiil Klaipeda (Meemeli) ja Liepaja (Liibavi) vahel Läänemereni jõudis ja väegrupi Nord Saksamaast ära lõikas, jäid selle diviisid Kuramaa “kotti”, mille rindejoon jooksis Liepaja (Liibavi) alt kirde suunas kuni Liivi lahe ääres asunud Tukumsi linnani.

Kuramaa “koti” põhijõu moodustasid saksa 18. ja 16. armee, millede kooseisus oli III SS-tankikorpus ning  Grasseri armee 36 diviisi ja kaks brigaadi. Peale nende veel Läti 19. SS-diviis, SS-diviisid Nordland ja Niederland ja Läti politseipataljonidest ning piirikaitse rügementidest moodustatud üksused.  Eesti väeosi Saksa poolel Kuramaa sillapeas ei olnud. Küll aga oli seal 6. õhutõrjediviisi 127. divisjoni kooseisus umbes kakssada Pärnumaalt lennuväe abiteenistusse mobiliseeritud poissi. Kokku oli 1944. aasta oktoobris Kuramaa “kotis” umbes 572 000 meest, kelle kasutada olid mõned välilennuväljad ja Liibavi (Liepaja) ning Vindavi (Ventspilsi) sadamad.

Esialgu üritasid sakslased taastada maismaaühendust Saksamaaga, kuid Punaarmee surus need katsed maha ja asus sakslaste rinnet ründama.

1944. aasta sügisel ei olnud Punaarmee veel Saksamaa pinnale jõudnud ja suure väegrupi jätmine enda selja taha ei saanud Stalinile ja  marssal Žukovile kuidagi meeldida.

Tegelikult poleks väegrupi Nord mõnesaja tuhande mehe Kuramaa “kotti” jätmisel olnud midagi katastroofilist ja Punaarmee võinuks suunata kõik oma põhijõud Saksamaa  vallutamisele. Kuid Nõukogude armeejuhatus otsustas teisiti. Punaarmee hakkas Kuramaale jäänud Saksa  diviise raevukalt ründama, kandes ise seejuures ränki, kuni sadadesse tuhandetesse ulatuvaid kaotusi.

Saksa  väejuhatuse meeleheitlik Kuramaast kinnihoidmine on osaliselt seletatav murega punalipulise Balti laevastiku tegevusvabaduse pärast (sellest sõltusid Rootsi rauamaagi tarned Saksamaale), aga ka Hitleri jonni üha süveneva ebaadekvaatsusega.  Kuigi kindral Guderian ja admiral Dönitz  püüdsid Hitlerilt korduvalt välja kaubelda luba Kuramaa evakueerimiseks, keeldus Hitler seda tegemast.

«Kuramaa loovutamine ei tule kõne allagi!» oli füüreri vastus ja nii seda ei loovutatud kuni sõja lõpuni.

Mõnes mõttes sarnanes Kuramaal  võidelnute olukord eestlaste omaga 1944. aastal, mil rinne Narva all pikemaks ajaks püsima jäi. See tekitas võitlejates mingi omalaadse atmosfääri ja kokkuhoidmistunde, kus esines isegi erakorralise identiteedi algmeid.

1945. aasta jaanuaris nimetati väegrupp Nord ümber Kuramaa väegrupiks (Heeresgruppe Kurland). Selle peastaap asus Kuldiga linna lähistel olevas Pelci lossis. 1945. aasta jaanuaris kuulus Kuramaa väegrupi ridadesse kokku 399 500 meest, nendest umbes 14 000 Läti SS-diviisi ja 9 000  Läti teiste väeosade võitlejat .

Mis puutub Kuramaa väegrupi vähenemisse, siis see polnud tingitud ainult lahingukaotustest, vaid Wehrmachti juhtkond hakkas tasahilju, osalt isegi Hitleri tahte vastaselt,  Kuramaalt väeosi Saksamaale  evakueerima, et kasutada neid seal, kus olukord oli veelgi kriitilisem. Nii lahkusid 1945. aasta märtsis Kuramaalt SS-diviisid Nordland ja Nederland.   Põhijõud jäi aga kohale ja pidasid vastu.

1945. aasta märtsi teisel poolel, tõi Punaarmee juhatus muude jõudude kõrval Kuramaale ka  mobiliseeritutega täiendatud Eesti Laskurkorpuse.

Korpuse vastas seisid Saksa armee 218. ja 329. jalaväediviis ning Läti 19. Relva-SS-diviis. Kui palju korpuses olnud eesti mehi neis lahinguis langes, on kokku lugemata. Arvatavasti ulatub see arv sadadesse,  kui mitte tuhandetesse.

Sundida eesti mehi minema Lätti punavõimu taastama, mille eest läti grenaderid neid raevukalt ründasid – see on järjekordne kommunismi võigas kuritegu - õigemini üks paljudest.  Kummaline oleks siinjuures süüdlasi otsida lätlaste või eestlaste hulgast.

1945. aasta aprilli algul tõmmati Eesti Laskurkorpus eesliinilt tagasi ja pidi mais uuesti eesliinile viidama, kuid enne lõppes sõda.

 

Lahingud Kuramaa “surmakatlas”  

Oktoobris 1944 alustas Punaarmee raevukaid rünnakuid Kuramaa väegrupi hävitamiseks. Esimene lahing algas 16. oktoobril 1944 ja kestis neli päeva. Venelaste rünnaku all oli läti 19. diviis, 290. ja 389. saksa jalaväediviisid ja ülejäänud VI korpuse üksused. See rünnak löödi veriselt tagasi, aga kuna pärast seda hakkasid levima kuuldused, et 19. diviis viiakse Saksamaale, algasid Läti diviisis deserteerimised, nii nagu see septembris oli toimunud Eestis.

Ka lätlastel oli oma ,,Pitka üksus“ - selleks, oli „kindral Kurelis'e organisatsioon“. Umbes 500 sõdurit lahkus rindelt ja 2000 meest tagalas olnud tagavaraüksustest. Ei olnud mingit mässu, nagu mõned ajaloolased, eriti nõukogude poolel, on kirjeldanud. Mehed lihtsalt lahkusid oma väeosast.  Osa neist läks metsa, osa asus oma omakseid taga otsima. Suur osa aga ühinesid „Kurelis'e organisatsiooniga“. Deserteerimised Läti SS-diviisis lõppesid niipea, kui Heeresgruppe Nord sai 21. oktoobril 1944 Hitlerilt käsu – kaitsta Kuramaad kuni viimase meheni. Seda käsku korrati veel detsembris.

Teine Kuramaa suurlahing toimus Liibavist kagu pool, Priekule juures 27. oktoobrist kuni 7. novembrini. Sellest lahingust ei võtnud osa läti 19. diviisi osad, kuid venelased löödi siingi sakslaste poolt veriselt tagasi.

 Kolmas lahing, mida ka „Jõululahinguks“ nimetati, algas 23. detsembril ja kestis 9. jaanuarini (1945). Punaarmee ründas Dobele ja Dzukste piirkonnas Läti 19. diviisi vasakut tiiba, kus diviis ühines 21. Luftwaffe (õhujõudude) välidiviisiga. See oli Kuramaa koti kõige pikem ja ägedam lahing. Ainult ühe päeva jooksul (31. detsembril) lõi lätlaste 19. diviis tagasi 27 venelaste pealetungi, ilma, et oleks loovutanud meetritki maad. Diviisi pataljonideks kahanenud kolme rügemendi vastas oli vähemalt kuus hästivarustatud nõukogude rügementi (polku), toetatuna tankide, kahurväe ja madalrünnakuid sooritanud lennuväe poolt.

Neljas suurlahing algas 23. jaanuaril ja kestis 3. veebruarini. Läti Waffen-SS Obersturmführer Roberts Ancans’ile anti 25. jaanuaril 1945 Rüütlirist. See noor leitnant oli 19. diviisi peakorteri juures, kus ta punaste läbimurru likvideeris.

Viies suurlahing toimus 12. veebruarist kuni 14. märtsini. Sel korral püüdsid punaväed Riia lahe ligidal Priekule-Tukkumi vahel läbi murda. Alates 1. märtsist peale kuulusid VI läti korpuse alla peale 19. diviisi ja selle saateüksuste veel ka saksa 24. jalaväediviis. Mõlemad kuulusid 16. saksa armee alla. Koos löödi punaste rünnakud tagasi.

Kuues suurlahing algas 17. märtsil ja kestis 4. aprillini. Sellest võttis Punaarmee poolel osa ka Eesti Laskurkorpus, mis märtsikuus, pärast raskeid kaotusi Saaremaal ning täiendusi ja kosumist Eestis, oli uuesti rindele toodud Kuramaa kotti likvideerima. Nõukogude allikad märgivad, et sel ajal olid umbes pooled mehed 28 000-mehelisest korpuse koosseisust pärast Eesti „vabastamist“ Eestist mobiliseeritud. Nii, et nii mõnigi endine „Eesti leegionär“ oli nüüd punaväelaste ridades ja võitles oma endiste kamraadide vastu.

Neis rünnakutes toimunud lahingute ägedusest annavad tunnistust Werner Haupti poolt toodud statistilised andmed. Nii hävitasid sakslased näiteks ainuüksi 1944. aasta oktoobris toimunud lahingutes enam kui 1100 Nõukogude soomukit, kandes samal ajal  ka ise raskeid kaotusi.

1944. aasta novembris toimunud rünnakus kaotas Saksa pool surnute, haavatute ja kadunuks jäänutega kokku üle 30 000 mehe. Nõukogude poole kaotus  ulatus 40 000 meheni, neist umbes 15 000 surnutena.

Iga suurrünnakuga vallutas Punaarmee küll mõned väikesed territooriumid, kuid toimunud rünnakute järel jäi Saksa rinne püsima, mis muutis punavägede rünnakud neis kantud kaotuste tõttu lõppkokkuvõttes mõttetuks.

Alates 1945. aasta maist hakkasid Kuramaa võitlejad kandma varrukal käiselinti pealdisega KURLAND. See oli viimane Saksa relvajõudude poolt kehtestatud autasu, mis anti välja Kuramaa "kotis" olnud võitlejaile.

 

8. mail 1945 vaikisid kahurid

1945. aasta 8. mai hommik oli Kuramaal kevadiselt soe ja päikesepaisteline. Sel hommikul said Kuramaa “kotti” sulgunud Saksa ja Läti väeosad  teada, et Saksamaa on kapituleerunud. Neli pikka aastat kestnud sõda oli lõppenud  ja kätte jõudnud kauaoodatud rahupäevad.

Kuramaa “kotti” sulgunud väegrupi Nord juhtkond oli saanud käsu alustada vägede väljaviimist Kuramaalt juba varem. 3. mail kutsus suuradmiral Dönitz enda juurde väegrupi juhataja kindralkolonel Hilperti, kes sai korralduse alustada viivitamatult üksuste väljaviimist Kuramaalt. Kõik raskerelvad, laskemoon ja transportvahendid tuli kohapeal hävitada. Kaasa oli lubatud võtta vaid käsirelvad. Saksa merevägi sai käsu: olla valmis Kuramaa väegrupi evakueerimiseks.

Otsekohe alustati diviiside staapides ülesande täitmiseks ettevalmistusi tegema. Kuid siis selgus, et väeüksuste äraveoks ette nähtud laevade kandejõud ei kata tegelikke vajadusi. Sellele vaatamata alustati kogu rindelõigu ulatuses üksuste tagasitõmbamist, et transpordi saabudes oleks võimalik kohe alustada nende pealelaadimist. 6. mail jäeti maha Tukumsi linn. Sadamalinnade ette moodustati tankikorpuse grenaderidest rannakaitseliin, mis sai nimetuseks "Libella liin". Selle ülesandeks oli julgestuse tagamine vägede laadimisel laevadele. Tankidivisjonides hakati hävitama relvastust. Staapides töötati välja väeosade ja üksuste laevadele laadimise ajagraafikud.

Kuid oodatud laevad ei saabunud. Vaatamata eelnevale kokkuleppele, katkestas Rootsi valitsus ootamatult kivisöe tarnimise saksa laevadele ja need jäid kütuse puudusel Saksamaa  ja Taani sadamatesse seisma .

7. mai öösel võttis kindralkolonel Hilpert raadioühenduse vene armee ülemjuhatusega ja teatas, et Kuramaa väegrupp on nõus kapituleeruma. Venelased nõudsid, et väegrupi juhataja tuleks isiklikult kapitulatsiooni üle läbi rääkima.

Kindralkolonel Hilpert, kes oli oma alluvate ja sõdurite seas tuntud sümpaatse, õiglase ja lugupeetud sõjamehena, läks sel öösel vastu oma elu kõige raskemale sammule. Sõitnud koos saatjatega lahtisel autol läbirääkimisteks eesliinile, võtsid venelased ta vangi. Ta hukkus (hukati?) nõukogude vangilaagris.

Kapitulatsiooni läbirääkimisi venelastega, mis venisid tundide pikkuseks, pidas kindralmajor Rauser. Läbirääkimistel esitasid venelased vaid ühe nõudmise - tingimusteta kapitulatsioon.

8. mail öösel said kõik Kuramaa kotis olnud Saksa väeüksuste ja Läti 19. diviisi staabid armeegrupi ülemjuhatajalt järgmise päevakäsu:

"Kõigile! Marssal Govorov on nõus, et relvarahu algab 8. mail kell 14. Kõikidele üksustele sellest otsekohe teada anda. Kaevikutes välja panna valged lipud. Ülemjuhataja ootab lojaalset sõnakuulmist, kuna sellest oleneb edaspidine Kuramaa võitlejate saatus."

See teade lõhkes väeosades kui pomm. Kuramaa võitlejad ootasid kõike muud, kuid mitte tingimusteta kapituleerumist venelastele, kellele nad, vaatamata vastase ülekaalule, olid suutnud rinnet hoida. Sel ööl murdus paljudes Kuramaa võitlejates, eriti aga Läti sõjameestes, kes olid kaitsnud iga jalatäit oma kodumaast, usk õiglusse. Kõik senised võitlused olid olnud asjata. Kõik see, mis 1944. aasta septembris oli toimunud  Eestis,  toimus nüüd Kuramaa “kotis”.

Kuid veel ei vaikinud kahurid ja käsirelvad. Venelaste üksused ründasid saksa ja läti jalaväediviiside positsioone kogu rindel, kuid kõik nende rünnakud löödi tagasi. Kell 14  kerkisid kogu rinde ulatuses sakslaste kaevikute kohale sidemetest või särkide küljest rebitud riidetükkidest valmistatud valged lipud ja siitpeale valitses kogu eesliinil suur vaikus. Päeva pärastlõunal tulid mõnel pool sakslaste kaevikute juurde vene ohvitserid, kellele peagi järgnesid ka mõned punaarmee soldatid. Saksa soldatid vaatasid neid halle kujusid algul võõristusega. Peagi vahetati tervitusi ja endised vaenlased surusid üksteisel kätt. Seejärel ilmus venelaste kätte vodkapudel, mis üksteisele ulatades ringi käis.

Siis aga rebis keegi nokastunud punasoldat saksa grenaderi randmelt ära käekella. Teine nõudis,  saksa soldati sõrmest sõrmust. Veel nõuti sakslastelt, et need annaksid ära oma püstolid. Kuna õhk oli täis elektrit, tõstsid Saksa ohvitserid protesti ja nõudsid, et punasoldatite lahkuksid. Et verevalamist ära hoida, käsutasid punaarmee ohvitserid vene soldatid relva ähvardusel oma kaevikutesse tagasi. Poolte vennastumisel oli lõpp.

8. mai keskpäeval maandus Liibavi lähistel asunud Grobini lennuväljale 35 sakslaste JU-52 tüüpi transportlennukit, et võtta peale suuremal hulgal raskesti haavatud. Kiire tankimine ja lennukid tõusid taas õhku. Palju haavatuid oli sunnitud ruumi puudusel maha jääma. Kuid siis nad veel ei teadnud, et äsja 35-st haavatutega õhku tõusnud lennukist tulistasid vene hävitajad juba mõni hetk hiljem Läänemere kohal 32 transportlennukit alla. Need olid esimesed ohvrid Kuramaalt,  kes sõja esimesel rahupäeval Läänemere lainetes külma haua leidsid…

 

Läti üksused keeldusid alla andmast

Kui 8. mail anti alistumise käsk, olid Läti 19. diviisi üksused Salduse asula juures rindejoonel. Diviisiülem Bruno Streckenbach andis üksuste komandöridele kapitulatsioonist teada telefoni teel, kuid lätlased keeldusid valgeid lippe välja panemast ja osa üksusi valgus laiali, põgenedes metsadesse, teised andsid alla omal käel. Diviisi komandör Streckenbach võeti vangi ja oli 9 aastat Lubjanka vanglas üksikkongis. Esimesed vangi langenud lätlased said koju alles 1953. aastal. 

Nagu eelpool mainitud, ei andnud kõik läti leegionärid end vene vägedele vangi. Umbes kolmandik kogu Kuramaal võidelnud läti sõdureist “kadus” metsadesse. Terves koosseisus läks metsa Laumanise pataljon. Üks lätlaste üksus saksa SS-kindral Walter Krügeri komando all püüdis end lääneliitlaste juurde välja võidelda. Nad tabati Punaarmee poolt alles Ida-Preisimaal, kus Krüger end enne vangi langemist maha lasi.

Kokku oli Kuramaa sillapeas umbes 23 000 läti sõdurit. Neist umbes 14 000 olid Relva-SS 19. Läti diviisis.  Peale selle veel Läti politseirügement “Riga”, Läti piirikaitserügemendid, Läti rügement nr. 7, Läti pioneerpataljonid, Läti Omakaitse (Aizsargi) mehed, Kurelis'e grupi  mehed ning Saksa lennuväe abiteenistusse võetud läti noored.

Kurelis'e organisatsiooni kohta on teada, et 1944. a. kevadel võttis Saksa vastuluure (Abwehr) kontakti läti kindral Kurelis'ega, pakkudes talle võimalust organiseerida partisaniüksust, mis jääks tegutsema punaste seljataha, kui Läti peaks maha jäetama. Kindral Kurelis oli aga vaid fassaadiks ja tegelik organisatsiooni juhataja oli noorem mees, kapten Kristaps Upelnieks, kes oli Kurelis'e staabiülem. Upelnieks oli fanaatiline patrioot, kes oli veendunud, et neile tuleb kindlasti läänest abi.

Kui Saksa 16. ja 18. armee Kuramaale taandusid, ei jäänud Kurelis'e grupp mitte punaste tagalasse, vaid taganes koos sakslastega Kuramaale. Seal kasvas see oktoobris desertööride arvel, kes Läti 19. diviisist jalga lasksid, veelgi. Novembris 1944 andis Hitler ,,Abwehri“ ülesanded üle SS-le ja SD-le ning Läti Piirkonna Politseiülem SS-Obergruppenführer Friedrich Jeckeln käskis Kurelis'e grupi ümber piirata ja desarmeerida, kuid see keeldus relvi maha panemast. Kapten Upelnieks ja kuus tema lähemat kaastöölist arreteeriti ja lasti maha. Kindral Kurelis anti kindral Bangerskis'e valve alla. Kurelis'e grupi sõdurid saadeti töökomandodesse. Mis sai aga neist, kes olid Läti 19. Relva-SS diviisist deserteerinud ja Kurelise grupiga ühinenud, ei ole teada. Mõnedel  andmetel saadeti need koonduslaagritesse

 

Sõda pärast rahu

Teed Liibavi (Liepaja) ja Vindavi (Venspilsi) sadamatesse olid veel vabad ja mööda neid kihutasid Saksa väeüksuste autokolonnid, et sadamatest lahkuvatele laevadele jõuda. Suurte transportlaevade puudumise tõttu rakendati väeüksuste äraveoks käiku viimane kui üks sadamas olnud alus. Liibavi sadamasse saabunud jalaväeüksuste pealelaadimine toimus venelaste pommirahe ja tärisevate pardarelvade saatel. Pealelaadimist sadamas julgestas üks tankigrenaderide rügemendi pataljon.

Liibavi sadamast lahkus esimene laevade konvoi 8. mai õhtul kell 20.30, mis viis kaasa  2900 erineva väeliigi sõdurit ja haavatut. Kohe järgnes sellele teine konvoi, kus oli peal 5720 meest. Kella üheksa õhtul väljus kolmas konvoi ja tund hiljem veel 19 kiirpaati, kus kokku oli  peal umbes 5000 meest.

Samal ajal olid Lätimaa teed ja sadamad täis tsiviilpõgenikke, kes paaniliselt põgenesid läheneva Punaarmee eest. Olles kogenud 1940.-41. aastal nõukogude režiimi poolt toime pandud metsikusi, üritasid tuhanded läti tsiviilisikuid nüüd paanilise maalt lahkuda. Üheaegselt sõjaväelasi täis laevadega lahkusid samal ajal sadamatest sajad tsiviilisikutega täidetud kaluripaadid.

Vaevalt olid viimased laevad Liibavi sadamast väljunud, kui sinna jõudsid nõukogude üksused, kes paigutasid sakslaste tulepesadesse oma tankitõrjekahurid ja avasid lahkuvate laevade ja paatide pihta kahuri- ning kuulipildujatule. Kaks viimasena lahkuvat aeglaselt liikunud puksiiri said pihta ja läksid koos inimestega põhja.

8. mai õhtul kell 23 väljus Vindavi sadamast laevakonvoi 11300 mehega pardal. See koosnes 15 kalalaevast, 45 pioneermaandumis- ja kahurpaadist ning tankerist "Rudolf Albrecht". Õhtul, kui sadamast lahkusid viimased laevad, tiirutasid  linna kohal vene hävituslennukid, tulistades pardarelvadest sadamas ja linnas liikuvaid sõdurite kolonne. Linna kohal rippusid vene lennukitelt  alla heidetud “jõulupuud” ning taevasse kerkisid kõrged tuleleegid ja suitsusambaid. See oli viimane pilt Vindavist , mida sealt  lahkuvad sõdurid  laevadelt nägid.

9. mai hommikul ründasid merel olnud laevu 25 vene hävitajat. Lennukite pardarelvade tulest said paljud laevadel olnud sõdurid surma. Mõni tund hiljem ründasid venelased taas ühte laevakonvoid 20 lennukiga, kuid olid sunnitud laevade tugeva õhutõrjesuurtükkide tule eest taanduma. Seejärel ründasid laevakonvoid Vene torpeedokaatrid ja lasid põhja mitu tsiviilpõgenike kalapaati. Pihta sai ka konvoi juhtlaev "Rugard",  mida ründasid kolm vene torpeedokaatrit, kuid üks neist sai laevalt tulistatud mürsust tabamuse, mille järel teised kaks põgenesid. See oli viimane  tulevahetus, mis toimus esimestel rahupäevadel Läänemerel.

Vaatamata tormisele merele ja pidevatele venelaste rünnakutele jõudsid Kuramaa sadamatest lahkunud laevakonvoid 11. mai lõunaks Holsteini sadamasse ja 25.700 Kuramaa võitlejat astus Saksamaa pinnale. 390.000 meest, nende hulgas umbes 15.000 Läti 19. SS diviisi võitlejat jäid aga Kuramaal venelaste kätte vangi.

 

Eesti lennuväepoiste raske valik.

Tallinna, Tartu ja teiste eesti linnade pommitamise järel 1944. aastal lennuväe abiteenistusse astunud ligi 3000 noorest viidi 1944. a. septembris, kui Saksa relvajõud Eestist lahkusid, umbes tuhat poissi otseteed Saksamaale. Pärnus asunud 127. õhutõrjepataljoni neli kergepatareid  viidi Ruhja Eesti rinnetelt üle Mõisaküla taanduvaid väeosi julgestama. Sealt viidi  õhutõrjepatareid edasi Riiga, kus nad koos Pärnust otseteed Riiga viidud raskepatareidega võtsid osa Riiale toimunud õhurünnakute tõrjumisest.  Algselt pataljonis olnud umbes 260-st Pärnumaa poisist oli Riiga jõudnud umbes paarsada poissi.

Kui rindejoon jõudis Riia alla, viidi pataljon Tukkumsi, kust see  pidi rongiešeloniga Saksamaale viidama. Kuid 5. oktoobril 1944 tungis Punaarmee tankikiil Leedus Läänemereni välja, lõigates ära maismaa ühendusteed Saksamaaga, mistõttu väegrupi Nord diviisid,  sealhulgas ka Saksa 127. õhutõrjepataljon koos Pärnumaa poistega jäid Kuramaa “kotti”. Nüüd viidi pataljon Vindavisse (Venspilsi), kuhu selle kaks raskepatareid jäid kuni sõja lõpuni.  Neli kergepatareid asusid sõja lõpu viimastel kuudel Kuramaa erinevates paigates laiali, mistõttu sõja lõpu  teade jõudis nendeni erinevalt.

Vindavis   asunud 4. raskepatareis teeninud Pärnumaa poisid kutsuti 8. mail patarei staapi, kus neid kostitati lõunasöögiga ja jagati välja marsitoit. Seejärel anti poistele kätte tõendid väeosast vabastamise kohta,  mis tähendas, et nende jaoks oli sõda lõppenud ja poisid olid vabad - kuid tegelikult lindpriid.

1. raskepatareis anti 8. mai hommikul kõigil käsk oma kirjad ja päevikud hävitada ja alles peale lõunat teatas patarei ülem, et Kuramaa väegrupp on tingimusteta kapituleerunud. Samas anti teada, et kes soovib Saksamaale minna, peab katsuma ise sadamas mõnele  laevale pääseda. Kes aga tahab end venelaste kätte anda, peab ootama, kuni punaväed Vindavisse  jõuavad.

Ka saadeti kõik selle patarei paljulapseliste perede isad Vindavi sadamasse, kust neid pidi Saksamaale viidama. Kuid peagi tulid mehed tagasi, kuna sadamasse maandunud vesilennukid, mis neid pidid Saksamaale viima,  olid juba viimse võimaluseni mehi täis.  Nüüd anti kõigile, nende hulgas ka 40el eesti patareis olnud poisil käsk minna Vindavi lennuväljale, kust neid pidi transportlennukitel Saksamaale viidama. Lennuväljale jõudes maandus sinna küll neli suurt transportlennukit, kuid edasilennuks puudus lennukitel bensiin ja lendurid panid poiste nina all lennukid põlema…

Üks Vindavis olnud kergepatarei kahurirühm, kus oli ka kümne eesti poissi, oli paigutatud  mootorpraamile, mis oli valves Vindavi sadamamuulide suudmes, et sadamasse ei pääseks vene allveelaevad. Saanud 8.mail teada, et Kuramaa väegrupp on kapituleerunud,  asus praam koos sellel eesti poistega teele Saksamaale.

Vindvis asunud õhutõrjepatareides teeninud eesti poisid  olid otsustanud end mitte venelaste kätte anda ja üritasid kõiki võimalusi  kasutades Saksamaale pääseda. Samal ajal üritasid seda aga ka kümned tuhanded saksa sõdurid, mistõttu kõik sadamas olnud laevad olid viimase võimaluseni koormatud ja vaid osal eesti poistel  õnnestus laevadel Vindavist lahkuda.

8. mail valitses Vindavi linnas tohutu segadus. Marodöörid rüüstasid kauplusi ja ladusid. Linna suunduvate teede ääres ja linnatänavatel  seisid toiduainete ja sõjavarustusega koormatud veoautod. Mõned neist põlesid ja neil lõhkes koormaks olnud laskemoon. Tänavatel vedeles maas relvi ja laskemoona.

Üks umbes kolmekümnest poisist koosnev eesti poiste grupp, kes polnud sadamas laevadele pääsenud, pöördus tagasi linna. Teel laadisid nad oma toidukotid täis  autodelt võetud šokolaadi, võid ja muud toidukraami. Öö veedeti ühes sadama laos. Järgmisel päeval valitses  linnas vaikus.. Sadam oli laevadest tühi. Nüüd otsustasid poisid, et  hakkavad jalgsi kodumaa poole astuma. Kuid siis äkki hakkas tänavatele ilmuma igasugust rahvast. Paljud neist olid purjus ja relvastatud. Linnast hakkas mitmelt poolt kosma tulistamist.  Olid need lahti pääsenud vangid või partisanid, ei osanud keegi öelda.  Tekkinud olukorras otsustasid poisid kojumineku mõttest loobuda ja linnast lahkuda, et oodata olukorra selgumist. Üks kohalik lätlane lubas poistel oma sauna varjule minna, kuhu jäädi paariks päevaks. 

Kolmandal päeval aga tuli saunaomanik ja teatas, et ta ei või poisse enda juurde kauemaks jätta, kuna linna saabunud venelased olevat välja pannud teadaanded, et kõiki, kes varjavad saksa sõjaväelasi, karistatakse karmilt. Kuid samas kutsuti neis teadaannetes kõiki Saksa poolel võidelnud mehi, kel pole otsest veresüüd, ilmuma kogunemispunktidesse ja end seal üles andma. Ka lubati neis teadaannetes lahkelt, kõik, kes end üles annavad , lastakse paari nädala pärast koju. See oli rõõmustav uudis.

Igaks juhuks otsustati siiski saata paar poissi linna maad  kuulama. Linnas sattusid aga “maakuulajad” ühel tänaval vastamisi grupi vene madrustega. Poisid kamandati relva ähvardusel ühe maja hoovi ja otsiti läbi. Võeti ära kõik, mis vähegi võtta andis. See oli poiste esimene tutvumine vene “seltsimeestega”. Pärast pikki kuid kestnud elamist koos sakslastega tundusid venelased poistele äärmiselt räpaste ja jõhkratena, kes  tegutsesid  kui röövlid.

Olles veendunud, et omal käel liikumine Lätimaa teedel, eriti veel saksa sõjaväe vormis,  on äärmiselt ohtlik,  otsustas poisid end  kogunemispunktis üles anda. Sealt viidi nad traataiaga piiratud lagedale väljale, kus neid hoiti koos sinna toodud sakslaste ja lätlastega lageda taeva all.  Päeval toimusid pidevalt üleloendused. Kolm päeva hoiti poisse söömata ja joomata. Siis hakati söögiks andma rohust valmistatud rokka, mis ei kõlvanud isegi sigadele. Paari nädalat hiljem viidi poisid ühte suurde laagrisse, mis asus Vindavist eemal. Seal oli koos paljudest rahvustest Saksa poolel võidelnud soldateid, kelledest enamuse moodustasid Läti 19. diviisi mehed.  Viimased olid samuti tulnud laagrisse vabatahtlikult, uskudes venelaste  lubadusi, et kõiki neid vabastatakse ja peagi koju lastakse.

Ühel juulipäeval rivistati kogu laager  üles ja  meestele teatati, et nüüd hakkate koju sõitma. Läti leegionäre oli tulnud saatma palju kohalikku rahvast, kes viskasid kolonnis seisnutele leivapätse ja toidupakke. Venelastest konvoisoldatid jooksid vandudes edasi-tagasi ja tulistasid õhku. Kätte saadud toidupakid trambiti jalge all puruks. Raudteejaamas laaditi kogu vangikolonn trellitatud loomavagunitesse ning suleti uksed.  Algas sõit suurele “kodumaale”.

Ühel rinde lähedal asunud lennuväljal olnud helgiheitjate rühma poisid, saanud teada sõja lõppemisest ja olles kuulunud, et Vindavi sadamast viivad laevad mehi Rootsi, otsustasid Vindavisse sõita.  Kuid see neil ei õnnestud, sest kõik teedel liikunud autod olid  viimase võimaluseni rindelt  lahkuvaid saksa soldateid täis.  Nüüd  otsustasid poisid tagasi lennuväljale minna.  Seal kauplesid nad end ühele transpordilennukile ja pidid juba lennukisse sisenema, kui lennuväljale saabusid mitu kõrget saksa ohvitseri, kes püstoleid paugutades ajasid lennukite juurest ära kõik sinna kogunenud sõjaväelased ja ka lendurid, ning teatasid, et vastavalt suuradmiral Dönitsi käsule pidavat kõik Kuramaa võitlejad paigale jääma ja siin  kapituleeruma…

Nüüd otsustasid poisid hakata  jalgsi Eestimaa poole astuma. Olles läbinud  mõned kilomeetrid, tehti ühe tee ääres olnud kivist hoone varjus väike puhkepeatuse. Äkki kihutasid sinna mootorratastel kolm automaatidega relvastatud vene soldatit. Need panid poisid näoga seina poole seisma ja lubasid kõik maha lasta, kui kelleltki leitakse relvi. Relva nad muidugi ei leidnud, kuigi ühel poistest oli riiete alla peidetud püstol. Seejärel tegid punasõdurid tühjaks poiste seljakotid, võtsid ära kõik väärtasjad ning kaasas olnud akordeoni, lasksid  automaatidest paar valangut üle poiste peade hoone räästasse ja kihutasid minema.  Selle juhtumi järel  andsid kõik 15 poissi end venelaste kätte vangi.

Kuid osa eesti poisse pääses õnnelikult Saksamaale. 4. patareist õnnestus 26 eesti poisil selle patarei eestlasest ohvitseri leitnant Uiga abiga ühel Vindavi sadamas seisnud väikesel kahurpaadi kohad saada ja sellega Saksamaale minna. 

Kuuel eesti lennuväepoisil õnnestus koos ühe eesti ohvitseriga Rootsi põgeneda, kus nad interneeriti ja hiljem Rootsi valitsuse poolt koos 139 lätlasest sõjaväelasega Nõukogude Liidule välja anti. 

Vindavi sadamalinnas neil päevil valitsenud olukorda ja sakslaste evakueerimist sealt Saksamaale on sadama õhutõrjepraamil teeninud Pärnu poiss Arnold Saardson, kes elas Inglimaal, on kirjutanud  järgmist:

 

"Viimane konvoi Vindavi sadamast pidi väljuma 8. mail, kell üheksa õhtul. Linnas olid avatud kõik ärid ja kaubamajad ning igaüks võis sealt võtta, mida tahtis, peale alkoholi muidugi. Meie alus oli klassifitseeritud kui "sõjalaev" ja seetõttu ei võtnud me peale põgenikke. Nimelt oli juba ette näha, et peame oma tee merel ise lahti võitlema. Seepärast võtsime pardale ainult 30 meest ühest tankiüksusest, kes olid oma tankid sadamakai ääres merre uputanud. Peale lõunat asusime sadama suudmes valveteenistusse, kuna keegi ei tohtinud enne ettenähtud aega sadamast väljuda.

Sadamas oli palju lätlaste kalapaate. Need olid saanud saksa mereväe ladudest kütust ja võtsid seda ka sadamas seisnud tankidest. Kõik vene vangid, kes olid olnud sadamas tööl, lukustati ühte kaubaaita.

Umbes kella viie paiku peale lõunat ilmusid sadama kohale mõned vene lennukid ja tulistasid sadamas seisnud paate. Üks sakslaste vesilennuk, mis oli sadamas randunud, sai pihta ja läks samas põhja.

Kell üksteist õhtul lubati laevadel ja lätlaste paatidel sadamast väljuda. Suurim sadamast lahkuv laev oli õlitanker "Rudolf Albrecht" umbes 3500 mehega pardal, kellede hulgas oli palju lennuväe abiteenistuse poisse. Peale tankeri ja läti kalapaatide lahkus veel umbes 45 väiksemat laeva ja paati, nende hulgas 19 sakslaste kiirpaati, mis kokku võtsid peale umbes 8000 meest. Meie praam oli selles laevadekonvois viimane, kui välja arvata mõned kiirpaadid, mis konvoi ümber tiirutasid.

Merel meil suuremaid pahandusi ei olnud. Esimesel ööl langes küll rivist välja üks laeva mootoritest, mistõttu jäime teistest maha. Järgmisel päeval tulid paar venelaste kiirkaatrit meid tülitama, aga meie pihta tuld nad ei avanud. Nende tõrjumiseks kasutasime me oma kahureid nüüd viimast korda. Järgmisel päeval randusime õnnelikult ühes Kieli lähedal asunud väikesadamas."

 

Lennuväepoiss Udo Nurme Pärnumaalt on oma viimaseid päevi Vindavis ja sealt Saksamaale lahkumist kirjeldanud järgmiselt:

 

"Sõja lõpu poole olime ikka rohkem ja rohkem tegevuses. Ka pühapäeviti. See muutis meie elu üsna koormavaks ja olime väsinud. Siis jõudis kätte saatuslik 8. mai 1945.

Sel päeval rivistati meid üles ja meie ette ilmus, meie suureks üllatuseks, saksa ohvitser ilma vöörihmata! See oli ennenägematu! Ta teatas meile, et "Krieg ist aus!" - sõda on läbi. Seejärel anti meile kõigile välja nn. "raudne toiduports", st. spetsiaalne kaasaskantav marsitoit, ja me olime vabad. Võisime minna kuhu tahtsime.

Võtsime poistega oma toidunormi ja asusime teele Vindavi linna poole. Peatusime linnast sisemaa pool Venta jõe sillal ja saatuse tahtel valisin linna minekuks jõe põhjapoolse kalda. Kuna meie poistegrupi liikumine tundus mulle liiga aeglane olevat, ning pealegi olid nad liiga pessimistlikult häälestatud, kiirendasin ma sammu. Minuga liitus üks mu sõber kodukülast Pärnu lähedalt Tammistest. Möödusime tee kõrval jutlevatest leegioni mundris lätlastest, kes meie eesti käisevappe vaatasid ja siis hüüdis üks neist lõbusalt: "Viimased mohikaanlased". Nähtavasti polnud nad Kuramaal saksa mundris eestlasi varem kohanud.

Sattusime ühte laevale laadimist ootavasse sakslaste gruppi. Meie teised kaaslased nähtavasti möödusid meist ja sattusid seetõttu ühte teise sõdurite gruppi, mida laevale ei lastud.

Pärast pikka ootamist pääsesime lõpuks laevale. Sinna sai peale meie grupi ka ühe maastikuauto meeskond, kes oma masinale samas tule otsa pani. Veel võeti pardale kolm viletsavõitu hobust, kes hiljem toiduks ära tapeti.

Meie alus oli tegelikult praamlaev, millega sakslased oma "välguüksusi" Kuramaalt ära viisid ja kuhu meie juhuslikult olime sattunud. Samal ajal ootasid jõe lõunakaldal mitu tuhat meest, kes kõik laevadele tahtsid pääseda, kuid pidid ruumipuudusel maha jääma. Kurb oli see, et meie patarei 21 eesti poisist pääses Saksamaale ainult kolm."

Esimene rahupäev

1945. aasta sõjakevad Kuramaal oli lumevaene. Juba aprilli keskel sai päike talve üle võimust ja ilmad muutusid kevadiselt soojaks. Kuigi vahetevahel esines veel öökülma, mis hommikuks põllukraavid ja ojad õhkese jääkirmega kaanetas, sulatas päike selle juba keskpäevaks. Mai saabudes tärkasid Lätimaa aasadel ja metsalagendikel  esimesed kevadlilled.

Kuldiga linna lähistel olnud Pelču ordulossi ümbritsenud iidsetel pargipuudel olid tekkinud õrnrohelised tillukeste hiirekõrvadega pungad ning lossi juurde viiva põlistammedega palistatud allee päiksepoolne teeperv haljendas tärganud rohust. Põldude kohal trillerdas varahommikust peale lõoke ning mõnikord ilmus kõrgele kevadtaevasse põhja poole ruttava kureparve kolmnurk.

Kõik see meenutas mulle teisele poole rindejoont jäänud kaunist Eestimaa kevadet. Ainult et siinne kevad oli nüüd juba viienda sõja-aasta kevad ja kaunis kevadidüll tärkava looduse ilu ja elujanuga pani vaid hetkeks unustama, et mõne kilomeetri kaugusel meist käisid ränkrasked ja verised lahingud.

Üheksanda mai hommik ei erinenud teistest argipäevahommikutest millegagi. Öö hakul üritasid venelaste „piimavedajad“ 1) taas lossi rünnata. Öösel olin koos ühe sakslasega  kolm tundi vahipostil, mistõttu ärkasin alles siis, kui teised juba kohvi jõid ja kuumaks köetud punkriahjul leivaviile röstisid. Pärast hommikueinet ruttasime kohe kahureid puhastama, mis viimastel nädalatel oli meie ainukeseks tegevuseks, kui välja arvata öised venelaste õhurünnakud Pelče lossile, kus asus Kuramaa väegrupi peastaap. Kahurid puhastatud, hakkasime ootama lõunasöögi toojaid.

Kuid enne toidutoojate naasmist sõitis ootamatult meie kahurirühma juurde patareiülem ülemleitnant Strickholz, keda tavaliselt šeffiks hüüti. Viimati oli ta meid külastanud kümmekond päeva tagasi, kui tõi teate Saksamaa suure juhi Gefreiter Adolf Hitleri „kangelaslikust“ surmast. Ka seekord andis ta ülemvahtmeister Hildebrandtile käsu kahurimeeskonnad üles rivistada.           

Šeff sammus meesterivi ees edasi-tagasi, lüües seejuures käes olnud vitsaraoga vastu läikivaid säärikuid. Tema alati rühikas keha oli veidi ettepoole vimmas ja näis, nagu otsiks ta mõttes sõnu, mida meile öelda. Siis jäi rivi ette seisma ja hakkas rääkima, tehes lausete vahel pikki pause:

“Eile Saksamaa kapituleerus … Sõda on lõppenud …”

Pidanud seejärel pikema pausi, jätkas šef:

“Meie siin jätkame esialgu teenistust. Ilma staabi loata on venelaste lennukite pihta tule avamine keelatud. Jääge ootama edasisi korraldusi.”

Seisnud veel hetke rivi ees, sammus ta siis sõnagi lisamata ülemvahtmeistri saatel auto juurde ja sõitis minema.  

Meesterivi seisis edasi. Äsja kuuldud sõnum sõja lõppemisest oli sedavõrd ootamatu, et mehed reageerisid sellele esialgu vaid vaikimisega. Nad vaatasid üllatunult üksteisele otsa ja näis, nagu poleks patareiülema öeldu nende veel teadvusse jõudnud.

Seisnud veel hetke, lagunes rivi ootamatult – ilma käsklust laiali. Sakslaste distsiplineerituse juures oli see ennenägematu. Seejärel koguneti gruppidesse ja veel hetk tagasi meeste nägudelt peegeldunud üllatus oli asendunud rõõmsa elevusega.

Õnnitleti üksteist sõja kauaoodatud lõpu puhul. Tummadesse käepigistustesse oli kätketud ülim rõõm. Meeste niisketes pilkudes peegeldus läbielatud sõjaraskuste ja katsumuste koorem. Oli lausa uskumatu, et lõpuks ometi oli sõda lõppenud.

Need siin ei olnud juba ammugi enam lõbusad ja rõõmsameelsed, enesest lugupidavad saksa soldatid, kelle lõputuid autokolonne olin näinud esmakordselt 1941. aasta suvel  Eestimaa teedel liikumas. Pikad ja rasked sõja-aastad olid teinud neist tuimad ja nüristunud käsutäitjad, kellele ei läinud korda hitlerliku Saksamaa sõja alguse ambitsioonid. Nende meeled ja mõtted olid nüüd pigem kaugel Saksmaa purustatud linnades ja külades omaste juures. Mõttetust sõjast võõral pinnal räägiti juba ammu ja avalikult. Paljud neist olid kaotanud oma kodud ja perekonnad, kui inglased ja ameeriklased Saksamaa linnu  pommivaibaga  katsid.

Nüüd lõpuks oli aastaid kestnud vintsutustel lõpp ja mõtetes oldi koduteedel. Mõned optimistlikumad avaldasid isegi arvamust, et juba täna-homme pannakse nad kõik rongidele ja laevadele ning läheb sõiduks nach Vaterland. 1)

Ka meid, eesti poisse, oli vallanud ootusärevus. Olime kindlalt veendunud, et meie ajutisel ja  pealesunnitud koostööl sakslastega on nüüdsest lõpp ja meid ootab ees tagasipöördumine koju. Arutlesime nüüd, milline saab olema meie elu taasokupeeritud kodumaal ja kuidas ning millal me sinna jõuame. Kuigi me ei teadnud, kas meie kodud enam alles on ja kas meid seal keegi veel ootab, olime kindlad, et sakslastega meil enam ühist teed ei ole.

Juba samal päeval ilmusid meie asukohast mööduvale maanteele esimesed autokolonnid rindelt lahkuvate saksa väeosadega. Nende sõidusihiks oli Liibavi (Liepaja) meresadam, kus neid pidid ootama laevad Saksamaale viimiseks. Mõned autod tegid meie juures puhkepeatuse ja sõdurid kutsusid meie kahurirühma sakslasi endaga kaasa. Paar meie kahurirühma sakslast olid juba peaaegu nõus minema, kuid siis lõid kahtlema. Jälle mängis siin peamist rolli sakslaste distsiplineeritus - neil polnud ju väeosast lahkumiseks staabi luba.

Rindelt lahkuvad sakslased jutustasid veel, kuidas nad olid rindel sõja lõpu vastu võtnud.

Neile oli antud käsk panna vastavalt kapitulatsiooni tingimustele 8. mail täpselt kell 14 välja valged lipud. Seejärel oli kogu eesliinil valitsenud suur vaikus.

Peagi olid tulnud sakslaste kaevikute juurde mõned vene ohvitserid, kellele järgnenud ka vene soldatid. Aja möödudes tulnud neid aina juurde. Sakslased vaadanud neid halle kujusid algul võõristusega. Kuid peagi vahetatud tervitusi ja mõnel pool surunud endised vaenlased üksteisel kätt.

Siis aga ilmunud vene soldatite kätte vodkapudel, mis üksteisele ulatades ringi käinud. Äkki rebinud üks nokastunud venelane saksa grenaderi randmelt käekella. Teine punasõdur nõudnud saksa soldatilt sõrmust. Kolmas haaranud saksa ohvitseri vöörihma küljes olnud püstoli järele.

Selle peale olid saksa ohvitserid tõstnud protesti, mille järel Punaarmee ohvitserid olid käsutanud püstoliga ähvardades vene soldatid oma positsioonidele tagasi minema. Poolte vennastumisel olnud sellega lõpp.

Sama päeva pärastlõunal anti meile äkki staabist õhuhäire. Kõik meie kahurirühma meeskonnad võtsid otsekohe kahuritel kohad sisse ja jäid ootama uut käsku. Patarei staabist teatati telefonitsi, et lähenemas on suur hulk venelaste pommitajad, kuid ilma staabi eriloata on nende pihta tule avamine rangelt keelatud.

Varsti ilmusidki ida poolt nähtavale madallennul lendavad pommitajad, punased viisnurgad tiibade all. Mootorite tumeda möirgamise saatel lendasid need lainetena meist üle, võttes suuna Läti lääneranniku poole. Mõne aja pärast hakkas sealtpoolt kostma tumedat pommide lõhkemise mürinat.

Meie kahurimeeskonnad istusid kahuritel edasi, hoides meist üle lendavaid pommitajaid sihikul. Staabist teatati, et venelased pommitavad Liibavi sadamast lahkuvaid Saksa laevu. Samas kinnitati veel, et ilma eriloata on pommitajate pihta tule avamine keelatud.

Mõne aja möödudes lendasid pommikoormaist vabanenud lennukid ida poole tagasi. Ja seejärel ilmusid äkki taevasse vene hävitajad Mig-3. Madallennul tulistasid need oma pardarelvadest maanteel liikunud sakslaste autokolonne ja teedel liikuvaid tsiviilisikuid. Nägime, kuidas autodelt hüppasid maha saksa soldatid ja otsisid kaitset maanteekraavis. Neid jahtinud punakotkaste jahihasart oli sedavõrd suur, et mõned lendurid unustasid vist piloteerimise ja kaks hävitajat põrkusid õhus kokku ning kukkusid alla.

Vaatasime neid punakotkaste vallatusi vaikides pealt. Pikkade sõja-aastate jooksul kõike näinud sakslased arvasid, et küllap on tegemist alles äsja väljaõppe saanud noorte lenduritega, kes olid sõja lõppemise tõttu jäänud ilma võimalusest oma lahinguoskusi  demonstreerida. Esimesel rahupäeval see võimalus neil lõpuks avanes.

Rahuldanud oma jahihasardi, lendasid hävitajad ida suunas minema. Ka pommitajaid polnud rohkem näha. Peagi teatati meile õhuhäire lõppemisest ja taas valitses meie ümber esimese rahupäeva kevadine vaikus.

Järgmise hommikul tuli staabist käsk saata kiiresti paar meest lossi juurde, selle keldrites olevaid veinitagavarasid hävitama. Selle erakorralise ülesande täitmiseks valis ülemvahtmeister Hildebrandt sakslaste hulgast välja paar eakamat meest, keda arvas suutvat vastu panna veiniga vennastumisele ja saatis nad lossi juurde.

Rindejoone poolt aga saabus üha uusi ja uusi autokolonne saksa väeosadega. Kuid nüüd ei liikunud need enam Läti lääneranniku suunas, vaid jäid peatuma siiasamasse Pelče lossi juurde. Lossiargiga piirnevatele põldudele kerkisid terved telklinnakud ja ühele põlluservale oli koondatud suur hulk kahureid, granaadiheitjaid ja teisi raskerelvi. Käsirelvad ja laskemoon paigutati ühte suurde heinaküüni. Relvi valvasid sakslastest tunnimehed. Punaarmee üksusi polnud me seni veel kohanud.

Samal päeval jõudis meieni teade, et esimesel rahupäeval oli Liibavi lähistele Grobini lennuväljale maandunud 35 saksa JU-86 tüüpi transpordilennukit, mis olid saabunud otselennul Norrast, et võtta peale raskelt haavatud ja viia nad Saksamaale. Kiire tankimise järel olid lennukid taas õhus, koormaks sajad haavatud. Kuid Läänemere kohal lasid vene hävitajad 32 lennukit alla. Need olid Saksa lennuväe viimased lennukid, mis Kuramaa pinnal ja Läänemere lainetes endale esimesel rahupäeval külma haua leidsid.  

Õhtul saabusid lossi juurest tagasi meie veinihävitajad. Meeste kõnnak oli taaruv ja nad olid tavalisest tublisti jutukamad. Pehme keelega rääkisid nad meile oma tegutsemisest lossis.

Lossi all olevat suur võlvitud seintega kelder, kus asunud suured tammepuust vaadid veiniga ja suures koguses pudeleid erinevat marki joodavaga. Keldrisse käsutatud meeste ülesandeks olnud kogu see kraam ämbritega vaatidest välja kanda ja maha valada. Kõik pudelid oli kästud puruks peksta. Loomulikult degusteerinud nad selle töö juures kõiki seal olnud joodava  marke.

Seda hävitustööd tehtud selleks, et kraam ei sattuks siia saabuvate punaarmeelaste valdusse, mille tagajärjeks võinuks olla konfliktid ja verevalamised äsjaste verivaenlaste vahel.

Olime oma kahurirühmaga senisel positsioonil edasi. Kas harjumusest või tegevusetusest saatis rühmaülem järgmisel hommikul kõik mehed kahureid ja laskemoona puhastama. Ega keegi seda tööd enam tõsiselt ei võtnud ja aega tehti parajaks toimunud sündmusi lahates. Meil, viiel eesti poisil, oli vaid üks teema, kuidas vabanemisel siit kiiremini koju jõuda.

Alles rahu kolmandal päeval saabus meile lõpuks patarei staabist käsk kõik kahurid, käsirelvad ja laskemoon lossi juurde viia ja seal lattu anda.

Varsti saabusid autod ja me alustasime viimast korda varustuse ja laskemoona laadimist. Möödunud kuude jooksul olime teinud seda lugematuid kordi, kuid seekord tegime seda rasket tööd rõõmuga. Koormad peal ja kahurid haagistena sabas, hakkasid autod aeglaselt lossi poole liikuma. Nüüdsest oli sõda ka meie jaoks lõppenud.

Päeva teisel poolel asusime koos isikliku varustusega teele patarei staabi juurde. See asus meie senisest asukohast paari kilomeetri kaugusel, ühes läti talus. Talu pererahvas oli Rootsi põgenenud ja talu tühjaks jäänud. Hooned olid ümbritsetud kõrge kasesaluga ja elamu juures oli suur õunapuuaed.

Sinna olid kogunenud juba meie patarei kaks kahurirühma ja Firlingute 1) patarei ning helgiheitjate rühma meeskonnad. Meeste magamiskohaks oli suur viljaküün, ohvitserid olid elamus.

Eesti poisse oli seal umbes paarkümmend. Paljusid neist olin ma viimati kohanud kas Sõrve lahingute ajal või uusaasta kokkutulekul Vindavis. Kõigi meeleolu oli reibas ja poisid olid täis optimismi. Jutt keerles põhiliselt kojumineku ümber, kuhu lootsime jõuda juba üsna pea.

Oli kevad ja Kuramaa aedades õitsesid õunapuud. Ilmad püsisid päikesepaistelised ja soojad. Talu õuel seisis suur furgoonauto, mille veokast oli täis grammofoniplaate. Auto juurde toodud söögilaual mängis vahetpidamata grammofon ja vaikset kevadõhtut täitsid lõbusate saksa šlaagrite tuttavad meloodiad. Kaks sakslast tuhnisid pidevalt plaadihunnikutes, koukides sealt välja üha uusi palasid.

Teadmine, et sõda on lõppenud, vaikne ja soe kevadõhtu, õitsevad õunapuud ja kena grammofonimuusika, kõik see kokku mõjus rahustavalt ja tegi hinge hellaks. Tahtmatult rändasid mõtted taas kaugele Eestimaale, koduste ja sõprade juurde. Tundsin endas tärkamas suurt koduigatsust …

 

Esimene kohtumine võitjatega

Järgmisel hommikul nägime esimest punaarmeelast. Varem olime neid näinud vaid sõjavangidena.  Olime just lõpetanud oma kesise hommikueine, kui talu väravast marssis sisse lühikest kasvu, rässaka olemisega Punaarmee soldat. Tal oli seljas peaaegu põlvini ulatuv lai vormipluus, mis oli seljal kokku volditud ja vöötatud halli presentrihmaga, mille küljes kõlkus puust püstolikabuur.  Selle käepideme külge oli kinnitatud sakslaste püssipuhastamise  alumiiniumkett, mis ulatus peaaegu maani. Jalas olid tal tanksaapad, millele olid mähitud põlvini ulatuvad sääresidemed. Soldati pagunitel ilutses kaks punast paela. Tema higist määrdunud müts oli uljalt kuklasse lükatud.

Tolle punaarmeelase välimus oli kleidina mõjuva pluusi tõttu ülimalt koomiline. Samal ajal oli soldati käitumine äärmiselt ülbe ja väljakutsuv. Jalutades ühe sakslaste grupi juurest teise juurde rääkis ta midagi valjusti vene keeles. Siis märganud ühe sakslase käel käekella, nõudis ta sellele osutades kella endale: “Davai urr!” Ja kui sakslane keeldus, tegi punasoldat ähvardava liigutuse püstolikabuuri suunas. Halvima vältimiseks läksid kõrval seisnud sakslased kaugemale. Kuid sellegipoolest õnnestus venelasel kätte saada paar taskukella  ja mitu täitesulepead.

Siis märkas soldat saksa ohvitsere, kes aias õunapuude all ümber laua istusid ja ajaviiteks kaarte mängisid. Venelane  sammus otsejoones nende juurde. Vaadanud siis mõnda aega kaardimängu pealt, astus soldat äkki laua juurde, tegi käega žesti, mis pidi tähendama, et ohvitserid oma kaardid temale annaksid. Kogunud kaardipaki kokku, libistas ta selle korra läbi sõrmede ja pistis siis kaardipaki pluusi rinnataskusse. Üks ohvitser kargas toolilt püsti ja tahtis soldati käest kaardipakki tagasi haarata, kuid teised rahustasid teda ja sundisid maha istuma. Venelast see ei häirinud. Ta oli ilmselt oma visiidiga rahul ja sammus vilet lastes väravast välja.

Sama päeval kohtasime veel üht punaarmeelast. Keegi meie sakslastest oli teda märganud talu sissesõidu tee otsas seismas. Sealt edasi soostus ta tulema vaid ühe meie patareis teeninud poolaka keelitusel, kes oskas natuke vene keelt.

See oli vanemleitnandi pagunitega ohvitser, kelle keha järgi õmmeldud vormipluus oli vöötatud laia nahkrihmaga ja pluusikaeluse vahelt paistis välja valge ääris. Ta tuli küll meie juurde, kuid kohtumisest meie ohvitseridega keeldus kategooriliselt. Ta ütles endal piinlik olevat oma kortsunud vormiriietuse pärast, kuigi tegelikult nägi see päris korralik välja. Oma keeldumist põhjendas ta väitega:

“Teie ohvitserid on seal nii elegantsed.”

Ta oli veel üsna noor mees. Tema näoilme oli aval ja ma märkasin, et vestluse käigus ta isegi punastas. Pärit ütles ta enese olevat Leningradist, kus ta oma sõjameheteed oli alustanud üliõpilasena. Ta oli olnud mitmel rindel ja Kuramaale oli teda toodud alles hiljuti. Tema perekond oli jäänud Leningradi piiramisrõngasse ja omaste saatusest ei teadnud ta midagi.

Kuulnud grammofoni mängimas ja märganud auto furgoonis virnade viisi grammofoniplaate, lõid mehe silmad särama. Ta võttis sealt mõned plaadid, luges nende pealdisi ja küsis siis häbelikult, kas ta tohiks neist mõned kaasa võtta.

Sakslane, kes parajasti grammofonil plaati vahetas, viipas lahkelt plaadivirna suunas  ja käskis tal sealt ise valida. Nende jutt toimus žestide abil.

Valinud välja mõned plaadid, võttis venelane taskus kirjabloki, kirjutas selle lehele allkirja plaatide vastuvõtmise kohta ja ulatas paberi sakslasele. Too vaatas naeratades lehte, rebis selle siis puruks ja viskas maha, lüües seejärel venelasele sõbralikult käega õlale. Tänanud plaatide eest, jättis vene ohvitser hüvasti ja sammus minema.

Sellised olid meie esimesed kohtumised nendega, kes seni olid olnud teisel pool rindejoont. Kuigi meid külastanud punaarmeelased olid ühest rahvusest, olid nad käitumiselt täiesti erinevad.

 

Kogunemine Pelču lossi juurde

Olime selles läti talus olnud juba neli päeva, kuid seni polnud keegi meie vastu huvi tundnud. Samal ajal oli lossi juurde kogunenud juba palju rindelt lahkunud saksa ja läti väeosade soldateid. Sinna oli saabunud ka üks Punaarmee väeosa.

 Arutasime poistega omavahel, et kindlasti tuleb meil lähemal ajal venelastega kokku puutuda, mistõttu on parem, kui me ei kanna endaga kaasas dokumente ja asju, mis võivad neile huvi pakkuda.

Üheks selliseks esemeks arvasin olevat väikese Soome pussi, mille minu onu oli Soomest mulle kingituseks toonud ja mille pea külge olin kinnitanud noorkotka märgi. Ka väikest sinimustvalget linti, mille olin kodust koos piltidega kaasa toonud, oli nüüd ohtlik omada. Ka mõnest teenistuse ajal tehtud fotost otsustasin loobuda. Sidusin kõik need asjad kimbuks kokku ja mässisin meie varustuse hulka kuulunud gaasriide sisse. Paki peitsin talu karjamaale ühe kadakapõõsa juurte alla. Need on seal küllap  veel praegugi.

Viienda päeva hommikul rivistati meid talu õuele ja alustasime liikumist Pelču lossi poole. Meesterivile liikumiseks käsklust andes lausus patarei ülem ülemleitnant  Strickholz tavalise „käies marss“ asemel:

“No nii, mehed. Läheb lahti.”

Kui meie pikk rivi liikuma hakkas, kuid mitte taktsammu, vaid vabasammu lonkides, lausus keegi irvhammas irooniliselt

“Nojah. Hakkame kohe aegsasti vangisammu õppima.”

Ei osanud meist  siis veel keegi arvata, et need olid tõepoolest meie esimesed sammud pikal ja vaevarikkal vangiteel mööda Venemaa vangilaagreid. Siis olime me veel üsna kindlad, et iga astutud samm viib meid lähemale kodule.

Lossis juures majutati meid ühte kõrvalhoonesse, mille kahte suurde ruumi me end oma kahurirühma meestega ära mahutasime. Suur park ja põllud ning niidud selle taga olid täis suuri ja väikesi telke. Sinna oli kogunenud juba tuhandeid erinevate väeliikide sõdureid ja ohvitsere, kellest üsna suure osa moodustasid Läti 19. SS-diviis võitlejad. Telkide juures põlesid väikesed lõkked, kus soldatid endale toitu valmistasid. Ühes parginurgas seisid reas kümmekond suurt välikatelt, mille ümber askeldasid valgetes põlledes ja mütsides kokad. Kuna ilm oli erakordselt soe ja päikseline, kasutasid paljud seda päevitamiseks. Koorinud end riidest lahti, lamasid mehed mõnuledes telkide vahele laotud tekkidel.

Lossist kaugemal asus üks Punaarmee väeosa ja sageli võis telkide vahel ning lossi pargis näha liikumas vene soldateid ja ohvitsere. Mõned neist tulid meie eluruumi ja küsisid, kas pole müüa käekella või täitesulepead. Küsiti ka sigarette ja žiletiteri. Mõned küsisid kartlikult ringi vaadates isegi  püstoleid. Vastutasuks pakuti Vene rublasid.

Ühel päeval hakati kõiki lossi juurde kogunenud mehi gruppidena täipõrgusse viima. Seal riietusime me end viimase hilbuni lahti ja meie riided läksid kuumaks köetud kambrisse. Peale tunniajalist kuumutamist kontrollisid noored venelannad, kes naeru kihistades meie aadamaülikondi vaatasid ja riiete õmbluste vahesid kontrollisid, ega sinna mõni parasiit ellu pole jäänud.

Suhted endiste vaenupoolte vahel olid siin üsna tavatud. Me polnud veel sõjavangid ega enam ka Saksa relvajõudude sõdurid. Kõigile saksa ohvitseridele olid alles jäetud pagunid ja autasud, välja arvatud raudristi rüütlirist ja I klassi raudrist. Vanema astme ohvitserid, alates majorist, kandsid edasi isiklikku relva. Punaarmee soldatid olid kohustatud tervitama saksa ohvitsere, samuti kui saksa soldatid pidid tervitama Punaarmee ohvitsere.

Igal õhtul toimus väeosade ühine loendus. Lossi ette suurele väljakule rivistati üles mõlema poole väeosad. Vene ja Saksa poole korrapidajaohvitserid viisid läbi oma väeosade üleloenduse ja kandsid sellest ette kõrgematele ohvitseridele. Vene poole peal oli ka üks kirsasaabastes naispolkovnik, kes Punaarmee korrapidajalt üleloenduse  raporteid vastu võttis. Ohvitserid kandsid omakorda ette loenduse ajaks lossi terrassile tulnud Vene ja Saksa kindralitele. 

Olime nagu liitlasväed ja oli raske uskuda, et alles nädalapäevad tagasi olid siin ülesrivistatud soldatid olnud vaenlased ja pidanud veriseid lahinguid.

Kuigi meid ei valvatud, oli meie liikumisvabadus siiski tinglikult piiratud looduslike ja meile teatavaks tehtud piiridega. Väljaspool neid piire asusid punaarmeelaste valvepostid, mida oli aga hõredalt ja mis ei täitnud oma kohustusi kuigi kohusetundlikult.

Selle tulemuseks oli, et paljud Läti 19. diviisi mehed, kelle kodud samas lähedal asusid, käisid sageli kodus, pesid saunas maha lahingute higi ning, lugenud üle lapsed, tulid vägevate toidukottidega lossi juurde tagasi. Polnud kuulda, et keegi hüppes käinutest poleks tagasi tulnud. Põhjus oli selles, et loodeti vabaneda legaalselt ja selle kohta vastav dokument saada.

 

Teekond teadmatusse

Olime Pelču lossi juures olnud juba umbes  nädalapäevad, kui ühel hommikul anti käsk  kõigil isiklikud asjad võtta ja rivistuda. Seejärel teatati, et alustame jalgsi teekonda Leedu piiri ääres olevasse jaotuslaagrisse, kuhu olevat paari päeva tee.  Jalgsimarsiks  rivistati üles kogu rea- ja allohvitserkoosseis, kuna ohvitserid pidi viidama kuhugi mujale.

Enne teele asumist tulid meie juurde meie patareis šeff ülemleitnant Strickholz ja temaga koos mõned meie patarei staabi ohvitserid. Seistes viimast korda meesterivi ees, tänas šeff oma endisi alluvaid teenistuse eest ja soovis kõigile peatset kojujõudmist ning õnnelikke rahupäevi. Nii mõnigi rivisolija, kes oli koos patareiülemaga läbi käinud pika sõjatee, pühkis vargsi käega silmanurka.

Seejärel jagas ülemleitnant igale sakslasele teele kaasa kolm sigaretti. Eesti poistele aga anti kõigile väike tahvel šokolaadi. Samuti said kõik meie patarei mehed Kuramaa võitleja käiselindi.

Lint oli hõbehalli värvi. Sellele oli tikitud tekst KURLAND. Tekstist vasemal oli Saksa Rüütliordeni vapp ja paremal Miitavi põdrapeaga linnavapp. Kingitused ja lindid välja jagatud, astus šeff veel korraks meesterivi ette ja nagu hiljuti staabi juurest lahkudes, ütles ta ka seekord: “No nii, mehed, läheb lahti. Head teed!”  Tegi seejärel pöörde ja sammus tagasi vaatamata lossi suunas.

Mõne aja pärast, kui pikk meesterivi lossi juurest liikuma hakkas, väljus lossi juurest maanteele pikk autode kolonn saksa ohvitseridega. Veel ei aimanud nad, et paljud neist lähevad vastu oma lõpule. Nagu aastaid hiljem teatavaks sai, viidi ohvitserid Riia lähistel asunud vangilaagrisse, kus paljud neist hukati. Kuramaa väegrupi peastaabis tegid Saksamaa kapitulatsiooni väljakuulutamise järel kaks kindralit enesetapu.

Liikuma hakanud meestekolonn oli ligi paar kilomeetrit pikk ja selles võis olla umbes kaheksa tuhat meest. Kolonni ees ja taga ratsutasid vene ohvitserid, külgedel sammusid paarisajameetriste vahedega automaatpüstolitega relvastatud punasoldatid. Kolonni lõpus olid mõned hoburakendid, mille platvormvankritel olid haiged ja omal jalal kõndivate kergemate haigete isiklikud asjad. 

Oli soe ja päikesepaisteline kevadpäev. Teeäärsed rohelised aasad ja heinamaad olid kaetud paljudes värvides kevadlilledega ja kõrgel sinitaevas lõõritas vahetpidamata lõoke. Raskeid seljakotte kandvate meeste nägudel pärlendasid varsti suured higipisarad ja õhus keerlev maanteetolm kattis higised näod paksu halli krohvikorraga, kust varsti paistsid välja vaid valged silmad ja hambad. Peagi otsustas mõni mees oma kandami kergemaks teha ja jättis ülearuseks muutunud sineli või magamisteki maantee äärde uut omanikku ootama. 

Iga tunni tagant tehti kümneminutiline puhkepeatus ja higist leemendavad mehed viskasid end seljakotte pea alla sättides tee äärde heinamaale või kraavikaldale pikali.  

Meie, endised õhutõrjeväelased, olime seni ringi liikunud vaid autodel ja polnud teinud pikki jalgsirännakuid. Nüüd võttis käimine meil varsti jalad kangeks. Raske seljakoti rihmad aga soonisid valusasti õlgadesse. Kuid sellele vaatamata oli meeleolu reibas ja teel sammudes visati nalja ning nöögiti teekaaslasi. Ümberringi õilmitses kevadine loodus ja puudesaludes siristasid unustama linnud. Kõik see hoidis meeleolu üleval ja pani väsimuse unustama. Meid innustas teadmine, et iga astutud samm viib meid  kdule lähemale.

Sammudes pikas meesterivis, püüdsid eesti poisid võimalikult kokku hoida. Niiviisi sammudes ja vesteldes läks ka aeg kiiremini. Kord, kui olime jälle kõva häälega millegi üle vaielnud, tuli meie juurde üks konvoisoldatitest. Ta tundis huvi, mis keeles me räägime. See punaarmeelane purssis veidi saksa keelt ja saanud teada, et oleme eestlased, sõnas ta pead vangutades: 

“Oi-jaa. Teie nüüd kõik Siberisse sõitma. Seal olema aga külm. Väga külm … prrr.” 

Seda öelnud sammus ta pead vangutades minema. Need venelase sõnad võtsid esimesel hetkel poiste näod tõsiseks. Siis aga arvasime, et mees lihtsalt narris meid ja tahtis hirmutada. Kui meid oleks tahetud Siberisse viia, poleks seda pikka meestekolonni saatnud vaid käputäis Punaarmee soldateid. Siis oleks meid kindlasti juba Pelču lossi juures palju rangemalt valvatud. Pealegi rääkisid vene ohvitserid, et kõiki meid ootab ees kodutee. Ja me sammusime rõõmsalt edasi, unustades peagi äsjase  vahejuhtumi.

Teekond viis läbi Kuramaa südame. Esimesel rännakupäeval ei kohanud me veel mingeid sõjategevuse jälgi. Kõik talude hooned tee ääres ja sellest kaugemal seisid puutumata ja põllud ning aasad nende ümber rohetasid kevadiselt. Ainult kohalikke elanikke liikus vaid üksikuid. Küll nägime me kõikjal Punaarmee väeosi. Nende tankid ja raskerelvad seisid pikkade rividena külade servas ning külateedel ja hoonete vahel askeldasid või marssisid vilet lastes punaväelased.

Õhtuks jõudsime Skrunda alevisse ja jäime sinna ööbima. Meid ootasid ees küdevad välikatlad sooja supiga. Kui me peale pikka järjekorras seismist lõpuks oma supinormi kätte olime saanud, oli juba kesköö ja aeg puhkama heita. Kogu suur meestekolonn ööbis Skrunda koolimaja territooriumil. Kuna koolimaja suutis mahutada vaid tühise osa saabunuist, pidi enamus mehi magama väljas lageda taeva all. Meil, eesti  poistel, vedas, saime endale magamiskohad ühte klassituppa.

Järgmisel hommikul äratati meid vara. Kuigi kell võis olla nelja ja viie vahel, oli enamik väljas ööbinud mehi juba üleval. Varahommikune jahedus ja rõskus oli nad jalule ajanud.  

Meie esimeseks mureks oli leida vett pesemiseks ja teele kaasavõtmiseks. Eelmise rännakupäeva kogemus näitas, et kuuma päikeselõõsa tõttu piinab janu pidevalt.

Kuid kõik kaevud ümberkaudsete majade juures olid juba hõivatud ja nende juures seisis järjekorras sadu mehi. Nii ei õnnestunudki meil joogivett saada ja pidime rännakut alustama unerähmase näo ning tühja veepudeliga.

Enne teele asumist jagasid kokad välikatelde juures igale kulbitäie konservisuppi ja pool pätsi leiba. Sellest pidi jätkuma kogu päevaks, kuna teel meid ei toitlustatud.

Seejärel käsutasid vene ohvitserid kõik rivisse ja kolonn alustas taas rännakut. Juba paaritunnise käimise järel jõudsime endistesse lahingupaikadesse, kus vaid paar nädal tagasi olid toimunud verised lahingud. Võrreldes eelmise päevaga oli kogu ümbrus tundmatuseni muutunud. Paljud talud ja isegi terved külad olid purustatud või maha põlenud. Hoonete juures kasvanud puudest ja põldude ning niitude vahel kasvanud saludest olid järel vaid põlenud tüükad. Kõikjal, nii kaugele kui silm ulatus, looklesid põldudel ja heinamaadel kaitsekraavid, mille ümber oli maapind mürskudest segamini pööratud ja täis pommilehtreid. Siin-seal lösutasid teede ääres või lahinguväljal põlenud autode vrakid,  puruks lastud tankid ja traktorid või liikurkahurid. Seal oli nii saksa kui vene sõjatehnikat, mis nüüd tumma tunnistajana kõnelesid äsja toimunud veristest taplustest. Isegi maantee, mida mööda me liikusime, oli osalt hävinud ja siin-seal oli näha alles hiljutise parandamise jälgi.  

Mida kaugemale me mööda seda hiljutist sõjatandrit liikusime, seda lagedamaks ja troostitumaks muutus ümbrus. Kohati polnud näha peopesa suurust maalappigi, mis tulemöllus puutumata oleks jäänud. Purunenud olid isegi majade vundamendid ja kivid. Oli lausa uskumatu, et sellel segi küntud ja suitsust mustal maakamaral võidelnud sõjamehed suutsid veel ellu jääda. Kuid räägitakse, et mõnikord on inimene terasest tugevam.

Päeva teisel poolel hakkas pilt vähehaaval muutuma. Kaitsekraavide ämblikuvõrk jäi järjest hõredamaks ja juba võis näha ka terveks jäänud taluhooneid ning puid ja metsasalusid. Kuid keda me ei kohanud, olid kohalikud elanikud. Kogu ümbrus oli nagu välja surnud. 

Edasi tulid juba külad, kus hooned olid sõjatules enamasti terveks jäänud ja mis nüüd olid täis Punaarmee väeosi. Teede ääres seisid reas tankid ja muud raskerelvad. Külaelamute vahel aga askeldasid või marssisid punaarmeelased. Meie kolonni möödudes tulid nad tee äärde oma äsjaseid vaenlasi imetlema.

Need olid erinevas vanuses, sageli paljaks pöetud peade ning kortsunud ja määrdunud vormirõivastes mehed, kelle rinda ehtisid värviliste lintide otsas kõlisevad medalid.

Sageli võis nende käratsevate ning oma võitjaseisust demonstreerivate soldatite suust kuulda sakslastele adresseeritud rõvedaid repliike ja hõikeid nagu: “Ai, ai, Fritz, sina nüüd kõik kaputt” või “Sina, fašist, nüüd Siberis kõngema.” Enamus neist vaimukustest olid lausutud vigases saksa keeles, mida saatsid kaaslaste lärmakas naer ja ilmekad žestid. Kõik see oli pikitud venekeelse ropu sõimu ning vene hinge sügavusest tulevate “mattidega”.

Meie, eesti poisid, kes me olime sunnitud selle sakslaste kolonniga koos sammuma, polnud küll ei fritsud ega fašistid, kuid sel hetkel tundsime, et need punasoldatite poolt sakslaste pihta suunatud repliigid ja rõvedad ütlemised, millest õhkus suur annus vihkamist ning vaenu, riivavad ka meid. See aeg, kus me võisime oma meelsust ja tõekspidamisi selgitada ja meie väikesele eesti rahvale osaks saanud ülekohtust jutustada, oli siis veel väga kaugel ees. Ja me sammusime vaikides edasi.

Sakslaste laagris

Õhtuks jõudsime Leedu piiri lähedale Vainode asulasse. Tee viis mööda raudteejaamast, kus nägime tohututes virnades puruks lastud sõjatehnikat, mis oli siia rindelt kokku veetud. Saksa sõjavangid tükeldasid lennukikeresid, mis seejärel platvormvagunitele laaditi. 

Meie sihtpunkt asus mõned kilomeetrid raudteejaamast edasi. Selleks oli hõreda okastraataiaga piiratud karjamaa, kus kasvasid mõned harvad lepad ja kadakapõõsad.

Kolonni pea jäi seisma laagri värava ees, mis oli valgetüvelistest kaselattidest  ehitatud auväravana kaarduv ehitis ja mille otsas lehvis palju väikesi punalippe. Üle selle triumfikaare oli tõmmatud punasest riidest loosung, millelt ma suutsin oma ühe aasta jooksul õpitud vene keelega lugeda: “Au suurele Stalinile!” ja “Elagu kommunistlik partei!” Loosungist allpool oli kahe poolega ja okastraadiga läbi põimitud värav, mille ees seisid relvastatud punaväelased.

Enne laagrisse sisenemist tehti loendus. Mehed käsutati viiekaupa viirgu ja paar valvurit koos meid saatnud punaohvitseridega lugesid viirud üle ja lasid meid viie kaupa sisse. Kuna me olime üsna kolonni eesotsas, ei tulnud sisselaskmist kaua oodata.

Laagris hakkasime endale kohe telkimiseks sobivat kohta otsima. See aga polnud hoopiski lihtne, sest kõik vähegi sobilikud kohad olid varem siia saabunud juba hõivanud. Pealegi tuli mehi pidevalt juurde ja kõik asusid telkimiskohta otsima. Leidsime lõpuks sobiva koha väljaku kaugemas servas ja nööpisime sinna oma telkmantlitest telgid üles. Püstitasime Heino, Otto, Harri, Endliga endale ühise telgi ja paigutasime selle alla oma seljakotid. Meie lähedale asusid ka teised meie kahurirühma mehed.

Laagris käis vilgas tegevus. Väeosade kaupa grupeeritud telkide vahel põlesid lõkked ja nende kohale riputatud sõdurikateldes valmistati õhtusööki või keedeti sigurikohvi. Kuna õhtu oli vaikne ja sombune, hõljus üle kogu laagriplatsi sinakas suitsuving. Mõnel pool istuti ümber lõkke ja rüübati käest kätte käivast välipudelist. Et rüübatav mitte kaevuvesi ega kohv polnud, sellest andis tunnistust meeste lärmaks jutt, sinna sekka kõlanud laulujoru ja taaruv kõnnak. Siin-seal seisid mehed gruppides ja arutasid päevasündmusi, põhiteemaks oli, mis saab edasi.

Suurel laagriplatsil polnud ühtegi hoonet, kui mitte arvestada väikest valvurite putkat laagri värava kõrval. Seal seisid reas ka välikatlad, mille ümber askeldasid korpulentsed kuumusest õhetavate nägudega sakslastest kokad. Samas seisis mitu veoautot, mille presentkatte alt paistsid toiduainekastid ja leivavirnad. Katelde juurest levis üle kogu laagri isuäratavat toidulõhna.

Magamisasemed telgis valmis sättinud, hakkasime otsima kohta, kus saaks janu kustutada ja ennast pesta. Meid kõiki vaevas janu ja hammaste all krigises läbikäidud kilomeetrite tolm. Välikatelde juures seisnud suured tsisternid olid tilgatumalt tühjad. Pika otsimise peale juhatas keegi varem laagrisse saabunud sakslane meile kätte aiaaugu, kust viis värskelt sissetallatud rada eemale taluhoonete juurde. Seal õues oli tavaline pumbakaev, millest tuli karastavalt jääkülma vett. Koorisime end poolpaljaks ja pumpasime üksteisele vett selga. Oh, küll oli mõnus tunne. Seejärel täitsime oma veepudelid ja sammusime laagrisse tagasi. 

Enne aiaaugu kaudu laagrisse sisenemist püüdsin ma läbi õhtuvideviku vaadata, kas väljaspool laagrit pole näha mõnda laagrit valvavat Punaarmee tunnimeest. Ei olnud. Ainult sakslased sagisid läbi aiaaugu edasi-tagasi, tassides kõikvõimalike nõudega laagrisse vett. Tulime järeldusele, et meid ei valvata ja see teadmine tõstis tublisti meeleolu.

Õhtul hilja, kui maad kattis juba hämarus, saabus käsk minna väeosade kaupa õhtusöögi järele. Mehed kogunesid pikkadesse järjekordadesse, igaüks oma väeosa katla juurde, kus kokad jagasid tangusuppi, mille sees ujusid vägevad lendliisi (nii nimetati Ameerika abi) pekiviilud. Supi kõrvale anti igaühele suur viil rukkileiba ja supilusikatäis suhkrut. Kes ütles, et Punaarmees on vilets toit! Yankid olid oma liitlast kõige vajalikuga hästi varustanud.

Olime kõik pikast jalgsirännakust väsinud ja magama heites sai uni peagi meie üle võimust. Kuid järgmisel hommikul ärgates avastasin oma suureks ehmatuseks, et minu seljakott koos asjadega oli kadunud. Olime pannud õhtul kõik seljakotid ühte virna. Ilmselt oli keegi pikanäpumees öösel, kui me kõik raskesti magasime, minu seljakoti telgi serva alt välja urgitsenud ja minema viinud. Seljakotis oli kogu mu isiklik varandus, pesu ja hügieenitarbed. Ainult pildid ja kirjad olin ma pannud eraldi vöörihma küljes kantavasse leivakotti ja nii jäid need alles.

Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Minu head saatusekaaslased loovutasid igaüks oma asjadest mulle mõne riideeseme, pesuvahendi, käteräti või sokipaari. Sain ühe sakslasega kaubale ja too müüs mulle ostmarkade ja mõne tahvli šokolaadi ning sigarettide eest oma seljakoti. See oli karvasest loomanahast klapiga, ja taskutega Wehrmacht’i soldati ranits, kuhu mahtus kenasti ära kogu minu järelejäänud varandus.

Varsti pärast hommikusööki tulid meie telgi juurde kaks punaväelast. Üks neist oli vanemleitnandi pagunitega ohvitser, teine seersandipaeltega soldat. Ohvitser rääkis üsna ladusalt saksa keelt ja pöördus meie poole küsimusega, kas oleme Baltikumist pärit. Saanud teada, et oleme eestlased, käskis ta meil end valmis panna ja ütles, et tuleb poole tunni pärast meile järele ning viib meid teise laagrisse.

Panime oma asjad kokku ja sättisime end minekuvalmis. Seejärel otsisime üles oma senised sakslastest lahingu- ja saatusekaaslased, et nendega jumalaga jätta.

Seda teha polnud aga kerge. Olime koos nendega rohkem kui kümme kuud ühist sõdurielu elanud, mis oli meid sidunud rohkem, kui seda arvata võisime. Kui jätta kõrvale mõned üksikud erandjuhud, olime me omavahel hästi läbi saanud, seda eriti viimastel kuudel. Polnud ju nemad süüdi meie saatuses. Lihtsate inimestena ja pereisadena igatsesid nemadki oma perekonna ja kodusoojuse järele. Lahkumine polnud kerge ka neile. Nii mõnelgi mehel muutus silmanurk hüvastijätul kätt pigistades märjaks...

Ela hästi, vana Wichmann, kes sa meid kui oma poegi hoidsid. Jumalaga, Meyer! Olime nii heasüdamlikule torisejale Wichmannile kui alati rõõmsameelsele Meyerile tänu võlgu selle eest, et nad olid sageli meie tühja kõhu pärast muret tundnud ja oma niigi kasinat toidunormi meiega jaganud. Olime tänulikud samuti allohvitser Neubauerile tema heatahtliku ja sõbraliku suhtumise eest meisse. Suured tänud ka Paul Kerstingule, kes meid kui oma poegi kohtles ja nüüd kusagil Lõuna-Saksamaal, aga võib-olla et juba oma kodus saabunud rahupäevi vastu võtab. Elage hästi, kamraadid Pfahler, Uhli, Shumacher ja Dalacka. Jumalaga, allohvitser Silber ja aitäh koeraprae eest, mida sa ise ei maitsenud. Jumalaga kõik, jõudke peatselt koju!

Sel päikesepaistelisel maihommikul läksid meie teed seniste relvavendadega jäädavalt lahku. Hüvastijätul kätt surudes avaldasime me küll veel lootust, et ehk viivad saatuse keerulised teed meid veel kokku, kuigi teadsime, et vaevalt seda kunagi juhtub.

Nüüd, pool sajandit hiljem, mil ma neid ridu kirjutan, mõtlen ma sageli neile, kellaga meil tuli ühist sõdurisaatust jagada. Kuidas kulges nende elusaatus pärast seda, kui meie teed lahku läksid. Võib-olla ei tulnud mõnigi neist enam kaugetelt Samaara lagendikelt, kuhu nad kõiki hiljem viidi, kunagi tagasi. Ka on aastad teinud nüüdseks oma töö. Küll oleksin ma tahtnud kas või kordki veel koos Paul Kerstingi, vana Wichmanni, allohvitser Neubaueri ja kõigi teistega maha istuda ja möödunud aegu meenutada.

 

* * *

Peagi tuli ennist koos vene ohvitseriga olnud soldat meie juurde tagasi ja viis meid laagri väravasse. Seal olid ees juba mõned meie väeosas teeninud eesti poisid, aga ka mõned läti lennuväe abiteenistuse poisid. Kokku oli meid kolmekümne ringis. Vene ohvitser kamandas meid rivisse ja seejärel hakkasime mööda külavaheteed uue laagri suunas liikuma.

Sinna oli hulk maad ja aeg-ajalt tegid meid saatnud venelased puhkepeatuse. Ühe järjekordse puhkepausi ajal, kui me maanteekraavi pervel istudes jalgu puhkasime, möödus meist tolmu üles keerutades üks ameeriklaste džiip, mille tagumisel istmel istus kogukas vene ohvitser, kelle laiadel pagunitel särasid mitu suurt viisnurka.

Äkki auto peatus ja andis tagasikäigu ning jäi meie juures seisma. Meid saatnud venelased kargasid kui ussist nõelatud püsti ja ohvitser raporteeris autos istunud kõrgele ülemusele. Kuid too kukkus vihase häälega millegi üle pragama. Kuna jutt käis vene keeles, ei saanud me aru, mis seda vene kindralit vihastas.

Siis käratas meid saatnud ohvitser meie peale ja nõudis, et me püsti tõuseksime ja kõrgele ohvitserile au annaksime. Tõusime püsti ja lõime vihasele pagunikandjale kulpi. See sõimas meid veelkord läbi ja sõitis siis kõiki emasid kolmekordselt meelde tuletades minema. Nüüd selgitas ohvitser meile, et peame kinni pidama kapitulatsiooni tingimustes ettenähtud nõuetest ja tervitama kõiki Punaarmee ohvitsere.

Nõukogude rahvaste laagris

Umbes paaritunnise käimise järel jõudsime lõpuks pärale. Oli hakanud sadama peenikest uduvihma, mis oli teinud meid läbimärjaks. Lootsime, et uues laagris leiame mõne katusealuse, kus saame end kuivatada, kuid meid ootas ees kõrge traataiaga piiratud suur ja lage väli, mille savise pinnase olid vangid vedelaks tallanud ja seda kattis pahkluuni ulatuv savilödi. Sellel suurel väljakul oli ees juba sadu suuri ja väikesi telke ning heintest, okstest ja puukoortest valmistatud onne.    

Meie laagri ainus hoone oli putkataoline lahtine katusealune valvuritele. Selle juures suitsesid välikatlad. Laagriplatsi ümber oli kõrge okastraataed ja väljaspool seda jalutasid ringi automaatidega soldatid. 

Laagri väravas andis meiega kaasas olnud ohvitser meid laagrivalvele üle. Selle protseduuri käigus pandi kirja meie nimed ja sünniaastad. Seejärel sisenesime läbi okastraadiga põimitud värava laagrisse.

Meie esimene ülesanne oli sobiva telkimiskoha leidmine. Leidsime küll selleks vaba koha, kuid maapind seal oli savine ja vihmaga vedelaks savilödiks tallatud. Kohati lainetasid sellel suured veeloigud.

Enne meie saabumist oli siia paigaldatud juba palju telke, kuid need olid üles pandud kuivale maale, enne vihmasadu. Paljud olid endale küljealuseks hankinud puuoksi ja heina.

Jätsime Oti asjade juurde valvesse ja hakkasime endale midagi küljealuseks otsima. Kuid mida polnud, seda polnud. Kõik, mis siin oli leidunud, oli juba üles korjatud.

Niiviisi mööda laagrit ringi otsides, kohtasime juhuslikult sama leitnanti, kes meid laagrisse oli toonud. Kurtsime talle oma häda ja meid ära kuulanud, kutsus ta meid endaga laagri väravasse kaasa. Seal andis ta kaasa ühe soldati ja saatis meid laagrist umbes kilomeetri kaugusele metsasalusse, et sealt endale puuoksi küljealuseks tuua.

Sammusime hanereas ees ja soldat vantsis meile järel. Meie konvoeerija oli juba eakas hallipäine mees ega suutnud meiega kuidagi sammu pidada. Peaaegu maani ulatuvas sinelis ja nöörijupiga üle õla rippuva pika püssiga sibas ta meist sadakond sammu tagapool, ise kogu tee pilotkaga otsaesiselt higi pühkides.

Metsa ääres jäime teda ootama. Jõudnud meile järele, hakkas ta vene keeles midagi seletama. Saime tema žestidest ja jutust niipalju aru, et tema kaugemale ei tule ja jääb meid metsaserva ootama. Kui ta oma kolmeliinisest paugu õhku põrutab, tulgu me metsast välja. Andsime märku, et oleme temast aru saanud ja suundusime metsa.

Tegelikult polnudki see mingi mets, vaid kitsas puudesiil põldude vahel. Seal ootas meid aga uus üllatus. Kogu metsaalune oli nagu üle riisutud, seal polnud enam samblatuttigi, rääkimata vitsaraost. Kuuskedel olid oksad latvadeni ära laasitud ja need nägid nüüd välja nagu Aafrika palmid. Kohati oli puudelt isegi koor maha kooritud. Oli näha, et enne meid olid siin käinud juba sajad küljealuseotsijad.

Ei jäänud meilgi muud üle, kui ronida kuuskede otsa ja tuua sealt alla ka viimased ladvaoksad. Koorisime leppadelt koort ja korjasime üles kõik, mis maa küljest vähegi lahti oli. Kui mõne aja pärast lajatas metsaservast püssipauk, oli meil metsast väljudes kõigil kaenla all kimp mitmesuguseid metsaande.

Metsaservas luges valvur meid ükshaaval üle ja oli silmnähtavalt rõõmus, et kõik tema valvealused olid kenasti kohal ja keegi polnud metsa jäänud. Tagasiteel üritas ta meiega sammu pidada, ise seejuures meile midagi jutustades. Kuid vaatamata tema juttu saatvatele žestidele ei saanud me puuduliku keeleoskuse tõttu tema jutust aru. Meid laagriväravast sisse lasknud, viipas ta meile kui headele vanadele tuttavatele.

Asusime kiiresti telke püstitama. Nööpisime seni meile vihmamantliteks olnud telgiriided kokku ja panime telgi üles. Püüdsime telgialuselt pinnalt savilödi vähemaks kraapida, kuid see oli tulutu töö. Lõpuks saime oma elamise paika ja võisime vaigust lõhnavaile kuuseokstele ning puukoortele pikali visata. Olime kaua aega vihma käes olemisest läbimärjad ja surusime sooja saamiseks end tugevasti üksteise vastu. 

* * *

Selles nõukogude rahvaste laagris, kuhu meid oli toodud, oli umbes viis tuhat meest. Peale sakslaste juures vangis olnud nõukogude sõjameeste oli seal veel umbes paar tuhat Läti 19. diviisi meest ja mõnisada ROA (Vene Vabastusarmee) meest. Meie, paarkümmend lennuväe abiteenistuse poissi, olime siin ainukesed eestlased.

Päevad selles paljurahvuselises laagris venisid tegevusetuse tõttu väga aeglaselt. Otse tülpivalt igavaks muutusid need pärast nädalast siinolekut. Kuna kogu territoorium oli tihedalt telke ja onne täis tikitud, polnud seal peale oma telgi kuhugi minna ja seepärast veetsime me aega põhiliselt telgis pikutades ja juttu vestes või siis kaarte mängides.  Vahelduseks olid vaid hommikused ja õhtused söögikorrad, kus mõnikord tuli tundide viisi supisabas seista. 

Kuid see-eest oli supp selline, et lusikas seisis pekiviilude vahel püsti. See oli valmistatud ameerika lendliisi konservidest ja jämedatest kruupidest. Juurde saime veel nelisada grammi leiba ja 30 grammi suhkrut. Kuigi lõuna ajal meile süüa ei antud, olid hommikused ja õhtused supiportsud nii vägevad, et kõht vahepeal lisa ei nõudnud. Saime nii hästi süüa seepärast, et olime alles ühe Punaarmee rindeväeosa järelevalve all ja meid toideti nendega ühisest katlast.

Ühel pärastlõunal toimus laagris miiting. Kõik laagriasukad aeti värava juurde kokku, kus meile esines keegi Punaarmee polkovnik. Lätlastest vene keele oskajate abiga saime teada, et kõrge ülemus oli vihjanud, et kõik laagrisolijad pöörduvad juba varsti igaüks oma kodukohta, kus me oma süü peame lunastama sõjatules hävitatud linnade, külade ja vabrikute ülesehitamisega, et seejärel koos nõukogude rahvaga kätte võidetud rahutingimustes õnnelikult elada. 

See oli esimene kord, kus kõrge nõukogude võimu esindaja tõi veidigi selgust meie edasise saatuse kohta. Rõõmustav uudis hajutas levima hakanud kuuldused meid ees ootava vangiseisusest.

Suureks probleemiks oli laagris joogivee saamine. Vett vedasid laagrisse punaväe soldatid hobuvankritel suurte puutünnidega. Selleks, et sõdurikatla kaane sisse vett saada, tuli tundide viisi järjekorras seista. Jagatud veetilgast jätkus aga hädavaevalt janu kustutamiseks. Pesemine ei tulnud aga kõne allagi. Viimati olime saanud end korralikult pesta Pelču lossi juures, aga sellest oli möödunud juba mitu nädalat.

Vist tundsid laagriülemadki meie pesematuse pärast muret ja selleks, et ära hoida soldati sõprade täide sigimist, viidi meid ühel päeval Punaarmee sanitaarpataljoni täipõrgusse.

Saksa sõjaväes meil täidega probleeme polnud, kuna käisime iga kümne päeva tagant korralikult saunas. Pealegi oli meie aluspesu kunstsiidist, mida täid ei armastanud.

 Täipõrguks nimetati autole paigutatud puudega köetavat kuumutuskambrit, kus temperatuur ulatus kuni 80-90 kraadini. Koorisime end riidest lahti ja toppisime riided suurde traatvõrusse, millega need kuumutuskambrisse paigutati. Kätte jäid ainult jalanõud ja nahast vöörihmad.

Seniks, kuni meie riided ahjus praadisid, silkasime meie, saapad ja vöörihmad näpus,  paljalt eemale suurde telki, kus oli reas mitu dušši, millest nirises leiget vett. Saime oma ihud seal märjaks kasta.

Kui täipõrgu uksed taas avati, asusid noorukesed sanitaarteenistuse pagunitega venelannad täipõrgust läbi käinud riideid kontrollima. Nad uurisid tähelepanelikult iga eseme õmblusvahesid, ise seejuures naeru kihistades meid kiigates. Leidmata otsitavaid, lubati meil riided selga panna. Kuumast kambrist tulnud riided olid krõbekuivad ja neist levis higist ja mustusest tekkinud iiveldamapanevat lehka. Meie ihud aga igatsesid endiselt vee järele.

Laagris oli veel üks asutus, mida meil aeg-ajalt külastada tuli. See oli laagri käimla, mis kujutas endast umbes kolmekümne meetri pikkust sügavat kraavi, mille mõlemasse kaldasse olid pikki kraavi serva paigaldatud umbes kuuekümne sentimeetri kõrgused puulattidest piirded. Neil piiretel istuti kui pääsukesed reas ja aeti oma inimlikke hädasid. Kuna laagris oli igasugust rahvast, olid nii kraavi piirded kui selle ümbrus tugevasti reostatud.

 

SMERŠ  1) tunneb huvi

Olime selles laagris olnud umbes paar nädalat, kui ühel kenal juunihommikul hakati mehi nimekirja järgi välja kutsuma. Väljakutsutud viidi nelja-viiemehelistes gruppides relvastatud valvurite saatel väljaspool laagrit ühte talumajja, kus toimusid ülekuulamised.

Olime juba enne ülekuulamiste algust poistega omavahel kokku leppinud, et kuna me olime võetud Saksa lennuväe abiteenistusse, siis ülekuulamisel räägime, et meie põhitegevuseks sakslaste juures oli mitmesuguste abitööde tegemine ja relvi meiesugustele Ostländer’itele sakslased muidugi ei usaldanud.  Oma Soldbuch’id  olime juba laagrisse jõudes välikäimla sügavasse kraavi visanud.

5. juuni hommikul jõudis järjekord minuni ja ma sain käsu minna laagri väravasse. Sealt viidi meid relvastatud valve all viiekaupa juba mainitud talumajja, mille õue me oma järjekorda ootama jäime.

Umbes paaritunnise ootamise järel kutsuti mind majja ja juhatati ühte suurde tuppa, kus pika söögilaua taga istus kaptenipagunitega ohvitser. Too käskis mul istuda enda vastu toa seina äärde toolile. Ohvitser kirjutas sule krabisedes midagi paberile. Oli kõhe tunne olla ülekuulatava rollis. Seni olin ülekuulamistest lugenud vaid raamatutest.

Siis uuris ohvitser mind mõne hetke läbitungiva pilguga ja hakkas seejärel mulle küsimusi esitama. Esiteks pani ta kirja minu perekonna-, ees- ja  isanime, sünniaja ning elukoha. Vestlus toimus algul vene keeles, kuna nende lihtsate küsimustega sain ma koolis õpitud vene keele oskusega hakkama. Kuid edasiste küsimuste juures jäi minu vene keele oskusest puudu ja ütlesin ülekuulajale, et ma ei saa tema küsimustest aru. Kui ohvitser oli oma küsimust mulle juba mitu korda korranud, ise seejuures kätega žestikuleerides, ning polnud minult vastust saanud, tõusis ta üles ja läks kõrvaltuppa, kus ma kuulsin teda kellelegi mingi käsu andvat.

Mõne aja pärast sisenes ruumi saksa sõjaväe vormis lätlane, kes ohvitseri küsimused mulle nüüd läti keelde tõlkis. Kuna ma aga läti keelt ei osanud, ütlesin tollele Läti 19. diviisi mehele saksa keeles, et ma olen “Este und verstehe nicht lettisch”. 2)

Pidanud ohvitseriga nõu, läks lätlane toast välja ja tuli varsti koos teise lätlasega tagasi. Too rääkis üsna ladusalt saksa keelt ja nüüd võis minu ülekuulamine jätkuda.

Ülekuulaja esitas oma küsimuse vene keeles. Esimene lätlane pani küsimuse läti keelde, mille teine lätlane tõlkis saksa keelde. Minu vastused küsimustele läksid tagasi vastupidises järjekorras.

Ühtekokku oli see närvesööv ja aeganõudev protseduur. Millistena minu vastused lõpuks ohvitseri ees olnud paberile jõudsid, seda ma muidugi teada ei saanud.

 Kõigepealt teatas ohvitser mulle, et pean rääkima ainult tõtt ja et ebaõigete vastuste andmisel kannan ma selle ja selle Nõukogude seaduse paragrahvi järgi vastutust. Selle teatavaks tegemise kohta võttis ta minult ka allkirja. Seejärel küsis ta, kus ma olen viibinud saksa okupatsiooni ajal ja millal mind Saksa sõjaväkke võeti ning mis väeosas ma teenisin. Peale nende esitas ohvitser mulle veel mõned küsimused ja sellega minu esimene küsitlemine lõppes.

Lätlastest tõlkide abil saadud vastused kirjutas ohvitser paberilehele ja võttis igale lehele eraldi minult allkirja. Ka mõlemad tõlgid andsid oma allkirjad. Lõpuks pidin ma andma allkirja veel ka selle kohta, et ülekuulamisel polnud minu kallal kasutatud vägivalda ega võetud ära esemeid. Seejärel lubati mul toast lahkuda ja konvoisoldatid viisid ülekuulatud laagrisse tagasi.

Mõne päeva pärast, kui kõik eesti poisid olid juba ülekuulamisel käinud, algas kõik otsast peale. Jälle kutsuti mind välja ja viidi juba tuttavasse tallu, kus kordus sama protseduur. Kuid nüüd oli ülekuulajaks nooruke  leitnant. Leitud oli ka venelasest tõlk, kes rääkis päris hästi saksa keelt. Ka enamus küsimusi olid samad, mis eelmine kord. Ainult nüüd tahtis too leitnant veel teada, kas mulle oli välja antud relv ja kas ma olen võtnud osa lahingutegevusest Punaarmee vastu. Samuti küsis ta, kas ma olen vandetõotuse andnud ja kas mulle on sakslaste poolt autasusid antud.

Osavõttu Sõrve lahingutest ning vandetõotuse andmisest ma muidugi vaikisin. Seda tegid ka teised Sõrves olnud poisid. Mis puutus aga Kuramaa võitleja käiselinti, mis polnud küll Saksa riiklik autasu, siis olin selle koos mõne dokumendiga juba teel  hävitanud. Ka meie kanoniirideks ülendamine, mille kohta meie Soldbuch’is oli olnud sissekanne, jäi vaid meie endi teada. Seegi kord andsin ma kõigile lehtedele oma allkirja ja mind viidi laagrisse tagasi.

Kui kõik eesti poisid olid teist korda ülekuulamisel ära käinud, viidi osa poisse, nende hulgas Heino Heinväli, Ende Sildoja, Otto Taul, Voldemar Paju, Elmar Peterson ja Arno Aitaja ühte teise laagrisse. Kõiki neid Pärnumaa poisse ma rohkem enam ei kohanud. Oma  senistest kaaslastest olime nüüd Harriga  kahekesi.

 Kokku oli meid sellesse laagrisse jäänud veel seitse eesti poissi. Peale Harri ja minu olid siin veel Voldemar Ailiste, Arseni Kütt, Oskar Kask, Reinhold Jürgenson ja Kalle Siim. Ülekuulamisel oli Kalle aga tunnistanud, et ta oma nooruse tõttu mobilisatsiooni alla ei kuulunud ja oli lennuväe abiteenistusse astunud vabatahtlikult. Meie suureks imestuseks kutsuti ta mõni päev hiljem laagri väravasse, kus talle anti kätte tõend laagrist vabastamise kohta. Koos temaga vabastati ka üks Läti 19. diviisi mees, kellel oli ühe jala asemel puust protees.

Ei saanud me aru venelaste loogikast. Küll aga vandus ja kahetses Oskar nüüd, et oli vabatahtlikult lennuväe abiteenistusse astumise ülekuulamistel maha salanud.

* * *

 Eesti taasiseseisvumise järel avanes mul võimalus arhiivis oma ülekuulamise ja filterlaagri materjalidega tutvuda. Neist selgus, et kõiki Kuramaa koti kapituleerumise järel Punaarmee kätte vangi langenud eestlasi, lätlasi ja leedulasi käsitleti kui Saksa relvajõududest Nõukogude Liitu repatrieerunuid. Kuna meid loeti Nõukogude kodakondsust omavaiks, siis loeti meie teenimist Saksa relvajõududes nõukogudevastaseks tegevuseks, mistõttu meiega ei tegelenud mitte NKVD, vaid SMERŠ. Meid kuulasid üle SMERŠi vastuluureohvitserid. Minu toimikus oli ülekuulamismaterjalidele lisatud 6. Kaardiväe armee SMERŠi  2. osakonna kapten Kurdatšovi allkirjaga ning osakonna ülema asetäitja 19. juunil 1944 kinnitatud otsus, kus öeldi: 

“Saata …. Andrei pg. täiendavaks uurimiseks ja kontrollimiseks  NKVD filtreerimis- ja kontrollimispunki.”  See kontrollimispunkt asus aga kaugel Põhja-Siberis  polaarjoone taga Norilskis. 

 

 

 

* * *

 



1) Venelaste Po-2 kahepinnalised lennukid

1) Nach Vaterland – sks kodumaale

1) Neljatoruga õhutõrjekahurid

1) NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaadi Vastuluure

2) Olen eestlane ja ei oska läti keelt