EUROOPA KAHE SÕJA VAHEL

 

Vaino Kallas

 

AJALOO

LEHEKÜLG<

 

 

EUROOPA KAHE SÕJA VAHEL

 

Juba Julius Cesari ajast, aga võibolla isegi varem, on võitjad kirjutanud endale ajalugu, millest sobimatud tõed olid välja jäetud ja ajaloost sai sobilike valede kogumik, millega ühiskonnal polnud hiljem midagi peale hakata.

Meie aja võltsingute allikaks on saanud Teine maailmasõda. Eelkõige aga selle põhjused ja põhjustajad. Samas on kujunenud arvamus, et Teise maailmasõja sündmuste võltsimine oli vaid nõukogude ajaloolaste prero-gatiiv, kes käsitlesid seda nõukogude inimeste kannatusterohke kangelasteona võitluses natsliku Saksamaa sissetungi vastu. Kuid ka Läänes ilmunud ajaloomaterjalidest, memuaaridest ja raamatutest võime me lugeda vaid üht – kõiges on süüdi kaotajad ja et võitjatele langes selles sõjas osaks teha vaid tarku otsuseid ja tagada neid ellu viies maailmale rahu ning õitseng.

   

* * *

 

Maailm enne Teist maailmasõda

Enne Teist maailmasõda elas maailmas 2,2 miljardit inimest, s.o. ligi kolm korda vähem kui täna. Tänasest oluliselt erinev oli ka maailma jaotus. Viimase 65 aastaga on toimunud suured muudatused Euroopa, Aafrika ja Aasia mandril.

Eriti suured muudatused on toimunud Aafrikas, kus enne Teist maailmasõda oli vaid kaks iseseisvat riiki - Egiptus ja Libeeria. Kogu ülejäänud Aafrika manner kuulus inglastele, prantslastele, hispaanlastele portugaal-lastele, itaallastele ja belglastele. Tänases Aafrikas on enam kui poolsada riiki.

Suur osa Aasiast oli enne Teist maailmasõda USA ja Euroopa riikide asumaa. Aasia põhjaosal asus siis Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit - praegune Venemaa. Sellest lõuna pool asusid N. Liidu kaks satelliitriiki - Mongoolia Rahvavabariik ja Tannu-Tuva Rahvavabariik. Viimati nimetatud   riiki täna enam ei eksisteeri.

Tänased Bangladesh, Bhutan, India, Myanmar [Birma], Nepaal, Pakistan ja Sri Lanka olid Briti asumaad ja kuulusid Briti-India koosseisu. Suur-britanniale kuulusid ka Hongkong, Kuveit, Küpros, Malaisia ja Palestiina [praegused Israel ja Palestiina]. Tänased Vietnam, Kampuchea ja Laos kuulusid Prantsusmaa asumaa - Prantsuse Indo-Hiina koosseisu. Samuti oli Prantsusmaa alluvuses Süüria.

Indoneesia kuulus enne Teist maailmasõda Hollandile ja kandis nimetust Hollandi Ida-India. Filipiinid kuulusid Ameerika Ühendriikidele. Tollane Hiina oli jaotatud neljaks, kus Tiibet eksisteeris iseseisva riigina, kuigi Hiina seda ei tunnustanud. Hiina kirdeosa oli okupeeritud jaapanlaste poolt. Põhja-Hiinas valitsesid kommunistid ning Lõuna-Hiinas rahvuslik kodanlus.

Võrreldes ennesõjaaegseid Euroopa riikide piire tänaste piiridega näeme, et Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola ning Rumeenia tollased riigipiirid vastu N. Liitu asusid tükk maad ida pool. Iseseisvate riikidena puudusid Euroopa kaardilt Ukraina, Valgevene, Geuusia ja Armeenia, mis kuulusid N. Liidu koosseisu. Moldova kuulus tollal Rumeeniale.

1938. aastal ühendati Austria Saksamaaga. Tšehhi koos Slovakkiaga moodustasid kaksikriigi Tšehhoslovakkia, mille Saksamaa Böömi-  ja Määrimaa Riigiprotektoraadi nimetuse all alates 1939. aastast annekteeris. Enne Teise maailmasõja aegselt Euroopa kaardilt puudusid veel Bosnia, Horvaatia, Makedoonia ja Sloveenia, mis kuulusid Jugoslaavia koosseisu. 1939. aastal okupeeris Itaalia Albaania. Nüüd iseseisev Island kuulus Taani kuningriigile.

Ennesõjaaegne Leedu oli tänasest Leedust palju väiksem. Suur osa Leedu rannaaladest koos Klaipeda sadamalinnaga ühendati 1939. aastal Mee-melimaa nimetuse all Saksamaaga. Leedu idaosa koos Vilniuse [tollal Vilna] linnaga kuulus Poolale.

Ennesõjaaegne Poola asus praegusest tunduvalt ida pool. Läänemereni ulatus vaid pikk ja kitsas maariba, mida nimetati Poola koridoriks. Poola pindala oli tollal 388,3 tuhat km²,  nüüd aga 312,7 tuhat km².

 

* * *

 

Euroopa XX sajandi näo määras Versailles’ rahuleping

Esimene maailmasõda (1914-1918) lõppes 11. novembril 1918 Saksamaa kapitulatsiooniga pärast seda, kui Ameerika president oli Saksamaa järelpärimisele teatanud, millistel tingimustel on liitlased nõus rahu tegema. Need tingimused olid ära toodud  president Wilsoni 8. jaanuari 1918 läkituses Ühendriikide kongressile, mis on tuntud „14 punkti” nimetuse all.

18. jaanuaril 1919. kogunesid I maailmasõja võitnud Etente' riikide esindajad Pariisi lähistel Versailles' lossis, et määrata kindlaks rahulepingu tingimused.

Versailles`s langetatud otsused mõjutasid järgneva kahe aastakümne jooksul kogu Euroopa edasist arengut. Paljud ajaloolased on seisukohal, et just selle lepingu otsused sillutasid tee II maailmasõja puhkemisele.

 

* * *

 

Entente’ riikide nõudmised Versailles’ konverentsil

Georges Clemenceau - Prantsusmaa peaminister nõudis, et  sõja kaotanud Saksamaa maksaks kinni kõik Esimese maailmasõja ajal tekitatud kahjud. Tema kolm põhilist nõudmist olid:

Saksamaa peab Prantsusmaale tagastama Alsace' ja Lorrainne' provintsi (Elsass-Lothring). Need oli Bismarcki Saksamaa 1871. aastal pärast Prantsuse-Preisi sõda annekteerinud;

 Saksamaa peab Prantsusmaale maksma sõjahüvitist ehk reparat-sioone, et korvata lahingutegevusest tingitud kahjud. Esimese maail-masõja tõttu kaotas Prantsusmaa u. 750 000 hoonet ja 23 000 tehast;

Prantsusmaa peab oma valdusesse saama Reinimaa. Selle nõudmise eesmärgiks oli, et hoida tulevikus ära Saksamaa võimalik rünnak Prantsusmaa vastu; 

David Lloyd George – Suurbritannia peaminister oli targa ning kogenenud poliitikuna järgmisel seisukohal:

Saksamaad ei tohi karistada liiga karmilt; tuleb säilitada mõõdu-tunnet, sest üleliia karm käsi võib tulevikus suuri probleeme tekitada;

Saksamaa tuleb kiiresti taastada;

Reinimaad ei tohi anda Prantsusmaale. Lloyd George arvas, et pare-mal juhul tuleb Reinimaa demilitariseerida. 

Samal ajal olid Inglismaal enamus inimestest seisukohal, et Saksamaad ja saksa rahvast tuleb maailmasõjas tekitatud õuduste eest karistada. “Pange sakslased maksma” (“Make Germany Pay”), “Pigistage neid nii, et seemned kriuksuvad” (“Squeeze them until the pips squeak”) – need olid loosungid, mis kõlasid uduselt Albionilt.

Vittorio Orlando – Itaalia peaminister. Itaalia oli Saksamaale ja Austria-Ungarile sõja kuulutanud alles 1915. aasta mais, pärast seda, kui Itaalia valitsuse esindaja oli alla kirjutanud nn. Londoni salajasele kokkuleppele. Selle lepinguga lubasid Suurbritannia ja Prantsusmaa Itaaliale, et pärast sõja võidukat lõppu antakse talle itaallastega asustatud Aadria mere rannik. Nüüd tuli Vittorio Orlando Versailles'sse lootuses, et London ja Pariis oma lubadustest ka kinni peavad.

Woodrow Wilson –Ameerika president. USA oli Saksamaale sõja kuulutanud alles 1917. aasta aprillis ja seetõttu polnud tal märkimisväärseid inimohvreid ega ka materiaalseid kahjustusi.

 Ameerika pankurid Georg Blumenthal ja Isaac Seligman, töösturid Daniel Guggenheim ja Adolf Lewisohn ning rabid David Philipson ja Stephen Samuel Wise olid rohkesti vaeva näinud, et Ühendriike maailmasõtta kiskuda. Mõistagi teenisid nad maailmasõja pealt miljardeid.

Winston Churchill on väitnud, et kui ameeriklased poleks Esimesest maailmasõjast osa võtnud, oleks Saksamaaga rahu sõlmitud, Vene tsaar ei oleks kukutatud ja bolševikud poleks  saanud võimule tulla. 1) President Wilson  lubas, et Esimene  maailmasõda jääb inimkonna ajaloos viimaseks.

Pariisi (Versailles') rahukonverentsile saabus Wilson oma “14 punktiga”lootuses, hoida ära uue, suurema sõja puhkemine Euroopas. Selle dokumendi tähtsaimateks nõudmisteks olid:

kõik riigid peavad tulevikus loobuma saladiplomaatiast;

kõigil Euroopa rahvastel peab olema õigus ise otsustada oma tuleviku üle; Wilson nimetas seda õigust enesemääramise õiguseks ja selle alusel pidid vana kontinendi kaardilt kaduma kõik impeeriumid;

kõik riigid peavad vähendama oma relvajõude;

Poola peab saama sõltumatuks riigiks;

Itaalia piire tuleb korrigeerida vastavalt rahvuse asualale (olgu lisatud, et Wilson ei toetanud Itaalia taotlusi kogu Aadria mere rannikule).

koloniaalvaidlused tuleb lahendada avalikult ja erapooletult;

poliitiliste tülide lahendamiseks tuleb luua Rahvaste Liit (tänase ÜRO eelkäija).

 

* * *

 

Mis toimus aga Versailles’ rahukonverentsil tegelikult.

Vastupidi varasematele rahvusvahelistele tavadele ei toimunud Ver-sailles’ rahukonverentsil  suulisi läbirääkimisi võitjate ja kaotajate vahel.  Sõja kaotanud Euroopa keskriigid (Austria, Bulgaaria, Ungari ja Türgi) ei olnud konverentsil  esindatud ja neile esitati allkirjutamiseks võitjate poolt juba ette valmistatud rahulepingud.  

Saksamaa esindajaid Versailles' lossi istungitesaali ei lubatud. Sakslastelt nõuti rahulepingu sätete tingimusteta aktsepteerimist, vastasel korral ähvardati jõu kasutamisega.  Samal ajal lootsid sakslased, et lepingus esitatud nõudmised ei kujune üleliia karmiks ja seda eelkõige tänu USA presidendi Woodrow Wilsoni “14 punktile”. Need Saksa rahva lootused  aga ei täitunud.

President Wilsoni 14 punktist leidsid mingil määral kasutamist vaid neli tingimust. Sellest hoolimata olid sakslased sunnitud lepingule alla kirjutama. Rahulepingu koostamise ajal hoiti Saksamaad blokaadis, mis jätkus ka peale lepingule alla kirjutamist ja  saksa rahva silme ees seisis pidevalt näljasurma ähvardus. Versailles’ lepinguga kehtestati Saksamaale järgmised tingimused:

1. Võtta Saksamaalt ära talle seni kuulunud alad ja anda:

Elsass-Lotring –  Prantsusmaale;

Eupen-Malmedy - Belgiale;

osa Ida-Preisimaast liitlastele, hiljem liita see Leeduga;

Põhja-Schleswig – Taanile;

Hultesneri maad - Tšehhoslovakkiale;

Lääne-Preisimaa, Poseni ja osa Ülem-Sileesiast – Poolale. Seda Poolale loovutatud ala nimetati hiljem “Poola koridoriks”, kuna see jagas Saksamaa kahte ossa.

 Anda Danzigile Rahvasteliidu kaitse all vabalinna staatus;

 Allutada Saarimaa  15 aastaks Rahvasteliidu alluvusse ;

 Anda Reini vasakul kaldal olnud Kehl, Koblenz ja Köln liitlastele;

 Allutada Saksamaa kolooniad Rahvasteliidule.

Kokku pidi Saksamaa Versailles’ lepingu põhjal loovutama (ilma kolooniateta) 70 579 km² oma maast ja andma ära 6,5 miljonit elanikku. 

Peale kõige selle Saksamaa veel ka desarmeeriti. Ta sai õiguse pidada vaid 100 tuhat kerge relvastusega Reichswehri sõdurit ja mitte rohkem kui 4000 ohvitseri. Keelatud oli üldine sõjaväekohustus. Reichswehri relvastuses ei tohtinud olla tanke ega raskesuurtükke.  Keelatud oli omada õhujõude. Mereväes - Reichsmarine - võis olla ainult 15 000 meest, kusjuures keelatud oli lahingulaevade, lahinguristlejate, lennukikandjate ning allveelaevade omamine. Peale selle demilitariseeriti veel  Reinimaa ja määrati, et see jääb 15 aastaks liitlaste okupatsiooni alla.

Ka pidi Saksamaa hüvitama sõjakahjud ja maksma võitjariikidele 233 miljardit kuldmarka reparatsioone. Saksamaa oli tõepoolest võitjatele, eriti Prantsusmaale rohkem kahju tekitanud, kui võitjad temale, kuna läänerinde lahingud olid toimunud põhiliselt Prantsusmaa territooriumil.

Võitjad said uusi maid ja palju eeliseid. 10. septembril 1919. sõlmisid liitlased Saint-Germainis Austriaga rahu, 27. septembril 1919 Neuilly rahu Bulgaariaga, 4. juunil 1920. Trianoni rahu Ungariga, 10. augustil 1920. Sevres'i rahu Türgiga.

Rahulepingutega vähendati kaotanud riikide territooriume ning pandi neile majanduslikke, poliitilisi ja sõjalisi kohustusi. Sõja tagajärjel Austria-Ungari lagunes, tema alal tekkisid Austria, Ungari ja Tšehhoslovakkia. Serbia, senised Austria-Ungari lõunaslaavi piirkonnad ja Tšernogooria liitusid Serbia-Horvaatia-Sloveenia (hiljem Jugoslaavia) kuningriigiks. Venemaast eraldusid Poola, Leedu, Läti, Eesti ja Soome. Briti impeerium saavutas oma suurima ulatuse. Itaaliast sai suurriik. Märgatavalt tugevdas oma seisundit USA. Sõja tagajärjel hakkasid Euroopa riigid temast majanduslikult sõltuma (1921. aastal oli nende võlg USA-le 21 miljardit dollarit}.

Sisuliselt tahtsid võitjad nõuda kaotajatelt, sealhulgas just Saksamaalt, palju rohkem, kui need olid  kahju  tekitanud. Faktiliselt oli tegu kontributsiooniga. Veelgi enam, kaotajaid taheti koormata selliste maksudega, et neist ei kujuneks enam kunagi võitjatele majanduslikke võistlejaid. Kõige suuremad olid Prantsusmaa nõudmised. Prantsusmaa pakkus reparatsioonide summana välja 24 miljardit naela. Naela kurss oli tollal väga kõrge. Reparatsioonide suurus tekitas võitjate seas lahkarvamisi ja selles osas Pariisi rahukonverentsil üksmeelt ei saavutatudki.

Versailles´ rahuleping nägi ette, et selle määrab kindlaks eriline komisjon 1. maiks 1920. Seni pidi  Saksamaa maksma 20 miljardit marka kullas ja kaupadega. Neil aastatel käsitleti Saksamaa reparatsioonide probleemi korduvalt rahvusvahelistel konverentsidel. 1921. aastal otsustati võtta Saksamaalt reparatsioone järgmise skeemi kohaselt: aastatel 1921-1923 – 2 miljardit kuldmarka aastas, 1923-1926 – 3 miljardit, 1926-1929  4 miljardit ja alates 1929. aastast kuni 1963. aastani 5 miljardit kuldmarka aastas.

Tegelikult taotles Prantsusmaa reparatsioonide võtmise ettekäändel Saksamaa võimalikult suurt välja kurnamist. Kuid Saksamaale käisid needki summad üle jõu ja aastatel 1921-1922 hakkas Saksamaa Suurbritannia ja USA vaikival toetusel nende tasumisest hoiduma, kuna viimased ei olnud huvitatud Prantsusmaa liigsest tugevnemisest.

Septembris 1922 tegi Washington ettepaneku moodustada ekspertide komisjon uurimaks taas reparatsioonide probleemi eesmärgiga kergendada Saksamaa olukorda. Prantsusmaa keeldus ja okupeeris koos  Belgiaga 11. jaanuaril 1923 Ruhrimaa, põhjendades seda vajadusega saada kätte reparatsioonidena ette nähtud söekogused.

Ruhri okupeerimine aga ei õigustanud ennast. Ühest küljest  kujunes Saksamaal terav majanduslik ja poliitiline kriis ning olukord ähvardas väljuda kontrolli alt, teisest küljest ei õnnestunud prantslastel sakslaste passiivse vastupanu tõttu ikkagi reparatsioone Saksamaalt kätte saada. Seetõttu nõustus Pariis lõpuks reparatsioonide probleemi rahvusvahelise reguleerimisega.

Seda tehti Londoni konverentsil juulis-augustis 1924, kus ühendriiklase Charles Dawes`i (1865-1951) juhtimisel töötati välja plaan, mis ajalukku on läinud tema nime järgi. Selle plaani kohaselt kergendati Saksamaa reparatsioone esialgsega võrreldes kuni kaks korda. Iga-aastased maksed pidid nüüd tõusma 1 miljardilt kuldmargalt 1924-1925 järk-järgult kuni 2,5 miljardile 1928-1929 ning siis sellele tasemele jääma. Üldsummat ikkagi ei fikseeritud. Küll aga anti  mõista, et maksmine võib kesta kuni 1988. aastani.

Esimese maailmasõja tulemustega polnud rahul kolm suurriiki:

Põhiline kaotaja Saksamaa, kes polnud nõus suurte territoriaalsete kaotuste ja kontributsiooniga, mida ta Versaille´i lepingu alusel maksma pidi.

Itaalia - üks võitjatest, kes leidis, et tema territoriaalsed võidud ei olnud piisavalt suured.

Jaapan - samuti üks võitjatest,  kellel ei õnnestunud saavutada võimu Ida-Aasias.

 

* * *

 

  Sõja vallapäästmises süü pandi saksa rahvale

Kõik need asjaolud ühtekokku olid seemneks, kust kasvas välja uus sõda. Aja jooksul moodustasid need faktid kohutava poliitilise relva, mis hiljem andis Hitleril võimaluse õigustada saksa rahva ees igat lepingurikkumist ja vägivallategu. Versailles’ rahulepingu kohta ütles hiljem USA president Herbert Hoover:

„Versailles’ kägistati õiglus ja õigusmõistmisest sai ebaõiglus.“

Liitlaste – Inglismaa ja Prantsusmaa poolt Saksamaale esitatud meeletute nõudmiste kohta kirjutas hiljem Winston Churchill:

“Selles diktaadis leidis väljendust võitjate viha, aga ka võitnud rahvaste võimetus mõista, et ükski sõja kaotanud rahvas või ühiskond ei suuda iialgi maksta kontributsiooni, mis korvaks kõik sõjakulud. Liitlased aina kinnitasid, et nad pigistavad Saksamaalt välja viimase mahla.”

Üks Versailles’ diktaadi eest vastutajaid, Prantsuse tollane president Clemenceau ei salanud:

“See on tasumise päev, mida me pool sajandit oleme oodanud. Tasumise päev on tulnud.”

Versailles’ toimunu ei olnud rahu, vaid uue sõja algus. Ka üks sellele lepingule alla kirjutanud, marssal Forch on hiljem öelnud:

 “See ei ole rahu, vaid kahekümneaastane vaherahu.”

Oli loodud ideaalne pinnas sakslaste rahvustunnetel baseeruva ideo-loogia sünniks ja avantüristist Hitleri võimuletulekuks. Selle kõige ämma-emandaks said aga just liitlased. Maatasa surutud saksa rahvas puhkesid hüsteeriani ulatuvad kired – “Ein Reich, ein Führer, ein Nation.” Kõik see, mis edasi toimus, on teada.

Enamus saksa rahvast oli aga veendunud, et tegelikult ei kaotanud Saksamaa 1918. aastal sõda, sest Entente' väed Saksamaad ju ei okupeerinud.

Niisugusel arvamusel oli ka I maailmasõja ajal kapralina Saksamaa armees teeninud Adolf Hitler (1889-1945), kes Compiegne vaherahu sõlmimise ajal 1918. aasta 11. novembril oli sõjaväehaiglas, kus ta kosus gaasirünnaku tagajärjel saadud vigastustest. Nagu paljud Saksamaal, oli ka Hitler seisukohal, et tema kodumaad tabas „noalöök selga”, mille andsid nn. “novembri kriminaalid”.

 Viimaste all pidas Hitler silmas Saksamaa sotsiaaldemokraate, kes korraldasid Saksamaal novembrirevolutsiooni ja kukutasid keiser Wilhelm II. Paljud saksa sotsiaaldemokraadid olid aga rahvuselt juudid ja sellega on seletatav ka hilisem Hitleri viha juutide vastu.  Tema sõnul olevat 1918. aasta sügisel tabanud saksa rahvast juutide vandenõu.

Versailles' rahulepingu mitmed sätted osutusid väga karmiks. Nii ei olnud sõjas laostatud Saksamaa võimeline maksma reparatsioone. Kõigele lisaks tundus äärmiselt ebaõiglasena ka see asjaolu, et kogu vastutus Esimese maailmasõja puhkemise pärast pandi saksa rahvale. Tõepoolest - kuidas sai süüdistada selles vaid sakslasi? Esimese Maailmasõja puhkemise ajendiks oli tegelikult ju Serbia rahvuslaste atentaat Austria-Ungari troonipärijale, kui serbia rahvusest tudeng Gavrilo Princip tappis 28. juunil 1914. aastal Sarajevos ertshertsog Ferdinandi.

Järelikult oli õigus neil, kes väitsid, et Entente' riigid tegid Saksamaast ja saksa rahvast patuoina, kellele pandi vastutus Esimeses maailmasõjas tekitatud kahjude ning kümnete miljonite inimelude eest.

Selline ebaõiglus põhjustas Saksamaal suurt rahulolematust. Aastatel 1919-1922 leidsid Saksamaal aset mitmed mässud ja riigipöördekatsed. Peamiselt osalesid neis armeest demobiliseeritud  sõdurid, kes rasketes majandusoludes ei leidnud tööd ja kes kogu oma energia kulutasid selleks, et terroriseerida kaaskodanikke. 1920. aasta kevadel üritasid nad haarata võimu (nn. Kappi putš). Veidi varem, 1919. aasta jaanuaris korraldasid Saksa kommunistid oma võimuhaaramise katse. Kõigele lisaks pandi Saksamaal toime rohkesti poliitilisi mõrvu, mille ohvriteks langesid eelkõige need poliitikud, kes sõlmisid Entente´ga vaherahu.

Pariisi rahukonverentsil pandi W. Wilsoni ideel alus ülemaailmsele organisatsioonile Rahvasteliit. Selle organisatsiooni ülesandeks oli riikidevaheliste tülide rahumeelne lahendamine ning rahvusvahelise majandusliku ja kultuurilise koostöö korraldamine.

Ametlikult alustas Rahvasteliit oma tegevust 1920. a. jaanuaris Genfis. Rahvasteliidu loomise dokumendile kirjutas alla 44 riiki.  USA jäi esialgu organisatsioonist välja, kuna Ameerika Senat ei ratifitseerinud Rahvasteliidu pōhikirja, sest see sisaldas Versailles’ rahulepingu tingimusi. Esialgu ei võetud liikmeks ka Saksamaad ja selle endisi liitlasi. Nõukogude Venemaa jäi Rahvasteliidust välja kuni 1934 aastani.

Rahvasteliidu juhtorganiteks olid Täiskogu, mis koosnes kõikide liikmesriikide esindajatest ja Rahvasteliidu Nõukogu, kuhu kuulus 5 alalist liiget (Inglismaa, Prantsusmaa, Ameerika, Itaalia ja Jaapan). Organisatsiooni nõrkus seisnes selles, et iga riik võis ise otsustada kas ta nõustub Nõukogu poolt kehtestatud sanktsioonidega või mitte. Nõukogu otsused jõustusid vaid siis, kui need võeti vastu ühehäälselt. Ka olid Rahvasteliidu volitused väga piiratud. Nii polnud Rahvasteliidul näiteks õigust kontrollida liikmesriikide sōjalisi ettevalmistusi ega  sekkuda jōuga nende tegevusse.

 

* * *

Natside võimuletulek Saksamaal

1919. aastal asutas väikearvuline äärmuspoliitikute rühm Saksa Natsionaalsotsialistliku Töölispartei; 1921. aastal sai selle juhiks Adolf Hitler. Erakonna ideoloogia toetus vihkamisele, mida saksa rahvas tundis Versailles' rahulepingu vastu. Samal ajal kaotas demokraatliku Saksamaa valitsus elanikkonna toetuse, kuna ei tulnud toime korra hoidmisega riigis. 1920. aastate alguses valitsesid Saksamaa linnade tänavatel kaos ja anarhia.

Majanduskriisi tagajärjel oli tööpuudus Saksamaal aastatel 1929 – 1932 kasvanud 3 miljonilt töötult 6 miljoni töötuni. Weimari mõõdukad parteid ei suutnud tekkinud olukorras lahendust leida ja kui üks valitsus teise järel sündmuste survel kokku varises, hakkasid parlamendivalimistel üha suuremat edu saavutama äärmusparteid.

1933. aastal sai  Saksa Natsionaalsotsialistlik Töölispartei valimistel 17,3 miljonit häält ja võitis 230 saadikukohta, saades Riigipäeva suurimaks parteiks. 1933. aastal soovitas osa ministreid  president Paul von Hindenburgil pakkuda kantsleri koht Hitlerile ja nii tuli põhiseaduslikul teel võimule Adolf Hitler. Valimiste päev kuulutati “Ärganud rahva päevaks”.

1934. aastal suri Saksamaa president Hindenburg. Uusi presidendivalimisi enam ei korraldatud ja Hitler kuulutas end saksa rahva juhiks (Füh-reriks).

Siinjuures ei saa mööda minna faktist, mida kinnitavad ka paljud arhiividest leitud dokumendid, et Hitleri võimule upitamist  toetasid ka rahvusvahelised suurkapitalistid Kuhn, Loeb & Co, Morgan, Rockefeller, War-burgid, Cyrus Eaton, Dillon, David Kendall  jt.

Natsionaalsotsialistide välispoliitiliseks sihiks oli Versailles’ rahulepingu revideerimine ja  Suur-Saksamaa ülesehitamine, mis nägi ette kõigi sakslastega asustatud alade aga ka osa Ida-Euroopa  alade liitmise Saksa-maaga. Selle poliitika elluviimine algas Saksamaa lahkumisega 1933. aastal toimunud desarmeerimise konverentsilt ja ka Rahvasteliidust.

Järgmiseks Hitleri sammuks oli 1934. aastal mittekallaletungi lepingu sõlmimine Poolaga (sic), et siduda Poolat oma N. Liidu vastu sihitud poliitikaga.  Kuna Saksamaa sisepoliitilised muutused ennustasid kokkupõrget N. Liiduga, lootis ka Poola, kelle poliitika juhiks oli marssal Pilsutski, võimaliku konflikti korral Ida-Euroopas Saksamaa toetusele.  Peale Pilsutski surma 1935. a. Poolas võimule tulnud poliitikud hakkasid aga elustama vahepeal jahtunud suhteid Prantsusmaaga, mis põhjustas vahekorra halvenemise Saksamaaga.

Samal ajal toimus Hitleri juhtimisel Saksamaal üks tähelepanu-väärsemaid majanduslikke, poliitilisi ja sõjalisi revolutsioone, mida üks mees on suutnud kunagi korda saata.  Kolme aastaga saavutati majanduslik õitseng. Kaotades piirangud tööjõu vabale liikumisele erialade ja töökohtade vahel, vähenes töötute arv ühe aastaga üle kuue korra. Miljonid inimesed leidsid töö kiirteede (Autobahn) võrgu ehitamisel.

Samas aga Saksamaa, kui demokraatlik riik kadus ajaloo näitelavalt. Algas taasrelvastumine. Kuid seda tegi Hitler mitte Versailles’ rahulepingu piiravaid punkte rünnates, vaid oodates, mil võitjariigid annavad selleks ettekäände. Ja kui 1935. aasta märtsis prantslased teatasid, et nad kahekordistavad oma kutsealuste teenistuse aega, väitis Hitler, et see on ohtlik Saksamaa julgeolekule ja ta võtab endale õiguse suurendada ka Saksamaa sõjaväge.

16. märtsil 1935 kuulutas Hitler välja Saksa Wehrmachti loomise, mis koosnes kolmest väeliigist - maaväest - Heer, lennuväest - Luftwaffe ja mereväest - Kriegsmarine. Järgnenud nelja aastaga kasvas saksa sõjaväe isikkooseis 12 korda, ulatudes 1939. aasta mais 1,4 miljoni meheni. Sama aasta augustis toimus Saksamaal salajane mobilisatsioon ja 1. septembril 1939 oli Wehrmachtis umbes 4,3 miljonit meest.

Natside võimuletulekuga hakkas Saksamaa üha enam kaugenema tsiviliseeritud maailmast. Natsionaalsotsialism, olles sündinud vihkamisest, moondus ise vihkajaks. Alandamisest sündis iseenda ülistamine. Sellel pinnal oli vaja leida vaenlane, keda kõigi Saksamaa hädade ja alanduste eest karistada. Selleks kõlbasid juudid. Nende süüdistamiseks ja vihkamiseks olid olemas sajanditevanused traditsioonid, aga ka 1919. aasta jaanuaris korraldatud Saksamaa novembrirevolutsioon. Juutide omandis olnud rikkused, nende vaimuomadused ja uhkus olid need põhjused, mille abil polnud mahasurutud saksa rahva hulgas sugugi raske õhutada kadedust ja vihkamist nende vastu.

Peale Hitleri võimuletulekut leidsid natsid, et Saksamaal elanud juutide valduses on  seitsme miljardi marga väärtuses kinnis- ja vallasvara (tänases vääringus üle kümne korra rohkem). Kuidas seda neilt kätte saada? Esialgu riigistati kohtulikult karistatud juutide varandus, kuid neid ei olnud palju, sest tollane Saksamaa pidas end õigusriigiks ja iga süüdimõistetu juudi süü tuli tõestada.

Ootamatult said natsid oma kätte tõhusa trumbi. Saksamaal elas palju, veel enne Hitleri võimuletulekut, Ida-Euroopast sinna immigreerunud juute. Nüüd hakati neid vägivaldselt välja saatma. 1938. aasta oktoobris viidi ligi kümme tuhat poola päritolu juuti Poola piirile ja sunniti maalt lahkuma. Poolakad ei olnud nõus neid vastu võtma. Juudid interneeriti ja paigutati põgenike laagritesse, kus neid hoiti väga halbades tingimustes. Ühe poola juudi pere vanemad olid oma poja Herschel Grünbergi juba kaks aastat varem saatnud Pariisi onu juurde. Kuuldes oma rahvuskaaslaste kurvast saatusest otsustas 17-aastane nooruk maailma üldsuse tähelepanu juutide olukorrale juhtida. Ta muretses revolvri, läks Pariisi Saksa saatkonda ja tulistas kaks korda talle vastu tulnud saatkonna teist sekretäri Ernst von Rothi, kes kahe päeva pärast saadud haavadesse suri. See oli 9. novembril 1938. 

Saksamaal algas enneolematu juudivastane kampaania. Ajalehed avaldasid suurte tähtedega teateid juutide vandenõust. Nõuti kohest kättemaksu. Samal päeval algasid üle kogu riigi massilised pogrommid, mis kestsid öö läbi ja jätkusid ka 10. novembril. Meedias reklaamiti neid patriootlike üritustena, mis olevat puhkenud stiihiliselt Saksa riigi kaitsmise eesmärgil. Ametlikel andmeil tapeti selle öö jooksul 91 inimest, haavatute ja vigastatute arvu ei avaldatud. Põletati maha üle saja sünagoogi. Paljaksriisutud juudi kaupluste, pankade-, teenindus- ja bürooruumide koguarvuks nimetati arvu 7500. Berliini tänavad kattusid klaasi ja kristallikildudega. Siitpeale on 10. november 1938 läinud ajalukku Kristalliöö nime all.

Kuid sellega sündmused alles algasid. 12. novembril andis Saksa valitsus välja määruse - "Tänavate korrastamisest" (Über Wiederherstellung des Strassenbildes). Korratustes ei süüdistatud mitte rüüstajaid, kelle arv oli ligemale 30 000, vaid juute. Neid kohustati hüvitama hoonetele tekitatud kahjud ning taastama tänavatel kord ja puhtus. Lisaks sellele karistas Saksamaa valitsus kollektiivselt kogu saksa juudi kogukonda. Juudid pidid tasuma riigikassasse miljard marka! Seejärel algasid massilised arreteerimised. "Töölaagritesse" saadeti 20 000 juuti, peamiselt jõukad inimesed. Nende varad konfiskeeriti.

Kristalliöö oli oma ülesande täitnud... Saksa (ja Šveitsi) pankadesse hakkasid voolama kokkuröövitud varade realiseerimisest laekunud rahad. Kõik rahad pankadesse siiski ei jõudnud. Pärast sõda Gestapo arhiividest leitud dokumentidest selgus, et 174 kristalliöö aktivisti oli antud kohtu alla. Mitte juutide tapmise eest, vaid sellepärast, et need "patrioodid" olid osa riisutud kullast ja väärisesemetest omastanud.

Peale natsionaalsotsialistide võimuletulekut Saksamaal võtsid viimased oma režiimi mittetoetajate ja juutide hävitamiseks eeskuju punaselt Venemaalt. Õppimas käidi N. Liidu näidiskoonduslaagrites, mille eeskujul loodi samasugused koonduslaagrid sildi all "Arbeit macht frei!" ka Saksamaal.

 Kuidas  aga reageerisid Kristalliööle lääneriigid?

 Pahempoolsed olid vapustatud, parempoolsed otsisid põhjendusi. Tsentristid teatasid, et teise riigi siseasjadesse ei tohi sekkuda. Nende riikide ametivõimud ei avaldanud mingeid proteste. Vaikis isegi Nõukogude Liidu valitsus, kes seni oli aktiivselt natsismi vastu võidelnud. Kõige asjalikumad olid ameeriklased. Et ära hoida kohalike juutide võimalikke aktsioone, moodustati sakslaste kaitseks erakorralised turvameeskonnad, mille koosseisu lülitati ainult juudi rahvusest politseinikke.

Juutide saatus ei huvitanud sel ajal mitte kedagi. Holokausti peaproov lõppes edukalt. Mis edasi toimus, on meil nüüd hästi teada.

1938. aasta algas natsi Saksamaale soodsalt.  Pärast Versailles’ rahulepingu ja teiste ekspansiooni teel ees seisnud lepingute likvideerimist asus Saksamaa teostama oma natsionaalsotsialistliku välispoliitika teist osa:  liitma teiste riikide sakslastega asustatud alasid Saksamaaga. 

12. märtsil annekteeris Saksamaa Austria, mis on saanud tuntuks “anschlussi” nime all.  Ja mitte ükski riik Euroopas ei protestinud.  Vahetult enne Austria okupeerimist toimus Saksamaa kõrgemas sõjaväe juhtkonnas ulatuslik “puhastus”.  Selle aktsiooni üheks kõrgemaks ohvriks langes ka Saksa kaitsejõudude ülemjuhataja kindral von Fritsch, kes oli  arvamusel, et  Wehrmacht ei ole veel vajalikul tasemel selliste suurkonfliktide vallandamiseks.  Samal ajal toimus ka välisministri vahetus ja von Neurathi asemel asus Joachim von Ribbentrop.

See ladusalt toimunud “anschluss” lõi  Hitlerile meeldivaid tulevikuperspektiive , mida ta ka kohe teostama asus.  Tšehhoslovakkias asunud Sudeedisakslaste partei, kuhu oli koondunud enamus seal asunud sakslasi, muutus äkki aktiivseks.  Berliinist saadetud juhtnööride järgi nõuti sudee-disakslaste asumisaladele täielikku autonoomiat. Lääneriikide tugeva surve tagajärjel saavutati Tšehhoslovakkia  nõusolek. Nüüd esitas Hitler  nõudmise, et  Saksa  relvajõud peavad saama õiguse Sudeedimaa koheseks okupeerimiseks. 29. - 30. septembril 1938 toimus Münchenis rahvusvaheline konverents, kus pidasid läbirääkimisi Inglise peaminister Chamberlain, Prantsuse peaminister Daladier, Mussolini ning Hitler. Nende läbirääkimiste tulemusel sõlmiti hiljem kurikuulsaks saanud Müncheni kokkulepe. Selle kokkuleppe alusel läks Saksamaa koosseisu 40 000 km² Tšehhoslovakkia alasid koos neil aladel asunud hästi kindlustatud kaitserajatistega, kus 1910. aasta rahvaloenduse järgi olid sakslased moodustanud enamuse. Poola sai Techeni linna koos selle lähima ümbrusega.  Ungarile oli Tšehhoslovakkia sunnitud loovutama umbes ühe miljoni elanikuga maa-ala.

Müncheni leping  jättis Tšehhoslovakkia täielikult Saksamaa võimu-sesse ja 16. märtsil 1939  saabusid Saksa väed Prahasse. Päev hiljem kuulutas Hitler välja “Böömi-Määrimaa protektoraadi” ja Saksamaa kaitse alla võeti ka äsja iseseisvaks kuulutatud Slovakkia. Samal ajal okupeeriti Ungari poolt Ruteenia. Selle kohta  ütles  Churchill: “

Inglismaal ja Prantsusmaal oli valida  au kaotuse ja sõja vahel. Nad valisid au kaotuse ja saavad sõja.” 

Täide läks ka marssal Forchi ennustus.  Kakskümmend aastat kestnud vaherahu lõppes Teise maailmasõjaga. Selle vallapäästmises on seni ainsana süüdistatud Hitlerit ja natsionaalsotsialismi. Kuid kas polnud Esimese maailmasõja järel maailma tabanud õnnetuse põhjuseks mitte niivõrd saksa natsionaalsotsialism, kuivõrd just Versailles’ rahulepingu tagajärg?

* * *

XX sajandi kommunistlik Venemaa  

Kui Saksamaal oli Esimene maailmasõda puhunud lõkkele natsionalistlikud kired, siis Venemaal põhjustas see klassikirgede sünni, mille purse oli rohkem kui ehmatav. Kui 1930. aastate keskel kuulutati Saksamaal väljaspool seadust olijaiks kõik need, kes polnud nõus natsidega, siis Nõukogude Venemaal hakati juba 1917. aastal jagama kuklalaske klassivaenlastele, kelleks oli vene intelligents, tsaari ohvitserid, kulakud, vaimulikud, trotskistid ja kõik need, kes polnud rahul nõukogude võimuga.

Venemaal oli sündinud jõud, mille kohutavust kogu selle tervikus ei ole suudetud tänaseni mõista. Kui peale tsaarivõimu kukutamist võimu võtnud Ajutise valitsuse peaminister Aleksander Kerenski 1917. aasta 3. novembril (21. oktoobril) võimust loobus, võtsid võimu üle bolševikud, kelleks olid: pooljuut Vladimir Lenin 1), juudid  Lev Trotski (õieti Leiba Brons-tein), Grigori Zinovjev (õieti Gerson Radomõlski), Lev Kamenev (õieti Rosenfeld), Grigori Sokolnikov (õieti Brilliant),  Jakov Sverdlov (õieti Jankel-Aron Solomon), Moisei Uritski (õieti Boetski), Feliks Dzeržinski (õieti Rufin) , pooljuut Jossif Stalin 1) ja venelane Andrei Bubnov. 2)

Venemaa proletariaadi juhid eesotsas Leniniga võtsid endale õiguse vabastada kogu maailma töölisklass rõhujaist. Kui eelpool kirjeldatud natsism jäi esialgu Saksamaa piiridesse ja Hitleri eluruumi laiendamise taotlused jäid laiemas mõttes häguseks, siis kommunistlik Venemaa kuulutas end avalikult kõigi rõhutute kodumaaks. Riigiks, kellel lasub ajalooline missioon kogu maailma rõhutute vabastamiseks. Selle läbiviimise alustõed olid ülimalt lihtsalt kirja pandud Kommunistliku partei manifestis: „Sõda on revolutsiooni ema, ülemaailmne sõda maailmarevolutsiooni ema.

Nii proletariaadi "vabastajate" ülesköetud kirgi kui maailma revolutsiooni oli võimalik ellu viia vaid kõigi vastaste massilise hävitamise teel. Selle teostamiseks oli aga igasugune demokraatlik struktuur kõlbmatu. Vaatleme, kuidas see kõik toimus:

·   

·  kommunistid tulid Venemaal võimule relvastatud riigipöördega;

·  ajasid laiali Asutava Kogu;

·  lõid TŠEKA 3), mis viis sisse kohtuta  kohtumõistmise ja pantvangide võtmise süsteemi ; 4)

·  surusid veriselt maha kõik tööliste ja talupoegade streigid;

·  hävitasid Venemaal vene intelligentsi ja kirikud;

·  viisid 1921. aastal näljasurma piirile 20 Vene kubermangu;

·  hävitasid kõik teised parteid, s.t. hukkasid nende parteide liikmed;

·  kutsusid 1932.-33. a. Ukrainas kunstlikult esile nälja, milles hukkus üle 6 miljoni inimese;

·  peale võimule tulekut hävitati ligi 21 miljonit talupoega;

·  kollektiviseerimise järel jäi 15 miljonit talupoega koduta.

Tegelikult polnud 1917. a. sündmused Venemaal mingi revolutsioon, vaid välismaalt organiseeritud riigipööre, kus võim võeti enamlaste poolt rahumeelselt üle. On väidetud, et see oli rahvusvaheliselt juhitud vabamüürlaste konspiratsioon, kes lavastasid enamlaste võimule tuleku. 5)

Võimule jäämiseks palusid enamlased abi sakslastelt. Kohale saadetud Saksa väed, mida nimetati internatsionaalseteks pataljonideks, moodustasid Petrogradi ümber „raudse rõnga”, et vaenulikud jõud, nende hulgas kindral Krasnovi kasakad, ei saaks enamlaste valitsust ohustada. 1)  Sakslased surusid maha Petrogradi sõjakooli kadettide mässu, vallutasid enamlastele Kremli ja kaitsesid teisi elutähtsaid objekte.

Nõukogude ajalooraamatutes said need Saksa üksused tuntuiks „läti küttidena”, kuid Igor Bunitši andmetel oli „internatsionalistide” hulgas lätlasi siiski vähe. 1918. aasta sügisel oli neis internatsionalistide üksustes 50 000 meest. 1920nda aasta suveks oli nende arv kasvanud 250 000le, 2) kusjuures neis oli ka palju hiinlasi ning poola juute. Viimased olid valdavalt juhtide rollis.

1918. aastal alustas revolutsioonitules sündinud punane Venemaa relvade jõul endiste impeeriumimaade ühendamist Venemaa külge. Punase Venemaaga ühendati Ukraina, Valgevene ja Kaukaasia ning Kesk-Aasias - Turkestan, Horezm ja Buhhara. Austria-Saksamaa suhete eeskujul tulnuks seda nimetada anšlussiks. Ühendamata jäid (esialgu) Soome, Eesti, Läti, Leedu, pool Poolat ja Bessaraabia. 

Paraku kogu seda "superanšlussi" läänemaailm peaaegu et ei teadvustanud, just nagu poleks neid maid olnud...  Kuigi tegemist oli viie miljoni ruutkilomeetri suuruse maa-ala vägivaldse ühendamisega Venemaa külge, mis võrdus 60 Austria pindalaga. Selle ühendamise käigus tapeti neil ühendatavatel aladel organiseeritud nälja ja massimõrvadega 22 protsenti bolševike võimu alla sattunud maade elanikest. Sadu tuhandeid suleti koonduslaagritesse. 

Tihti kaldutakse arvama, et Nõukogude Venemaa ekspansiivne välis-poliitika oli kommunismi vili ja et vene rahvas tervikuna on rahuarmastaja. Kuid heites pilgu ajalukku näeme, et tegelikult oli kommunism vaid Venemaa maailmavallutuse eesmärkide üheks suurimaks elluviijaks. Vene-maa maailma vallutuspoliitika määrati kindlaks juba kaheksateistkümnenda sajandi esimesel veerandil, kuulsa vene tsaari Peeter I (Suure) poolt, kes oma testamendis kirjutas  muuhulgas järgmist:

"Jumal, kelle armust sõltub kogu meie eksistents, kellele me võlgneme oma krooni ja kes meid on korduvalt oma vaimuga aidanud, lubab mind vaadata vene rahvale kui kutsutule ja seatule Euroopa valitsejana. Minu veendumuse aluseks on asjaolu, et enamus Euroopa rahvaid on jõudnud vanaduse, võimetuse ja dekadentsi ajajärku, ning rahval, kes omab nooruslikku jõudu ja tarmu, oleks kerge neid vallutada. Ma jätan selleks järgmised instruktsioonid:

Siinjuures mõned punktid Peeter Suure testamendist:

1)    Hoida Venemaa korduvas sõjaseisukorras, nii et sõdurid oleksid alati relvade all ja valmis rünnakuks. Välja arvatud juhud, kui majanduslik olukord seda ei võimalda. Sel teel ollakse sõjaks valmis isegi rahuajal.

2)    Igal võimalikul juhul sekkuda teiste riikide tülidesse, eriti kui tegemist on Saksamaaga.

3)    Poola tuleb lõhestada, õhutades seal vastuolusid ja meelitada aadel altkäemaksudega enda poole. Aidata poola partisane ja viia nende kaitsmiseks sisse vene vägesid, ajani, mil need jäävad sinna püsima pidevalt.

4)    Võtta niipalju kui võimalik Rootsilt ja provotseerida viimase vaenulikkust Venemaa vastu. Sel teel saadakse ettekääne Rootsi allaheitmiseks. Katsuda ässitada Rootsi ja Taani teineteise vastu.

5)    Tungida niivõrd lähedale Konstantinoopolile kui võimalik. Võim, kes valitseb seal, valitseb kogu maailma. Olles pidevalt sõjas Türgi ja Pärsiaga, tungida sügavale Pärsia lahte ja rajada teed Indiasse. Sinna jõudnult pole enam tarvis Inglismaa kulda.

6)    Kui Rootsi on haaratud oma mõju alla, Türgi ja Pärsia vallutatud, Poola alistatud ja meie laevad sõidavad Mustal merel, tuleb eraldi ja diskreetselt teha ettepanekuid esmalt Prantsusmaale ja selle järel Austriale jagada koos suurt ühist maailma impeeriumi. Kui üks nendest nõustub, siis sütitada rivaliteeti teistega ja õhutada neid omavaheliseks võitluseks võimu pärast. Alustada võitjaga ise sõda elu ja surma pärast, milles võib olla ainult üks tulemus - Venemaa võit."

Selle Peeter Suure programmi adopteerisid hiljem venemaa kommunistid. Bolševike partei rajaja ja selle vaimse isa Lenini õpetuse järgi ei pidavat enamlaste ja kodanluse vahel mitte kunagi tulema püsivat rahu. Vene enamlaste eesmärkide kohta annab kõige paremini selgust Punaarmee rajaja Lev Trotski ütlus:

”Kui revolutsioon võidab, me tükeldame Venemaa ja tema hauarusudel kinnitame sionismi võimu ning saame selliseks jõuks, mille ees kogu maailm põlvitab. Me näitame, mis on tõeline võim. Terrori ja veresaunadega me idioodistame täielikult vene intelligentsi, viime ta looma seisundisse…”

Kommunistide võimuletulekuga oli Venemaal loodud maailma jõhkraim hävitussüsteem. See süsteem rajas Lenini juhtimisel esmakordselt Euroopa mandril GULAGI. Juba 1920. aastal oli Nõukogude Venemaal üle kolmesaja koonduslaagri. 1) Üks jõhkramaid neist oli Solovki sunnitöölaager, mis loodi 1923. aastal seoses Valgemere kanali ehitusega. Üldse tegutses nõukogude Venemaal ligi 70 aastat järjest, s.t. kuni selle “kurjuse impeeriumi” kokkuvarisemiseni  mitusada sunnitöö ja erilaagrit, kus peeti kinni kokku umbes 18 miljonit  inimest. (vt. kaarti lisas)

1918. aasta 24. jaanuaril teatas Lenini, et „tõelise terrorini on veel hulk maad”.  26. juunil 1918 andis ta korralduse laiendada “revolutsioonilist terrorit”, mille alusel tulid kõik revolutsioonile vastupropaganda tegijad hukata.  Samal ajal oli Leninil õnnestunud enamlaste ridadesse tuua 1 400 000 juudi rahvusäärmuslast, kellest enamus töötas TŠEKAs. Neile oli antud tegutsemiseks täielikult vabad käed.  Lenini arvates ei kõlvanud venelased terrorit korraldama, kuna  nad olla liiga heatahtlikud. Lenin kirjutas:

“Need juudi elemendid mobiliseeriti sabotööride vastu. Nõnda õnnestus meil revolutsioon kriitilisest seisust päästa.” 1)

Juhtiv rootsi sotsialist, parlamendiliige ja ajalehe “Arbetet” peatoimetaja Arthur Engberg kirjutas 12. märtsil 1921:

“On alust väita, et proletariaadi diktatuur Venemaal tähendab tegelikult juudi diktatuuri venelaste üle.”

Ka Lev Trotski võitluskaaslane Clara Sheridan kirjutas:

„Kommunistlikud juhid on juudid, kes valitsevad Venemaad täielikult. Neid leidub igas linnas, igas valitsusasutuses, kontoris ja ajalehetoimetuses. Venelasi minema ajades on nad vastutavad antisemiitlike meeleolude süvenemise eest.” 2)

Samuti on kinnitanud Israelis elav juudi ajakirjanik Israel Shamir, et Nõukogude Venemaal valitses juudi diktatuur. Ja Lenin oli sunnitud 1919. aastal selgitama, et juudid ei ole töölisklassi vaenlased, vaid nad on sotsialismi võitluses meie seltsimehed…

Tegelikult olid vene juudi äärmuslased ja nende kaasajooksikud vaid rahvusvaheliste pankurite tööriistad. Viimased tegutsesid eesmärgil, et saada oma kätte Venemaa tohutud rikkused.

Pankur Jakob Schiff andis Lev Trotskile enamlaste võimuletuleku organiseerimiseks 20 miljonit dollarit. See annetus tasus end kuhjaga ära.  Ajaloolane Gary Allen on ajaloomaterjale uurides tõestanud, et aastatel 1918-1922 kanti Venemaalt USA pankurite arvele 600 miljonit kuldrubla.

Pankur Kuhn, Loeb & Co teenis enamlaste poolt riisutud varanduste pealt 102 290 000 dollarit. 3)  Ajaloolase Dmitri Volkonogovi poolt NKVD arhiivis saadud andmetel oli ainuüksi enamlaste poolt omastatud tsaari varanduse väärtuseks 475 miljonit kuldrubla, millele lisandusid veel kroonijuveelid seitsme miljoni väärtuses.

Lenin ja tema kaasroimarite poolt valla päästetud terrori käigus hukati  eelkõige aktiivsemaid, iseseisvalt mõtlevaid inimesi. Nii andis Lenin käsu võtta mitmes linnas kinni ja lasta maha gümnaasiumide õpilasi. Ja tšekistid võtsid kinni kõik vormimütse kandvad  noorukid. Nad hukati põhjusel, et Lenin pidas tulevasi vene intellektuaale nõukogude korrale ohtlikuks. Vene haritlaste koha ühiskonnas võtsid endale juudid. 1)

Nõukogude Venemaal kasutati inimeste hukkamiseks kõikvõimalikke mooduseid. Sunnitöölaagritesse suletud vangid kas surid nälga või hukkusid ränkraske töö ja arstiabi täieliku puudumise tõttu haigustesse ja kurnatusse. Nõukogude režiimile ohtlikud vangid hukati tavaliselt kuklalaskudega. Kuid on olemas fakte, millest on kirjutanud ka Soltženitsõn, et TŠEKA kasutas jakobiinide kombel vangide hukkamiseks spetsiaalselt valmistatud avatava põhjaga praame, millesse laaditud vangid uputati  merre.  Nii uputasid sel viisil juutidest tšekistid Bèla Kohn ja Roza Zemlja-tška (õieti Aaron Kohn ja Rozalia Zalkind) 1920.  aastal Krimmis vene ohvitsere. Tšekist Mihail Kedrov (õieti Zederbaum) uputas Valgesse merre 1092 vene ohvitseri. Sellist vangide hukkamist kasutati hiljem ka Stalini valitsemise ajal.

Tapatööde läbiviimiseks kehtestati isegi plaanimajandus. Lazar Kaga-novitsi poolt 1937. aastal koostatud kava kohaselt pidi  NKVD nelja kuu jooksul vahistama 268 950 isikut, kellest 75 950 tuli koheselt hukata.  Kuid peagi leiti, et see tempo on liialt aeglane ja NKVD sai repressioonide läbiviimiseks kõrgendatud kohustused. ÜK(b)P Keskkomitee poolt oli lubatud ning isegi soovitatud  hukata  ka välisriikide kodanikke.

Intensiivsed mõrvaaktsioonid lõpetati  alles 1938. aasta novembris.  NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu ja  ÜK(b)P Keskkomitee otsuse märgiti, et „1937.-1938. aastal tegid NKVD organid ära märkimisväärse töö rahvavaenlaste hävitamisel.” 2)

Nõukogude okupatsiooni ajal Eestis tuntuks saanud “kolmikute” loomise idee on samuti pärit Leninilt.  Ühes TŠEKAle saadetud telegrammis andis Lenin käsu:

“On tarvis moodustada diktaatorite kolmik ja otsemaid alustada massiterrorit. Prostituudid, kes joovad soldatitega, ning endised ohvitserid tuleb maha lasta või küüditada. Ei tohi minutitki oodata! Täiskäik massihaarangutele! Relvaomanikud hukata! Alustada menševike ja kahtlaste tüüpide massilist deporteerimist!”

1918. aasta augustis toimus Penza oblastis talupoegade ülestõus, kes astusid bolševikele vastu. Lenin saatis kubermangu täitevkomiteele telegrammi, nõudes kõigi pappide ja valgekaartlaste suhtes massiterrori korraldamist, kõigi kahtlaste isikute koonduslaagrisse saatmist, talumeeste varanduste (eelkõige vilja) täielikku konfiskeerimist  ja talupoegade naiste pantvangiks võtmist ning vastu hakanud talupoegade poomist. Telegrammis seisis:

“Vähemalt sada kulakut, rikast ja vereimejat üles puua. Kindlasti puua, et rahvas näeks!” 1)

Kuigi juudi revolutsionäärid eelistasid elada võõraste nimede all, sai vene lihtrahvale peagi selgeks, kes tegelikult Venemaad raudse käega valitsevad.  Kuigi kõik teised parteid olid 1920. aastal keelustatud, tegutsesid juudi parteid Bund ja Poa’lei Zion  endiselt edasi. Viimane ühines kommunistliku parteiga  1928. aastal.

 Bolševikud hävitasid Venemaal kokku ligi 60 000 kirikut, mis muudeti ladudeks ja avalikeks käimlateks. Kuid ei hävitatud mitte ühtegi sünagoogi. Veelgi enam. Moskvas ehitati hävitatud kirikute asemele kahe tuhande kohaline sünagoog.  Selle kõige kohta kirjutas 1920. aasta 18. septembril ajaleht “Times”, et: “nõukogude võim sõltub juudi ajudest, läti ja hiina tääkidest ning tohutust vene rumalusest.”

Engelsi õpetuse järgi pidi maailmarevolutsiooni eelduseks olema riikide üleüldine kurnatus, mis pidi looma tingimused töölisklassi lõplikuks võiduks. Seda õpetust asus teostama Lenin, soovides, et Venemaa oleks Esimeses maailmasõjas kaotaja, et seejärel muuta "imperialistlik" sõda ülemaailmseks kodusõjaks. Kui aga selgus, et Esimene maailmasõda ei muutunud ülemaaliseks kodusõjaks, tuli Leninil leppida miinimumprogrammiga ning rebida kapitalismi küljest Venemaa, et kasutada seda baasina revolutsiooni arendamiseks teistes maades, õhutades nende maade proletariaati astuma relvaga oma maa kodanluse vastu. Kuid nähes, et ka ülemaailmset proletariaadi revolutsiooni ei toimu, tegi Lenin mõnes mõttes prohvetliku järelduse: maailmarevolutsioon saab toimuma teise imperialistliku sõja tagajärjel.

Nii tegid kommunistid veel enne Esimese maailmasõja lõppu panuse tulevasele maailmasõjale. Lenin tegi nüüd kõik selleks, et see sõda algaks. Selleks tuli alles loodav riik majanduslikult ja rahvas psühholoogiliselt ette valmistada. Kõik edasine toimus ülemaailmse proletariaadi võidu nimel.

Olulise panuse tegid kommunistliku Venemaa sõjamasina ülesehitamisel Ameerika suurtöösturid.  Hiljem on ajaloolased ja majanduse asjatundjad kinnitanud, et  kommunism Venemaal oleks kokku varisenud, kui USA poleks rahastanud esimese viisaastaku ja osaliselt ka järgnevate viisaastakute plaane. Enamlaste põdurat ja ebatõhust süsteemi aitasid kõikidele raskustele vaatamata püsti hoida Ameerika kapitalisüstid.

1930. aastal kirjutas autofirma Ford alla lepingule, millega Henry Ford kohustus 30 miljoni dollari eest ehitama Nižni Novgorodi autotehase, mille nimeks sai Molotov ja mis juba 1932. aastal tootis 140 000 autot aastas, sealhulgas tuntud väikeautot GAZ-A (Ford-A).  Ka  toimus Fordi  tehastes vene inseneride ja tehnikute väljaõpe. Hiljem ehitas Henry Ford tehased veel Uljanovskisse, Odessasse ja Pavlovskisse, kus hakati tootma tanke.

1930. aastal abistas Ameerika firma Electrik Boat Company koos Inglismaa ja Itaalia ettevõtetega Nõukogude Venemaad allveelaevade tehaste rajamisel. Suurbritannia andis Moskvale rohkesti uut tehnikat.

Ka nõukogude lennuvägi ehitati üles väliskapitali abiga.  1937. aastal  alustas Ameerika firma Seversky Air-Craft Corporation  koostööd vesilennukite ehitamiseks. Samuti rajati Ameerika firmade poolt Nõukogude Venemaale  viis keemiatehast,  kus toodeti kemikaale lõhkeaine valmistamiseks. Firma Radio Corporation of America ehitas välja raadio- ja telegraafisüsteemid.

Kommunistide poolt Venemaa laostunud majanduse kohta ütles Lenin, kes enamuse aja oma elust elas välismaal ja tundis Läänt paremini kui Venemaad:

“/…/ Lääne kapitalistid tulevad meile appi ja teevad kõik selleks, et tugevdada Nõukogude Venemaa majandust. Nende vahel tekkiv konkurents sunnib neid meile kõike müüma odavamalt ja kiiremini.”

Ja kui Lenini idee järgi kommunistide poolt alustatud kolm aastat kestnud kodusõda Venemaa majanduse katastroofi äärele viis, palusid kommunistid eesotsas Leniniga USA-d: “Ameerika, toida meie näljased!” Ja heasüdamlik Ameerika toitis. Ameerika tollase presidendi Hooveri poolt loodi “Ameerika abi administratsioon” (ARA), mis päästis kümnete miljonite venelaste elud. Kuid milline oli kommunistliku Venemaa tänu? President Hooveri organisatsioon kuulutati “ameerika imperialismi spionaažiorganisatsiooniks”, mis olevat Venemaa üle külvanud spioonide võrguga…

Sõlminud kahekümnendatel rahulepingud Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Soome ja Türgiga, vabandas Lenin neid tehinguid oma partei ees sellega, et "Nõukogude Venemaa vajavat hingetõmbeaega". Kuid oli veel üks põhjus.

Venemaa, mille bolševikud olid uputanud verre, raputas end järsku meeletus katses, et heita endalt kommunistlik diktatuur. Revolutsiooni "hällis" - Piiteris hakkasid streikima töölised, kes nõudsid vabadust ja leiba. Moskvas nõudsid demonstrandid: “Maha kommunistlikud juudid!”. 1) Bolševikud surusid küll tööliste väljaastumised veriselt maha, kuid töölistele tuli appi Balti laevastik. Kroonlinna madrused - needsamad, kes olid aidanud Leninil ja Trotskil võimule tulla, nõudsid nüüd nõukogude puhastamist kommunistidest. Üle kogu suure Venemaa veeres talurahva rahutuste laine. Tambovi metsades lõid talupojad hästi organiseeritud, kuid halvasti varustatud antikommunistliku armee.

Nõukogude vägesid juhtinud M. Tuhhatševski, kelle väed võitluses Poola vastu olid Varssavi all häbistavalt puruks löödud, asus nüüd oma strateegilist lüüasaamist omaenda rahva verega maha pesema. Tuhhat-ševski metsikused Kroonlinnas põhjustasid hiljem legende. Talupoegade koletust hävitamisest Tambovi kubermangust sai üks süngemaid lehekülgi inimkonna ajaloos.

Pärast Lenini surma sai tema idee tuliseks jätkajaks Jossif Stalin, kes saavutas alates 1927. aastast Venemaal sisuliselt piiramatu võimu. Seda ära kasutades alustas Stalin halastamatut võitlust kõigi nendega, kes ei väärinud tema usaldust. Siitpeale jätkus Venemaal stalinlik terror.

Aastatel 1932-1933 hävitas Stalini režiim sundkollektiviseerimise ja rahvusliku tahte mahasurumise eesmärgil seitse (mõnedel andmetel kuni üksteist) miljonit ukrainlast ja saatis kaks miljonit neist kontsentratsioonilaagritesse. Koos Kaukaasia ja Kasahstani näljaohvritega ulatus hukkunute arv kuni neljateist miljonini. Punaarmee piiras Ukraina oblastid ümber ja elanikelt konfiskeeriti kõik toidutagavarad ja elusloomad. Iga päev suri nälga 25 000 ukrainlast. Maailma ühes viljakamas piirkonnas muutusid miljonid inimesed luukeredeks, kes nälja tõttu olid sunnitud sööma rohtu ja puukoort ning linde, konni ja vihmausse. Osa nälginuid läksid meeleheitel hulluks. Kannibalism, kus vanemad sõid oma lapsi või vastupidi, muutus tavaliseks. Ukrainlaste aeglasest hävitamisest raevunud Kaganovitš – virtuaalne Nõukogude Liidu Adolf Eichmann – nõudis kümne tuhande inimese hukkamist nädalas. Selle kohta kirjutas ajaloolane Robert Con-quest: 

“Ukraina oli nagu hiiglaslik natside Bergen-Belseni surmalaager.”

See ukrainlaste surnuks näljutamine, kellest kolm miljonit olid lapsed ja kaks miljonit surid GULAGis, oli kahtlemata üks koletumaid inimsusevastane kuritegusid, mille eest Nürnbergis saadeti natsikurjategijad võlla. Kuid Ukrainas toimunut läänemaailm peaaegu ei märganudki.  Otse vastupidi. 1933. aastal viibisid ajalehe New York Timesi ajakirjanik Walter Duranty, inglise ajakirjanikud Sidney ja Beatrice Webb ning Prantsuse peaminister Edouard Herriot Ukrainas, kuid eitasid genotsiidi ning kiitsid Nõukogude "edukat põllumajanduslikku reformi". Kõiki nõukogude genotsiidist rääkijaid nimetati läänes "natsismi agentideks". Ühendriikide, Briti ja Kanada valitsused, kes olid kommunistlikul Venemaal toimunust teadlikud, varjasid seda,  takistades isegi toiduabi ja abistamisgruppide saatmist Ukrainasse.

Läänemaailmale jäi märkamata ka enam kui kahe miljoni Nõukogude Liidu moslemi genotsiid. Tšetšeeni vabadusvõitlejad, keda praegu mõnes lääneriigis ja Venemaal terroristideks nimetatakse, on nõukogude GULAGi üleelanute lapselapsed.

Kõige jubedamal  terroriaastal 1937 ei tulnud NKVD planeeritud “nõu-kogude vastase elemendi” hukkamisega kuklalaskude abil enam toime ja ohvreid hakati transportautodes, ehk nn. “dušegubkades” surnuks gaasitama.  Selle hukkamismeetodi võttis taaskasutusele juudi tšekist D. Berg.  Varem oli gaasiga ohvreid tapetud juba ka Lenini ajal. 

Lääne-Euroopa ajaloouurijate arvates olid stalinlikud repressiivorganid Teise maailmasõja eelõhtuks mõrvanud üle 30 miljoni nõukogude elaniku. See arv on mõistagi liiga väike ega vasta tegelikkusele. Ajaleht “Litera-turnaja Rossia” on avaldanud ohvrite arvu, mille sisse on arvatud nii kodusõjas kui näljakatastroofis hukkunud inimesed – 147 miljonit. Suure osa hävitatud Venemaa elanikest moodustas  vene intelligents – vene rahva haritum ning võimekam osa.

Kui võrrelda bolševike poolt hävitatud ohvreid arvudes, siis spetsialistide poolt tehtud arvutuste kohaselt saame järgmise pildi:

·  revolutsioonieelsel Tsaari-Venemaal [kuni 80 aastat enne revolutsiooni] hukati kuni 17 inimest aastas;

·  keskajal tuntuks saanud inkvisitsiooni poolt hukati aastas umbes 120 inimest;

·  1920. aastal TŠEKA endi poolt välja antud raamatus räägitakse aga uhkusega 1918 –1919 aastal läbi viidud “revolutsioonilisest tööst”, kus ilma kohtuotsuseta lasti maha  kuni tuhat inimest kuus (s.t. ligi 12 tuhat aastas);

·  Stalini terrori õitseaegadel, s.o. 1937 – 1938 aastal hukati NKVD poolt kuni 40 tuhat inimest kuus (480 tuhat aastas);

Seega hukkus bolševike poolt anastatud Venemaal revolutsioonijärgseil aastatel kümneid miljoneid inimesi. Kuid ei Euroopa ega maailm pannud seda tähelegi. Otse vastupidi. 1933. aastal leidsid Ameerika president Roosevelt ja Kongress, et bolševistlik Venemaa väärib diplomaatilist tunnustamist, sõprust ning abi. Vaatamata selle vastu kostnud rohketele vastuhäältele, tunnustas Ameerika valitsus bolševistlikku Venemaad, mis pani aluse sõprusele ja hiljem ka sõjalisele liidule.

Eriti entusiastlikult tunnustas NKVD poolt korraldatud kohtuspektaakleid USA suursaadik Moskvas Joseph Davies, kes teatas riigisekretärile, et  NKVD poolt tõestatud materjalide põhjal on  kodanike reeturluses süüdi mõistmised igati õigustatud. Davies ülistas nii trükisõnas kui diplomaatilistes aruannetes nõukogude kohtusüsteemi  sääraste superlatiividega, et talle anti Lenini orden. 1)

Eelpool oli mainitud, et TŠEKA uputas jakobiinide eeskujul vange merre. Vangide uputamise fakti Põhja Jäämerre on kinnitanud ka Norilski linnamuuseumi töötajad, kes rääkisid sellest 1991. aastal Stalini režiimi ajal Norilski laagrites hukkunud balti rahvastele memoriaali rajanud ekspeditsioonist osavõtnuile, millest siinkirjutaja osa võttis.

Norilski linnamuuseumi ekspeditsioon käis 1990. aastal Taimõri poolsaarel, Põhja Jäämere ääres, kus nad avastasid selles piirkonnas  kaevandusšahte ja seal olnud maagirikastusvabriku jäänused, andes sellele kaevandusele suvaliseks nimetuseks Nordvik. Arhiividokumentidest on leitud üksikud vihjed selle kohta, nagu oleks seal otsitud fluoriide või apatiiti, millest sünteesitud fluori kasutatakse teatavasti tuumakütuse tootmisel uraani puhastamiseks ja rikastamiseks.

Norilski linnamuuseumi töötajad leidsid sealt mitmesuguseid tööriistu, puukärusid ja sulatustiigleid. Säilinud kaevandusšahtid olid nii madalad, et täiskasvanud inimene saanuks seal töötada vaid lamades.  Samal ajal avastasid nad matmispaiga, kuhu olid maetud põhiliselt ainult lapsed. See fakt kinnitab, et selles kaevanduses kasutati kaevandustöödel lapsi. Ka leidsid muuseumitöötajad sealt Ameerika päritoluga, alles pakendites olnud puurimistehnikat, mida polnud kunagi kasutatud.

Kohaliku NKVD ja Taimõri ringkonna majandusarhiividest leitud dokumentidest selgus, et selle salapärase kaevanduse rajamiseks ja tegevuseks kulutati kümneid miljoneid rublasid, kuid mitte mingisugust tulu see objekt ei andnud. Arhiivimaterjalide põhjal selgus, et vajaliku tööjõu "värbamisega" tegeles Moskvas vastav NKVD kontor. Vangide kasutamisest arhiividokumentides aga ei räägita.

Otsingute käigus leidsid muuseumi töötajad 1990. aastal aga üles mõned selle kaevanduse valvurite järeltulijad, kes olid kinnitanud, et Nordviki kaevandustes tegid kogu põhitöö ära noorukitest  vangid. Elutingimused seal kaugel põhjas olevat olnud aga kohutavad. Mingisugust arstiabi polevat olnud. Pärast seda, kui kaevandus oli Moskva poolt tunnistatud mittetasuvaks, oli lakanud sinna toiduainete viimine. Koos vangidega olid nälja tõttu hukkunud ka enamus vangivalvureid. Seejärel olla veel ellu jäänud vangid laaditud praamile ja uputatud Põhja-Jäämerre.

Stalini verejanule on raske leida mistahes loogikat. Repressioonide ohvriks langesid kõik need, keda TŠEKA kahtlustas ebalojaalsuses nõukogude võimu suhtes. Nende hulgas enamus endisi tsaariarmee ohvitsere, kes pärast 1917. aastat olid sidunud oma saatuse bolševikega. Ligi pooltele tollastele Punaarmee kõrgematele ohvitseridele esitati süüdistus reetmises, mõisteti kohtus süüdi ja hukati. Nii kaotasid 1938. aastal Stalini käsul elu viiest Punaarmee marssalist kolm, viieteistkümnest armeekomandörist kolmteist, 195-st diviisikomandörist 110 ning 406-st brigaadikomandörist 186 komandöri.

Kuid veelgi rohkem kui komandöre, lasi Stalin neil aastatel hukata Punaarmee poliitjuhte. Maha lasti kõik üksteist riigikaitse rahvakomissari asetäitjat, seitsekümmend sõjanõukogu liiget ning kõik sõjaväeringkondade komandörid koos enamiku partei poolt ametisse määratud komissaridega. Viimaste ülesanne oli olnud tagada, et sõjaväelased ei teeks midagi sellist, mis parteile ei meeldi.

Kui Stalini mõrvarlikele motiividele leidub üldse mingi seletus, siis võib selle leida eelkõige Stalini isiklikest antipaatiatest ja sümpaatiatest. Parteis toimunud puhastustöö peamisteks ohvriteks olid need, kes peale Lenini surma olid vastu või ei aidanud kaasa Stalinit partei esimeseks sekretäriks saamisel. Kõrgematest sõjaväelastest langesid Stalini repressioonide ohvriks aga need, keda võis valgekaartlastega peetud sõja ajal mingilgi määral seostada Punaarmeed juhtinud Lev Trotskiga.  Venemaa talupoegadest represseeriti kõik need, kes polnud nõus kollektiviseerimisega.

Punaarmee juhtidest  pälvisid TŠEKA poolt korraldatud repressioonide käigus Stalini soosingu ja tõusid sõjaväe juhtkonnas kõrgetele positsioonidele vaid S. M. Budjonnõi, S. K. Timošenko, L. Z. Mehlis ja G. I. Kulik, kes kõik olid olnud 1. ratsaarmee ohvitserid ja Lõuna-Venemaa võitluse veteranid, nende hulgas ka  K. J. Vorošilov, kes oli riigikaitse rahvakomissar juba enne 1937. aastat.

Kuid nende paigutamine Stalini poolt Punaarmee juhtivatele kohtadele ei tulnud sugugi kasuks Venemaa sõjalisele arengule. Budjonnõil olid küll uhked vuntsid aga puudus sõjaväelase mõistus. Mehlis oli komandörina ülimalt ebakompetentne. Timošenko oli küll kompetentne, kuid pigem poliitiline kui sõjaväeline komandör. Suurtükiväe ülem Kulik oli tagurlane sõjatehnoloogia valdkonnas. Ta oli sõduritele automaatrelvade andmise vastu põhjendusel, et need pole suutelised nendega ümber käima. Ta peatas ka tankitõrje- ja õhutõrjesuurtükkide tootmise. Vorošilov oli kategooriliselt iseseisvate tankivägede moodustamise vastu ja likvideeris kõik brigaadist suuremad tankiväeosad.

Stalini repressioonide tulemusel põhjustatud kompetentsete ohvitseride puudumine ning Vorošilovi ja teiste kõrgete sõjaväejuhtide vaimupimedus tuli hästi esile Teise maailmasõja ajal. Alandus, mis sai venelastele osaks ligi viiekümne kordses vähemuses olnud soomlaste poolt,  tingis edaspidi kiirete reformide alustamist Punaarmees.

 

* * *

Suurriikide relvastus enne Teist maailmasõda

Nagu teada, on suurriikide võimsuse määrajaks nende majanduslik potentsiaal , aga ka nende sõjaline võimsus. Teise maailmasõja eelõhtul oli suurriikide sõjaline potentsiaal järgmine:

 

Suurbritannia

Kuigi Suurbritannia oli Teise maailmasõja eel tohutu impeerium, hõlmates asustatud mandreil 35 miljonit ruutkilomeetrit, omas ta suhteliselt  väiksearvulist sõjaväge. 1939. aastal oli Inglismaal jalaväes kokku 557 000 meest.  Õhujõududes [Royal Air Force] oli 118 000 ja laevastikus [Royal Navy]  194 000 meest.   

Inglismaa õhujõududel oli 1939. aastal 1911 lennukit, laevastikul umbes 500  ja rannakaitsel 232 lennukit.  Seega oli Inglismaal  kokku umbes 2600 sõjalennukit.  

Briti laevastikus oli  15 lahingulaeva ja lahingristlejat,  7 lennukikandjat,  64 ristlejat,  183 hävitajat ja 57 allveelaeva. Seega kokku 316 põhiklasside sõjalaeva. Peale nende veel sadu väiksemaid laevu.  

Inglismaa tankiväes oli 1939. aastal  310 kergetanki Matilda I  ja 325 kergetanki  Carden Loyd. Seega kokku vaid  635 kerget tanki.

 

Prantsusmaa

Prantsusmaa relvajõududes oli rahuajal 612 300 meest. Neist teenis laevastikus 50 tuhat ja lennuväes 90 tuhat meest.  

Prantsuse lennuväel oli hävituslennukeid  549, pommilennukeid  186 ja luurelennukeid 232 lennukit. Koos mereväe ja transportlennukitega oli Prantsusmaal kokku  umbes 1300 lennukit.  

Prantsusmaa laevastikus oli 7 lahingulaeva,  1 lennukikandja,  19 ristlejat, 72 hävitajat ja 78 allveelaeva -  kokku 177 põhiklasside sõjalaeva. Peale nende veel väiksemaid abilaevu ja traalereid.

Arvuliselt oli Prantsusmaa tankivägi maailma mastaabis teine , jäädes alla vaid N. Liidule. Kokku oli Prantsusmaal - 3400 tanki, enamus neist olid  kergetankid. Prantsusmaa suurtükiväes oli 14 428 kahurit;

 

Jaapan

Jaapanil oli 1939. aastal püssi all umbes poolteist miljonit meest, sellest maavägedes 1 240 000 meest. Nii nagu ameeriklastel, jagunesid ka jaapanlastel lennuväeosad maa- ja mereväe vahel.

Lennukeid oli Jaapanil kokku ca 1400, neist:  maaväel umbes 1000 ja  mereväel 396 lennukit.  

Tanke oli Jaapanil 1939. aastal umbes  2100 tanki;

Jaapani laevastik oli maailmas suuruselt kolmas. Sinna kuulus 10 lahinglaeva,  6 lennukikandjat,  35 ristlejat,  121 hävitajat ja  56 allveelaeva.  Kokku seega 228 põhiklasside sõjalaeva.

 

Itaalia

Itaalia sõjaväe isikkoosseisu suuruse kohta andmed puuduvad.

Lennukite arvu kohta on andmed vastukäivad. Mõnedel andmetel oli Itaalial  umbes  2800 lennukit.

Kergetanke oli Itaalial 1940. aastal umbes 1500.

Itaalia sõjalaevastik oli maailmas suuruselt neljas. Sinna kuulusid  10 lahinglaeva,  22 ristlejat,  128 hävitajat ja  105 allveelaeva.  Kokku seega 265 põhiklasside sõjalaeva.

 

Saksamaa

Kuni 1930. aasta esimese pooleni pidas Saksamaa kinni Versailles' lepinguga talle peale sunnitud relvastuspiirangust. Kui seisuga 31. mai 1939 oli Saksa armees kokku 1 400 000 meest,  siis  1939. aasta augustis toimunud salajase mobilisatsiooni järel oli Wehrmachtis juba 4 288 557 meest. Sellest kuulus maaväkke 2 760 000,  õhujõududesse 373 000, mereväkke – 159 557  ja reservi [Ersatz-Heer]  996 000 meest.  SS-üksustes [hiljem Relva- Waffen SS] oli kokku umbes 40 000 meest.  

Seisuga 1. september 1939 oli Saksa maaväes  1025 soomusautot,  3195 tanki ja 30 759 suurtükki. 

Saksa õhujõududel oli 1939. aastal kokku 4093 lennukit. Neist hävituslennukeid 1179, pommilennukeid 1542,  luurelennukeid 613,  transpordilennukeid 552, ründelennukeid  40  ja vesilennukeid 167.

Saksa merevägi jagas Teise maailmasõja eel N. Liiduga eelviimast kohta, ületades seejuures arvult venelasi vaid suurte sõjalaevade osas, kuid jäädes allveelaevadega venelastele kolmekordselt alla. Sõja puhkemise eel oli Saksamaal  5 lahingulaeva,  7 ristlejat,  34 hävitajat ja  57 allveelaeva. Kokku  seega 103 põhiklasside sõjalaeva. Peale nende veel transportlaevu, traalereid, torpeedokaatreid ja muud tüüpi laevu.

 

Venemaa [Nõukogude Liit]

Nõukogude Liit alustas massilist relvastamist 1922. aastal, kuid oli sunnitud hiljem majanduse languse tõttu rakendama desarmeerimist. 1. oktoobril 1924 oli Punaarmees 562 000 meest - s.o. ligi kümme korda vähem, kui neli aastat varem. 1928. aastal oli Punaarmees 617 000 meest, 1937. aastal juba 1.682.569 meest ning 1939. aasta veebruaris 2 106 784 meest.

Peale 1940. aastal toimunud salaja läbi viidud mobilisatsiooni oli Punaarmees juba 5 850 000 meest. Neist maaväes 4 500 000, õhujõududes 1 000 000 ja  mereväes – 350 000 meest.

Samal ajal oli N. Liit oma relvastatuse ja 170-miljonilise rahvaarvu juures võimeline juurde mobiliseerima veel vähemalt 12 miljonit meest ja panna seega  välja kokku 17 miljonit meest.

Tanke hakati Nõukogude Liidus seeriaviisiliselt tootma 1927. aastal. 1939. aastaks oli Nõukogude Venemaal kergetanke: T-38 – 137 ja  T-27 – 3300,  keskmisi tanke T-28 – 503,  rasketanke T-35 – 20,  ujuvtanke T-37A – 2627,  ratas-roomiktanke BT-2 – 600,  ratas-roomiktanke BT-5 – 1900 ja ratas-roomiktanke BT-7 – 4600.  Seega Nõukode Venemaal kokku 24 899 tanki ja tanketti.

Lennukeid hakati Nõukogude Liidus seeriaviisiliselt tootma 1923. aastal.  1. septembriks 1939 oli N. Liidul ligi 29 000 sõjaotstarbelist lennukit. Sealhulgas  11 065 hävituslennukit, 6035   pommilennukit, 10 105 luurelennukit, 535  transportlennukit, 1200 luure-vesilennukit ja 17 500 õppelennukit. 

Ajavahemikul 1939 – 1941 sai Punaarmee tööstuselt juurde 17 745 lahinglennukit, neist 3719 uut tüüpi. 1)

Nagu eelpool öeldud, oli Nõukogude Liidu sõjalaevastik Teise maailmasõja eel nõrguke ja jagas maailmas koos Saksamaa eelviimast kohta.

1939. aasta 1. septembri seisuga oli Nõukogude Liidul  3 lahingulaeva,  4 ristlejat,  34 hävitajat ja  168 allveelaeva.  Seega kokku – 109 põhiklasside sõjalaeva.

Samal ajal aga nägi N. Liidu Sõja- ja abilaevade ehitamise programm ette ehitada aastatel 1938-1945 juurde 37 lahingulaeva ja lahingristlejat, 31 ristlejat, 162 hävitajat, 412 allveelaeva ja 510 torpeedokaatrit. Vaid 1940. aasta 11 kuuga ehitati juurde 270 uut, kõikide klasside sõjalaeva.

Ülaltoodust nähtub, et Teise maailmasõja eelõhtul omas kõige võimsamat relvastust  Nõukogude Liit. 

 

* * *    

 

Kes siis ikkagi oli Teise maailmasõja vallapäästja?   

Antud teema siin toodud käsitlus ei vasta küll akadeemilise ajalookirjanduse standarditele, kuid viimasel ajal on Teise maailmasõja puhkemise põhjuste ümberhindamine vallandanud ajaloolaste seas elava diskussiooni. Vanameelsete Venemaa ajaloolaste reaktsioon väitele, et tegelikult kavatses Stalin esimesena rünnata Saksamaad [ja Euroopa riike], on olnud raevukas ning üleolev ja nad lootsid selle teesi kergelt ümber lükata. Kuid ootamatult on asunud seda väidet kaitsma ka mitmed noorema põlvkonna kutselised ajaloolased. Nüüd on arhiividest leitud materjalide põhjal mitmed Venemaal avaldatud uurimused seda Stalini poolt kavatsetud rünnakuplaani ka kinnitanud.

Venemaa ja lääneliitlaste ajalookäsitluse järgi alustas relvastuses suurt ülekaalu omav hitlerlik Saksamaa 1941. aastal sõda Nõukogude Liidu vastu, et laiendada oma eluruumi  Euroopa-Venemaa arvel.  Samal ajal kinnitasid Moskva esindajad oma naabritele, et need  võivad elada rahulikus vahekorras punase Venemaaga ja et N. Liit, nagu teisedki 20. sajandi riigid, pidavat oma peaeesmärgiks rahulike vahenditega nõukogude rahva heaolu kindlustamist.

Ajaloolaste viimaste aastate uurimused on üha veenvamalt näidanud, et tegelikult õhutas Stalin Hitlerit ründama lääneriike ja valmistus seejärel ise Saksamaad ründama. Punaarmee valmisolek selleks oli planeeritud 1941. aasta juuli teisele poolele. Hitler aga tabas  selle Stalini kava ära ja et ennetada Punaarmee sissetungi, alustas Saksamaa 22. juunil 1941 N. Liidu vastu sõda. 

 Operatiivplaane Saksamaa ründamiseks hakkas Punaarmee kindralstaap koostama  juba 1939. aasta oktoobris ja sõja puhkemiseni jõuti neid teha vähemalt viis. Kõigi nende plaanide põhiideeks oli Saksamaa vallutamine ootamatu rünnakuga selja tagant ajal,  mil viimane oli sõjas lääneriikidega. Selleks sai armee  ka vastava väljaõppe. 1941. aasta juuni lõpus, kui Punaarmee alles koondas oma jõude piirile ja ei organiseerinud mitte mingisugust kaitset, tabas Saksa relvajõudude ootamatu löök Nõukogude armeed kõige ebasobivamal ajal.

Venemaa hilisem Suure Isamaasõja propaganda teema rajaneb eeskätt Suurel Ajaloolisel Valel. Teise maailmasõja vallapäästmises pole (ainult) süüdi Saksamaa, vaid Nõukogude Liit. Nõukogude Liit tegi ettevalmistusi maailma vallutamiseks ja rajas koonduslaagreid juba siis, kui Hitlerit veel ei teatudki. Vaatleme allpool neid ajaloofakte seni avaldatud materjalide valguses.

Kuni Hitleri võimuletulekuni oli Nõukogude Liit julgeoleku mõttes ideaalses olukorras. Versailles’ rahulepingu põhjal oli Saksamaa demilitariseeritud ja  ei tohtinud omada tanke, pommituslennukeid, allveelaevu ja teisi moodsaid relvaliike, mis tegi Saksa armee strateegilises mõttes olematuks suuruseks. Prantsusmaa tegeles oma piiride kaitse sõjalise doktriiniga ja hakanud rajama Saksa-piirile kuulsat Maginot’ liini. Ründeks ja agressiooniks teiste riikide vastu seda kindlustust kasutada ei saanud. Suurbritannia asus aga hoopis kaugetel saartel ning muretses eeskätt oma kolooniate, mitte aga Euroopa asjade pärast. Seega, mitte mingit muud arvestatavat sõjalist jõudu peale Punaarmee Euroopas kuni 1930.  aastate keskpaigani lihtsalt ei olnud.

Sõja vallapäästmiseks vajas Stalin liitlast ja selleks kõlbas vaid Saksamaa. Kuid 1920. aastate lõpu ja 1930. aastate alguse Saksamaal oli Stalini seisukohalt üks oluline «viga».  Sõjalisele koostööle vaatamata oli Saksamaa Weimari vabariik demokraatlik. See oli riik ilma militaristlike ambitsioonideta. Kuid Stalin ei vajanud poolsotsialistlikku, veel vähem demokraatlikku Saksamaad. Teise maailmasõja vallapäästmiseks vajas Nõukogude Liit teistsugust, agressiivset Saksamaad ja tema toetusel pääses võimule natsipartei eesotsas Hitleriga, mis põhjustas olukorra muutuse.

Peale Hitleri võimuletulekut pani Stalin oma lootused sõja algatamiseks Euroopas Saksamaal pead tõstnud natsionaalsotsialismile. Tema intuitsioon ütles, et selles on kommunismi juhtide Marxi-Engelsi-Lenini suurte unistuse täitumine. Stalin mõistis, et Hitler on ainus, kes on võimeline liitma sakslaste massid ja tasuma lääneliitlastele  sõjaga kätte Versailles' alanduste eest. Sõja puhkemine oli Stalinile vajalik ja selle alustamiseks oli aga Hitlerit vaja aidata. Ja natsionaalsotsialismi pürgivast Saksamaast sai Stalini hoolitsuse objekt. Kogu välisilma eest varjas ta seda aga kõige vulgaarsema turusõimuga Hitleri aadressil. Ei pidanud ju maailm teadma, mis eesmärgil ta Saksamaa eest hoolitseb. See armastus ja hoolitsus oli ehtstalinlik. Ta tegi seda talupoja armastusega, kes kasvatab algul üles looma ja seejärel tapab ta, tundes ühtaegu vaimustust nii looma kasvatamisest kui selle tapmisest.

Hitlerist pidi saama see jõud, kes hävitab Euroopas demokraatlikud struktuurid. Seejärel vallutab Stalin vabastajana kogu Euroopa ja Nõukogude Liidust saab Ülemaailmne Nõukogude Liit. Sisuliselt oli see sõja kuulutamine kogu maailmale. Seda afišeeris avalikult ka riigi sümbol - punane viisnurk, mis tähendas - punane võim viiel kontinendil.

Tegelikult loodi sõjalised kontaktid Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel veel enne Hitleri võimuletulekut. 1922. aastal sõlmitud Rapallo lepingu salaklausel nägi ette Saksamaa sõjatööstuse ja väljaõppe korraldamise Nõukogude Liidus. Kogu ülejäänud Euroopa elas relvastuse piiramise ja vähendamise tähe all. 1928. aastal sõlmitud Kellogg-Briandi paktiga määrati Rahvasteliidu liikmetele sõjavarustuse piirangud – Eestil tohtis näiteks olla vaid 66 sõjalennukit.

1930. aastal lõid Saksamaa ja N. Liit  tohutu eelarvega kartelli, nimetusega "Korporatsioon tööstuse arenguks", mida toetas ka veel 120 miljoni dollari suurune stabiliseerimisfond. Kartellil oli kaks osakonda: üks Moskvas, teine Berliinis. Kogu korporatsiooni toodang oli ette nähtud tulevase sõja vajadusteks.  Kuna Versailles' rahulepinguga oli Saksamaal relvade tootmine keelatud, toimus see ülalmainitud Rapallo lepingu alusel N. Liidu territooriumil.

Nii projekteeriti "Junkers" lennukid Saksamaal, kuid nende tootmine toimus Filis ja Samaaras. Allveelaevade ja tankide ehitamist õpiti Leningradis. Kõik lennukite ja tankide prototüübid tehti ühes eksemplaris valmis Venemaal. Viidi seejärel osade kaupa Leningradi ja sealt vabalinna Stettini kaudu Saksamaale. Seal pandi need uuesti kokku ja katsetati polügoonidel ning saadeti seejärel tagasi N. Liidu tehastesse, kus alustati nende seeriatootmist. Pikeeriv pommitaja Ju-88 ja mitmed Messerschmidti lennukimudelid tegid katsetused läbi N. Liidus.

Hitleri võimuletulekul tegi Stalin talle ettepaneku hakata salaja Saksamaa jaoks ette valmistama tankiste ja sõjaväelendureid. Siitpeale algas Lipetskis, Voronežis ja Kaasanis saksa ohvitseride koolitamine.  Lipetskis ja Voronežis valmistati ette ohvitsere õhujõududele, Kaasanis tankivägedele, sõjakeemikuid aga Saratovis ja Volskis. Kokku said N. Liidus ettevalmistuse 20 000 Wehrmachti ohvitseri. Õlg-õla kõrval õppisid polügoonidel sõjale lähedastes tingimustes sõjakunsti Saksa ja Vene ohvitserid.

Samuti koolitas Nõukogude Liit Saksamaa tarvis relvastuse loojaid: Saksa lennukite konstruktorid töötasid Moskva lähedal asunud Filis, allveelaevade ja tankide tegemist õpiti Leningradis.

See oli tõeline sõjasõprus, mille eesmärgiks oli sõjaline liit. Paljud Saksa ohvitserid pidasid Lipetskit ja Kaasanit oma alma materiks. Ilma selleta oleks jäänud loomata Luftwaffe ning poleks hiljem olnud legendaarseid Gude-riani ja Mansteini tankikiile, kus kohtusid küllap ka endised Kaasani kursusekaaslased.

* * *

Kuid tekkib küsimus - miks Stalin seda kõike tegi? Olnuks ju totter arvata, et N. Liit valmistas Saksa armeed ette selleks, et see talle endale kallale tungiks.

Sama ajal teatas Moskva, et N. Liit taotleb heanaaberklikke suhteid kõigi oma naabritega. Selle propaganda tegelikuks eesmärgiks oli aga oma naabrite suigutamine petlikku rahuillusiooni. N. Liidu tegeliku välispoliitilise eesmärgi oli Stalin määranud ära ühe lausega:

 “Meie välispoliitika on selge ja lihtne – see taotleb kommunistliku diktatuuri maksmapanekut kogu maailmas.”

Selle eesmärgi saavutamiseks ässitasid bolševistlikud agitaatorid üles lihtsameelset vene rahvast, sisendades neisse usku ja hirmu, et kapitalistlikud lääneriigid tahavad Venemaa ümber piirata ja seejärel hävitada,  mistõttu vene rahvas pidavat jäägitult toetama Lenini parteid ja tooma üha suuremaid ohvreid Punaarmee võimsuse suurendamiseks. Muidugi oli see  sihilik vale, kuna aastatel 1920-1930 ei olnud läänemaailmas ühtegi sellist riiki ega jõudu, kes oleks tahtnud Venemaad vallutada.

Samasse perioodi kuuluvad ka N. Liidu süüdistused Eesti vastu, kus Moskva süüdistas et Eestit, et see olevat Saaremaa Inglismaale sõjaväebaasideks välja rentinud, millel polnud muidugi mitte mingisugust alust. 

 

* * *

Lääneriigid taotlevad ühisrinnet

1939. aasta suvel algas maailma suurvõimude vahel diplomaatiline võitlus Soome, Balti riikide, Poola, Rumeenia ja Bulgaaria piiride garanteerimise pärast, mis sai lääneriikidele  hiljem saatuslikuks. Selle põhjuseks oli Moskva välispoliitilisest strateegiast lähtuv soov, et algaks sõda Euroopa kodanlike riikide vahel, mille käigus need end nõrgestaksid, et N. Liidul oleks seejärel võimalik laiendada kommunismi levikut Euroopas.

Stalini kavandatud vallutuspoliitika teostamisele tulid appi nii rahvussotsialistlik Saksamaa kui ka demokraatlikud lääneriigid. Pärast Austria ja Tšehhoslovakkia okupeerimist Saksamaa poolt ning Saksa-Poola vahekorra teravnemist tulid lääneriigid järeldusele, et Versailles' rahulepingu nõudeid eiranud hitlerlik Saksamaa taotleb kogu Euroopa hõivamist ja nad alustasid kiiruga kaitse organiseerimist.

Pariisis ja Londonis tugevnesid hääled, mis nõudsid hirmu tõttu Hitleri ees iga hinna eest koostööd Staliniga. Ja kuigi mõlemat diktaatorit peeti paheliseks ja ohtlikuks, oli Hitler  ja Saksamaa neile riikidele geograafiliselt lähemal ja seega ohtlikum kui Stalin.

Tollane Inglismaa mõjukas poliitik W. Churchill, olles tuntud Saksamaa ägeda vastasena, sai sellel suurpoliitika näitelaval õhutajaks, kes taotles iga hinna eest sidemete loomist N. Liiduga. Saksamaa idapiiri ohustamiseks oli vaja luua ühisrinne, et siduda Saksamaa sõjalised jõud, kui need peaksid tungima läände.

Selleks ajaks olid Inglismaa ja Prantsusmaa järjekindlalt kaugenenud Balti piirkonnast. Võis märgata isegi soovi kaotada see puhvertsoon hoopiski Saksamaa ja Venemaa vahelt. Neile tundus, et see iseseisev vahetsoon ahvatleb Berliini ja Moskvat jätkuvale koostööle. Selle kaotamine põhjustaks aga pingete kasvu ja välistaks diktaatorite omavahelise kokkuleppe.

Et garanteerida Ida-Euroopa riikide piire, tegid Inglismaa ja Prantsusmaa Hitleri vallutusiha kartuses N. Liidule ettepaneku poliitilise ja sõjalise kolmikliidu loomiseks ning sõlmida sellekohane leping. 16. aprillil andis Moskva oma nõusoleku läbirääkimiste alustamiseks. Neil läbirääkimistel, mis peeti salaja Moskvas, selgus aga üsna pea, et N. Liit on nõus astuma kolmikliitu vaid tingimusel, et ta võib vastutasuks tõmmata oma mõjusfääri Poola, Türgi, Rumeenia ja Bulgaaria kõrval ka Soome, Eesti ja Läti. Diplomaatilises keeles oli see nõudmine varjatud sõnastusega, et N. Liit saab õiguse garanteerida nende riikide iseseisvust ka siis, kui need riigid sellist garantiid ei soovi. Samuti esitas N. Liit kategoorilise nõudmise, et tema määrab, millal Ida-Euroopa on ohus ja seal olevate riikide piirid vajavad garanteerimist. Samaaegselt nõudis N. Liit endale õigust saada Balti riikides sõjalisi tugipunkte.

Balti riikide küsimus muutus kolmepoolsetel läbirääkimistel üheks kõige valulisemaks ja otsustavamaks teemaks kokkuleppe saavutamisel. Selgus, et Pariis ja London ei taha end Balti riikidega siduda, aga ei saa neid ka nii nagu Tšehhoslovakkiat alistuma sundida.  Kuid pole ka välistatud, et sellise käitumise taga peitus hoopis reaalpoliitiline lähenemisviis ja Poolat ning Balti riike taheti läbirääkimistel hoida lõpuni varuks kui sööta, et peibutada Stalinit astuma Hitleri vastu.

 1939. aasta juunis nõustusid lääneriigid, et Nõukogude Liit võib Balti riike viivitamatult abistada otsese agressiooni korral.  Kaudse agressiooni korral pakuti Stalinile võimalust alustada vastastikuseid konsultatsioone.

Hiljem on Winston Churchill selle kohta kirjutanud:

"Takistuseks selle kokkuleppe sõlmimisele olid needsamad piiririigid ise, kes kartsid, et Nõukogude abi vastuvõtmisel kaitseks sakslaste eest tuleb neil Nõukogude armeed oma territooriumilt läbi lasta ja et seeläbi lülitatakse nad lõpuks kommunistlikku Nõukogude süsteemi, mille vihased vastased nad kõik olid. Poola, Rumeenia, Soome ja kolm Balti riiki ei teadnud, kumba rohkem karta - kas Saksa agressoreid või Vene päästjaid. Nimelt just see halvas Briti ja Prantsuse poliitika.“

Muidugi oli demokraatlikel lääneriikidel keeruline Balti riike otsekohe Stalinile maha müüa, kuid veenva sõnastuse varjus oli see täiesti võimalik. On naiivne arvata, et Balti riikide loovutamist Stalinile oleks takistanud mingi eriline sümpaatia Baltikumi vastu. Nende  riikide saatus jättis lääneriigid suhteliselt külmaks. Seda kinnitab ka inglise-prantsuse sõjaväelisele delegatsioonile Londonist Moskvasse saadetud salatelegramm, kus oli öeldud:

“Tema Majesteedi valitsus kiidab heaks kokkulepitud abinõud Baltimaade okupeerimiseks.” 1)

 1939. aasta juulikuu lõpuks olid suurriikide  positsioonid Balti riikide ja Poola küsimuses selgeks räägitud. Suurbritannia ja Prantsusmaa olid nõus Moskvale järele andma. Kuid selle hinnaks pidi olema sõjaline liit ning Moskva-poolne kohustus Poolat ja lääneriike sõja korral abistada. See tähendas, et Nõukogude Liit võis automaatselt sõtta astuda.

Liidulepingu allkirjastamiseks valmisolekut kinnitas ka Prantsuse peaminister Eduardo Daladier 18. juulil 1939 Prantsuse saadikutekojas peetud kõnes, kus ta muuhulgas ütles:

„Lõpuks ometi! Peale nii paljude raskuste võib arvata, et oleme jõudnud õnnelikult sadamasse, sest Molotov deklareeris, et poliitiline kokkulepe on tegelikult saavutatud. Kuid kui me nõudsime, et see saaks ka kohe alla kirjutatud, polnud Molotov sellega nõus."

 

* * *

 

Molotov-Ribbentropi pakt (MRP)

Lääneriikide üllatus oli suur, kui N. Liit läbirääkimised Inglismaa ja Prantsusmaaga ootamatult katkestas. Neid pani jahmatama läbirääkimiste katkestamise tegelik põhjus.  Selgus, et alates 1939. aasta märtsist kuni augustini oli N. Liit mänginud kahekordset  mängu. Pidades avalikke läbirääkimisi vastastikuse abistamise pakti (VAP) sõlmimiseks Inglismaa ja Prantsusmaaga, oli ta samal ajal nende seljataga pidanud salakõnelusi hitlerliku Saksamaaga. Norides läbirääkimistel lääneriikidega pisiasjade kallal, oli Stalin oodanud kõneluste lõppu Berliiniga. London ja Pariis olid Stalinile vaid vajalikud kui hoovad, et Saksamaale survet avaldada.

Stalini eesmärgiks oli sõda, mis Euroopa riikide arvel pidi suurendama N. Liidu liitriikide arvu. Selle eesmärgi saavutamiseks tuli sõda viia nende maade territooriumidele, kus Punaarmee sõdur saaks täita oma internatsionaalset kohust. 1939. aastal ei teinud Stalin oma eesmärkidest enam saladust. Sama aasta 1. jaanuaril ilmus tema läkitus:  "Lüüa vaenlast vähese verega tema enda territooriumil." Kuid kes on vaenlane? Konkreetselt mitte keegi. Kuid Stalini jaoks olid nad kõikjal - fašistid, imperialistid, militaristid, ülemaailmne kodanlus, valgesoomlased, trotskistid ja kes kõik veel. Ja nende löömiseks vajas Stalin sõda, ning võimalikult kiiresti.

Saanud oma luurevõrgu kaudu teada, et Hitler on otsustanud tasuda Versailles’ lepingu alusel Poolale loovutatud Lääne-Preisimaa, Poseni ja Ülem-Sileesia eest ei vähemaga, kui Poola vallutamisega ja et Hitleri kallaletungi korral Poolale kuulutavad Inglismaa ja Prantsusmaa Saksamaale sõja, avanes Stalini ees tegelik võimalus sõja puhkemiseks. Nüüd tuli vaid Hitlerit meelitada, et see kiiresti alustaks. Kuid Hitler kõhkles. Selle põhjuseks oli kartus, et alustades sõda prantslaste ja inglastega,  võib Venemaa talle samal ajal selja tagant kallale tungida.  Ja ta otsustas teha Stalinile ettepaneku – sõlmida N. Liidu ja Saksamaa vahel mittekallaletungi leping.

Selles nägi Stalini oma kavade täitumist.  1939. aasta 3. mail ilmus ajalehes "Pravda" lühike teadaanne - välisasjade rahvakomissari Maksim Litvinovi asemel juhib N. Liidu välispoliitikat Vjatšeslav Molotov. Stalin teadis, mida tegi. Juut Maksim Litvinovil (õige nimega Meir Wallachi) oli võimatu luua sõbralikke suheteid Hitleriga. Küll aga võis seda teha Molo-tov.  20.  mail 1939 kohtus Molotov Saksa suursaadik Schulenburgiga ja teatas talle, et ka Moskva soovib parandada suhteid Saksamaaga. Stalin otsustas toetada Hitlerit vilja ja kõigi sõjapidamiseks vajaminevaga. Tema arvates pidi Saksamaa eelkõige forsseerima laevaehitust, et Inglismaast jagu saada.

Sõjapidamine vajab strateegilist tooret (naftat, rauamaaki, haruldasi metalle jne), mida aga Saksamaal polnud. Majanduslik blokaad tähendanuks Saksamaale surma ja seda mõistsid nii Hitler kui ka Saksa kindralid. Kõike sõjaks vajalikku  võis saada  vaid Venemaalt.

18. juunil 1939 saabus Berliini N. Liidu esindaja Jevgeni Babarin, kes pidas läbirääkimisi intensiivse kaubavahetuse alustamiseks N. Liidu ja Saksamaa vahel. Läbirääkimiste käigus lepiti kokku ka ühise tegutsemise suhtes Inglismaa ja Prantsusmaa vastu. 15. augustil kohtus Molotov taas suursaadik Schulenburgiga, et valmistada ette Molotov-Ribbentropi pakt (MRP).

Öelnuks Stalin sel ajal lihtsalt ja selgelt, et Poola ründamisel või mis tahes muu agressiooni korral jääb Saksamaa ilma kõigist Nõukogude tarnetest, oleks Teine maailmasõda jäänud olemata. Ent  Stalini sõnum Hitlerile oli: alusta sõda, ja me garanteerime Saksamaale nafta, vilja ja kõigi muu sõjaks vajaliku. Ja Hitler nõustus, ning 23. augustil kirjutasid Molotov ja Ribbentrop Moskvas paktile alla. Mõlemad pooled olid huvisfääride kindlaksmääramise üle Ida-Euroopas ülimalt rahul. N. Liit sai endale õigused Soome, Eesti, Läti, Galiitsia ja Bessaraabia üle, kus Stalin sai nüüd täita oma internatsionaalset kohust. Leedu jäi sõlmitud kokkuleppe alusel Saksamaa huvisfääri, mille see aga hiljem (28.  septembril 1939) samuti Moskvale loovutas. Hitlerile jäi küll vaid pool Poolat, kuid ta sai siiski veel midagi.

Stalinil ja Hitleril olid ka ühised ärihuvid. Vastavalt  koos Molotov-Ribbentropi paktiga allkirjastatud kaubanduslepingule müüs Saksmaa N. Liidule 36 lennukit, sealhulgas kuus hävituslennukit He-100, viis Mes-serschmidti  Bf-110 ja kaks pommitajat Ju-88. Peale selle veel teisi tooteid. 1939. aasta novembris ostis N. Liit Ameerikast 22 000 tonni vaske ja muid kaupu ning müüs need edasi Saksamaale.

Paktile allakirjutamise ajal sai Hitlerile teatavaks Inglise peaministri Chamberlaini avaldus, milles see teatas, et ükskõik milline N. Liidu-Saksamaa vaheline kokkulepe ei saa tühistada Suurbritannia kohustusi Poola ees. Selle peale teatas Hitler:

"Danzigi ja selle koridori probleem tuleb lahendada, hoolimata mis tahes asjaoludest. Inglismaa peaministri peetud kõne Alamkojas ei muuda mingil määral Saksamaa seisukohti. Selle kõne ainus tagajärg võib olla üksnes verine ja ettearvamatu sõda Saksamaa ja Inglismaa vahel. Kuid seekord ei pea Saksamaa enam kahel rindel sõdima, kuna Venemaaga sõlmitud leppimus on vaidlustamatu ja tähendab Saksamaa välispoliitika muutumist pikaks ajaks."

Kahtlemata oli Hitleri poolt öeldu puhul kõige tähenduslikum see, et: Venemaa ja Saksamaa ei tõsta enam mitte kunagi teineteise vastu relva. Võime uskuda uskumatut - kuid see oli sel hetkel Hitleri siiras seisukoht. Hitler võis seda uskuda, sest seda kinnitas ka Moskva nii oma sõnades kui tegudes.

Kuid Saksamaaga vastastikuse abistamise lepingut sõlmides nägi Stalin selle hoopis kaugemaid tagajärgi. 19. augustil 1939 esines Stalin ÜKP(b) Keskkomitee poliitbüroos kõnega, kus ta muuhulgas ütles:

„Sõja ja rahu küsimus on meie jaoks jõudnud kriitilisse faasi. Kui me sõlmime vastastikuse abistamise lepingu Prantsusmaa ja Suurbritanniaga, loobub  Saksamaa Poola vallutamisest ja hakkab otsima modus vivendi  lääneriikidega. Sõja puhkemine jääb ära, kuid edasised sündmused võivad saada ohtlikuks N. Liidule. Kui me aga võtame vastu Saksamaa ettepaneku ja sõlmime temaga mittekallaletungi lepingu, tungib Saksamaa kindlasti kallale Poolale ja Prantsusmaa ning Inglismaa astumine sõtta on vältimatu. Lääne Euroopat tabavad sel juhul  tõsised rahutused ja korralagedus. Neis tingimustes on meil mitmeid võimalusi jääda kõrvale  tekkinud konfliktidest ja oodata sobivat hetke sõtta astumiseks.

Viimase kahekümne aasta kogemus on näidanud, et rahu tingimustes ei ole Euroopas võimalik nii tugevat kommunistlikku  liikumist korraldada, et bolševike partei suudaks seal võimu haarata.  Selle partei diktatuur on võimalik ainult suure sõja tingimustes. Me teeme oma otsuse ja see on selge. Me peame võtma vastu Saksamaa ettepaneku ja saatma inglaste-prantslaste missiooni viisakalt tagasi. Meie eeliseks sel juhul on Poola hõivamine  kuni Varssavini, kaasa arvatud Ukraina Galitsia.

Saksamaa annab meile täieliku tegevusvabaduse balti maades ning pole Bessaraabia liitmise vastu N. Liiduga. Ka on Saksamaa valmis loovutama meile oma mõjusfääri Rumeenia, Bulgaaria ja Ungari üle. Esialgu jääb lahtiseks veel Jugoslaavia küsimus.

Samal ajal peame me aga arvestama tagajärgedega nii Saksamaa võidu kui ka kaotuse puhul. Kui Saksamaa kaotab, on vältimatu seal nõukogude korra kehtestamine ja kommunistliku valitsuse loomine. Kuid me peame arvestama, et Saksamaal nõukogude korra kehtestamine on ohus juhul, kui Saksamaa kaotab sõja kiiresti. Inglismaa ja Prantsusmaa on siis veel küllalt tugevad, et haarata Berliin ja hävitada Nõukogude Saksamaa. Sel juhul peame meie oma Saksa bolševikest seltsimeestele appi ruttama.

Seega on meie ülesandeks  aidata  Saksamaad,  et sõda Inglismaa ja Prantsusmaaga veniks võimalikult pikale ning need poleks võimelised enam  nõukogude Saksamaad hävitama. /…/

Kuid vaatame nüüd teist võimalust - kui sõja võidab Saksamaa. Mõned on arvamusel, et sel juhul ähvardab meid tõsine oht. Osaliselt on sellistes arvamustes küll terake tõde, kuid ekslik on arvata, et see oht oleks  suur.  Kui Saksmaa võidab sõja, väljub ta sellest liialt kurnatuna, et alustada sõjalist konflikti Nõukogude Liiduga, vähemalt mitte lähima kümne aasta jooksul.  Kogu Saksamaa  tähelepanu koondub sel juhul allutatud Inglismaale ja Prantsusmaale, et takistada nende taastumist. /…/

Kuid on veel üks fakt, mis meid kaitseb. Saksamaa poolt alistatud Prantsusmaal tegutseb tugev Prantsuse Kommunistlik partei. Kahtlemata toimub seejärel kommunistlik revolutsioon, mille tulemusel Prantsuse Komparteist saab meie liitlane. Seejärel saavad meie liitlasteks ka kõik teised Saksamaa “kaitse” all olnud rahvad. Meie ees seisab lai tegevuspõld maailmarevolutsiooni teostamisel. /…/.

Kiitva hinnangu N. Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud MRPle andis ka  31. oktoobril 1939 Ülemnõukogu ees esinedes  V. Molotov, kes oma kõnes muuhulgas ütles: 1)

„Meie suhted Saksamaaga, nagu ma juba ütlesin, on põhjalikult paranenud. Siin on asjad arenenud sõbralike suhete tugevdamise, praktilise koostöö arendamise ja Saksamaa toetamise suunas tema püüdlustes rahu poole. Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud mittekallaletungileping ei mõjuta meie neutraliteeti, juhul, kui Saksamaa sõjast osa võtab.

Me viisime seda joont järjekindlalt ellu, millega ei lähe sugugi vastuollu meie vägede asumine endise Poola territooriumile, mis algas 17. septembril. Piisab, kui meenutada, et samas, 17. septembril saatis Nõukogude valitsus kõigile riikidele, kellega tal on diplomaatilised suhted, erinoodi avaldusega selle kohta, et NSV Liit ajab ka edaspidi nendega neutraliteedipoliitikat. Nagu teada, asusid meie väed Poola territooriumile alles pärast seda, kui Poola riik lagunes ja lakkas tegelikult olemast. /.../

Saksamaa suhted teiste Lääne-Euroopa kodanlike riikidega olid viimasel kahel aastakümnel  määratletud  eelkõige Saksamaa püüdega purustada Versailles’ lepingu köidikud, mille loojateks olid Inglismaa, Prantsusmaa  Ameerika Ühendriikide aktiivsel osavõtul. See viiski lõpptulemusena praeguse sõjani Euroopas.

Nõukogude Liidu suhted Saksamaaga rajanesid teisel alusel, millel polnud midagi ühist sõjajärgse Versailles’ süsteemi põlistamise huvidega. Me olime alati seda meelt, et tugev Saksamaa on Euroopa rahu hädavajalikuks tingimuseks. Naljakas oleks mõelda, et Saksamaad võib lihtsalt „rivist välja lüüa“ ja arvelt maha kanda. 

Suurriigid, kes heietavad seda rumalat ja ohtlikku unelmat, ei arvesta Versailles’ kurbi kogemusi, ei anna endale aru Saksamaa kasvanud võimsusest ning ei mõista seda, et katse korrata Versailles’d praeguses rahvusvahelises olukorras, mis erineb põhjalikult olukorrast 1914. aastal, võib lõppeda neile krahhiga.“

 

Saksamaa ja N. Liidu vahel sõlmitud mittekallaletungi lepinguga andis Stalin Saksamaale teadlikult vabad käed sõja alustamiseks, püüdes samal ajal varjata üldsuse ees sõlmitud kokkuleppe tõelisi eesmärke.

Saksamaa ja N. Liidu vahel sõlmitud lepingule lisatud salaprotokollidest ei olnud avalikkus pikki aastaid teadlik. Protokollide fotokoopiad esitas esmakordselt Nürnbergi kohtuprotsessil liitlaste kohtule Rudolf Hessi kaitsja Dr. Alfred Seidl, kes nõudis, et kui Saksamaa valitsuse liikmeid süüdistatakse sõja ettevalmistamises, siis tuleb sama süüdistus esitada ka N. Liidu vastu, kes Saksamaa sellist tegevust toetas. Kuid N. Liidu esindaja Rudenko kategoorilisel nõudmisel, kes Nürnbergi kohtus esines peasüüdistajana, keeldus kohus neid fotokoopiaid materjalide koosseisu võtmast.

* * *

Poola katastroof

Poola ja Saksamaa tüli põhjuseks 1939. aastal oli Danzigi linn, mis 1918. aastani oli Saksa keisririigile kuulunud, olles aastatel 1807-1814 vabalinn. 1920. aastal sai Danzigist Versailles' rahulepingu põhjal taas iseseisev vabalinn.

21. märtsil 1939 esitas Saksamaa Poolale konkreetse taotluse Danzigi vabalinna tagasiandmiseks Saksamaale ja eksterritoriaalse autotee ehitamiseks läbi Poola mineva koridori. Oma vastuettepanekus pakkus Poola Saksamaale laiemaid õigusi Danzigis ja mõningaid liiklemissoodustusi. Saksamaa pidas neid ettepanekuid mitterahuldavaiks ja keeldus läbirääkimistest. Samal ajal teostas Poola valitsus osalise mobilisatsiooni, komplekteerides Bresti ja Lòdzi sõjaväeringkonnas mobiliseeritutest 4 jalaväediviisi, ühe ratsaväebrigaadi ja veel väiksemaid väeosi. Ka asus tekkinud pingelises õhkkonnas Poola tugevdama julgeolekuabinõusid koridoris. Samal ajal arenesid kontaktid Poola ja Inglismaa vahel, millele 31. märtsil 1939 järgnes Inglismaa tagatis Poola puutumatusele.

28. aprillil kordas Hitler oma 21. märtsi riigipäeva kõnes esitatud nõudmisi, nimetades neid Saksa huvide seisukohalt miinimumiks, mille vastuvõtmisel oleks Saksamaa valmis sõlmima Poolaga 25 aastaks mittekallaletungi lepingu. 5. mail peetud parlamendikõnes vastas Poola välisminister  Jòzef Beck Hitleri nõudmistele ja teatas, et Poola valitsus näeb Saksamaa nõudmistes ühepoolseid huvisid, kuid on nõus alustama Saksa valitsusega läbirääkimisi tingimustel, et need oleksid kantud rahusoovlikust vaimust ja arusaamatuste lahendamisel kasutatakse rahumeelseid meetodeid.

Läbirääkimisi ei toimunud. Kogu järgneva suve hoidis Danzigi konflikt avalikkust pinevil. Neile lisandusid Saksamaa süüdistused saksa vähemusrahvuse halva kohtlemise kohta Poolas. Poola omakorda süüdistas saksa vähemusrahvuse liikmeid sabotaažis.

Saksa ajakirjanduses käivitunud Poola vastane kampaania lubas oletada, et Saksamaa võib alustada  sõda Poola  vastu. 23. augustil 1939, s.o. Molotov-Ribbentropi pakti allakirjutamise päeval teostas Poola valitsus teise osalise mobilisatsiooni, mis pidi lahinguvalmis seadma 18 jalaväediviisi, 7 ratsaväediviisi ja 2 reservdiviisi. 29. augustil pidi välja kuulutatama üldmobilisatsioon, kuid  Inglimaa ja Prantsusmaa suursaadikute nõudmisel jäi see ära.

30. augustil teatas Saksamaa välisminister Ribbentrop Inglise saadik Hendersonile Poola-Saksamaa tüli lahendamise tingimused, mis koosnesid kaheksast punktist. Need ületasid tunduvalt Hitleri poolt 28. aprillil peetud riigipäevakõne piire. Tingimuste vastuvõtmiseks nõudis Saksamaa Poola emissari kohest ilmumist Berliini. Kui Poola suursaadik Lipski järgmisel päeval palus välisminister Ribbentropilt Saksa poolt esitatud tingimusi, et need Poola valitsusele esitada, öeldi talle ära. Sama päeva õhtul avaldati need Saksamaa valitsuse kommünikees, kus öeldi, et Saksa valitsus ootas asjatult kaks päeva Poola voliniku ilmumist Berliini ja loeb seega Saksamaa ettepanekud tagasilükatuiks. Tekkinud pingelises olukorras  alustas Poola valitsus 31. augustil  läbi viima üldmobilisatsiooni.

Järgmisel hommikul, s.o. 1. septembril 1939 tungisid Saksa relvajõud üle Poola piiri. Põhjuseks toodi piiririkkumine Poola poolt. "Asitõendiks" tõid sakslased nende endi poolt Poola sõjaväevormi riietatud ja piirile toimetatud vangide laibad.

Hitleri Poola vallutamise plaanidest oli Stalin teadlik. Selle kohta oli olemas kokkulepe Saksamaa ja N. Liidu vahel sõlmitud vastastikuse abistamise pakti salaprotokollides. Samal 1. septembri hommikul, kui Saksamaa alustas sõjakäiku Poola vastu, toimus Moskvas Ülemnõukogu istung, kus Stalin teatas, et  alanud Saksa-Poola sõjaga on alanud Teine maailmasõda.  Seda ei teadnud siis veel keegi. Kuidas teadis seda Stalin?

Kohe seejärel kuulutas Stalin välja seaduse üldise sõjaväekohustuse kohta. Seni oli Punaarmee komplekteeritud klassiprintsiibil – töölistest ja talupoegadest. Siitpeale hakati mobiliseerima ka kõiki kodanikke. Juba 3. septembril pandi käima üldmobilisatsioon, kutsudes püssi alla lisaks veel 3 miljonit meest.  Nüüd oli Punaarmees juba kokku 5 miljonit meest.

Samal ajal olid lääneriigid teinud pingutusi sõja puhkemise ja selle leviku ärahoidmiseks. Veel 31. augustil kutsus Itaalia välisminister enda juurde Inglise ja Prantsusmaa suursaadikud ja tegi nende valitsusele ettepaneku koguneda 5. septembril konverentsile, et revideerida neid Versail-les' rahulepingu tingimusi, mis olid saanud konflikti põhjuseks. Nõupidamisele pidi kutsutama ka Saksamaa. Sündmuste edasise arengu tõttu konverentsi aga ei toimunud.

1. septembril viisid Inglismaa ja Prantsusmaa läbi üldmobilisatsiooni ning teatasid Saksamaale, et kui see oma vägesid Poolast välja ei vii, asuvad nad Poolaga sõlmitud liitlaskohustusi täitma. Kuna Saksamaa ei andnud nõusolekut konverentsist osa võtta ega ka oma vägesid Poolast tagasi tõmmata, lugesid Inglismaa ja Prantsusmaa ennast Saksamaaga sõjaseisukorras olijaiks.

Hilisem analüüs Poola vastu alustatud sõjakäigu kohta on näidanud, et Saksamaa plaaniks oli vallutada Poola välksõjaga enne, kui lääneliitlased jõuavad tuua abijõude või tõmmata osa Poola relvajõududest Poolast välja. Selleks oli Saksamaa koondanud Poola piirile kolm neljandikku oma parimatest armeeüksustest ja 90% õhujõududest. Need väed jagunesid kahte gruppi, mida juhtisid kindralid von Bock ja Runstedt. Pealetungi Poolale alustati seitsmest kohast positsioonidele, mida poolakad üldiselt olid ette näinud.

Poola kava kohaselt oli nende eesmärgiks osutada võimalikult visa vastupanu kuni lääneliitlaste abi saabumiseni. Sakslaste löögi pidid vastu võtma seitse väekoondist, mis koosnesid peamiselt ratsaväebrigaadidest, kes pidid mõõdukalt taandudes jätma sakslaste vastu teise kaitseliini, mis koosnes kolmest armeest. Nende armeede vastupanu pidi võimaldama lõpetada üldmobilisatsiooni. Edasi nägi Poola kava ette taandumise Narevi, Bugi, Visla ja Sani jõe taha, mis pidi jääma põhiliseks Poola relvajõudude vastupanu jooneks.

See Poola kava varises aga kahel põhjusel kokku: üldmobilisatsioon hilines ja Saksa lennuvägi tegutses ootamatult laastavalt, kasutades Poola linnade ja relvajõudude ründamiseks Stalini poolt lahkesti lubatud Valgevene lennuvälju. Ka ei alustanud Inglismaa ja Prantsusmaa lubatud sõjategevust Saksamaa vastu.

Kuigi 1939. aasta augustis toimunud sündmuste areng näitas sõja puhkemise võimalust, ei tahtnud Poola valitsus kohe üldmobilisatsiooni välja kuulutada, et mitte võtta endale vastutust sõjaks valmistumises. Kuid 31. augustil alustatud üldmobilisatsiooni ei jõutud enam läbi viia ja sakslaste sissetung tabas arvult väikesi ja ettenähtud positsioonidest kaugel eemal olevaid väeosi. Samal ajal võtsid Saksa õhujõud 48 tunni jooksul kogu Poola territooriumi oma kontrolli alla ja halvasid täielikult raudteeliikluse. Osa Poola relva- jõududest ei jõudnud võtta sisse ettenähtud positsioone Torunist kagu pool, jäädes takerduma Poznanis ja sattusid "kotti". Nende asemele tõmmati kaks armeed lõunast, mis jättis aga kaitse lõuna pool hõredaks ja Saksa soomusüksused murdsid sealt läbi, katkestades Poola ühendustee Rumeeniaga.

Peale Saksamaa kallaletungi Poolale ütles Stalin 7. septembril 1939 Kominterni peasekretärile:

"Sõda käib maailma ümberjaotamise ja maailmas ülemvõimu saavutamise pärast kahe kapitalistlike riikide rühma vahel. Meil pole midagi selle vastu, et nad kõvasti kaklevad ja teineteist nõrgestavad."

Pidades Poolat fašistlikuks riigiks, ütles Stalin:

"Selle riigi hävitamine tähendab, et üks fašistlik riik on jälle vähem. Mis sellest halba oleks, kui me Poola purustamise järel laiendame sotsialistlikku süsteemi uuele territooriumile ja uutele rahvastele?"

Poola saadikule anti Moskvas üle Nõukogude valitsuse noot, kus oli öeldud:  "Poola-Saksa sõda on seadnud kahtluse alla Poola riigi eksistee-rimise. Varssav ei ole enam Poola pealinn. Poola valitsus on lagunenud ega anna enam elumärke. See tähendab, et Poola riik ja tema valitsus on lakanud eksisteerimast."

Kuigi septembri keskel oli olukord Poola relvajõududele küllaltki kriitiline, jäi siiski veel võimalus korraldada kaitseliin Bugi ja Dnestri jõe taga ja seal kevadeni sakslastele vastu panna.  Selle võimaluse võttis ära Nõukogude Liit, kes Hitleri-Stalini kokkulepet täites tungis 17. septembril ootamatult Poola vägedele selja tagant kallale. Punaarmee ründas Poolat ligi poole miljoni sõduri ja 5000 tankiga. Kuna Poola diviisid olid selleks ajaks Wehrmachti poolt sisuliselt desorganiseeritud, ei kohanud Punaarmee olulist vastupanu, liikudes kiiresti läände. Paar päeva hiljem langes Bzura juures toimunud lahingus Punaarmee kätte vangi 175 tuhat poola sõdurit. Peagi okupeerisid N. Liidu väed Vilno, Grodno, Koveli ja Lvovi. Poola vastupanu oli murtud ja 21. septembril 1939 kohtusid kahe agressori relvajõud varem kokku lepitud demarkatsiooni joonel. N. Liidu sisepropagandas nimetati seda Poola vallutusretke Lääne-Valgevene ja Lääne-Ukraina vabastamiseks.

Kui Poola oli purustatud, ütles Molotov NSV Liidu Ülemnõukogu istungjärgul rahulolevalt:

"Poola valitsevad ringkonnad hooplesid oma riigi tugevuse ja oma sõjaväe võimsusega. Kuid piisas esmalt Saksamaa ja seejärel Nõukogude Liidu üsna lühiajalisest löögist Poola vastu, ja sellest Versailles' lepingu äbarikust sünnitisest ei jäänud mitte midagi järele..."

Tekkinud lootusetus olukorras otsustas Poola valitsus ja ülemjuhatus riigist lahkuda. Poola president Moscickis, peaminister Slawoj-Skladowski, välisminister Beck ja teised valitsuse liikmed ning ülemjuhataja Rydz-Smigly põgenesid üle Rumeenia piiri.

25. septembril toimus Varssavile kombineeritud  terrorirünnak. Poola pealinna tulistasid 1000 suurtükki. Saksa pommilennukid heitsid linnale 662 tonni süütepomme. Varssavi pärast peetud lahingutes sai surma 10 000 ja haavata üle 35 000 tsiviilelaniku. Linn jäi ilma elektrita ja veeta. Tohutu hulga haavatute abistamine oli peaaegu võimatu.

27. septembril saatis Varssavi kaitse juhataja diviisikindral Juliusz Rommel oma kolleegi kindral Kutzeba saksa 8. armee juhataja jalaväekindral Blaskowitzi juurde Varssavi alistumise üle läbirääkimisi pidama. Samal päeval kirjutati alla vaherahu ja järgmisel päeval kapitulatsiooni kokkuleppele. 28. septembril Varssavi kaitsjad alistusid ja 140 000 meest panid relvad maha. 

Inglismaa ja Prantsusmaa, kes olid liidulepingus Poolaga, kuulutasid sõja Saksamaale, aga mitte N. Liidule, kes toetas Saksamaad ja alustas samuti ilma sõda kuulutamata Poola vastu sõjategevust. Saksamaale sõja kuulutamise päeval ütles Briti peaminister Winston Churchill raadios:

“See  sõda – see on Inglismaa sõda. Selle eesmärk on Saksamaa hävitamine. Edasi, Kristuse sõdurid!”

Kuid sõjategevust Saksamaale sõja kuulutanud Inglismaa ja Prantsus-maa ei alustanud.

Kohe järgmisel päeval pärast N. Liidu sissetungi Poolasse kutsus Molotov kõik Venemaa naaberriikide saadikud Kremlisse ja kinnitas neile nii suusõnal kui ka kirjalikult, et agressioon, mida N. Liit olevat olnud sunnitud teostama,  ei muutvat mingil määral sõbralikke ja heanaaberlikke vahekordi teiste riikidega, kellega N. Liidu suhted jäävat, vastavalt sõlmitud lepingutele, vankumatult püsima. See rahusõnum polnud veel kolme päevagi vana, kui Moskva selle murdis.

Pärast Poola sõda lõppesid ajutiselt territoriaalsed ümberkorraldused Euroopas. Hitleri rahuettepaneku, mis pidi tunnustama Saksamaa vallu-tusi, lükkasid lääneriigid tagasi. Nende kindlustatud liinide taha olid aga koondatud hiigelväed, kes teostasid vaid luuret ning pidasid kahuriduelle. Teise maailmasõja süütenöör oli süüdatud ja sõjaoht Euroopas püsis.

 

* * *

Poola ohvitseride saatus

Nõukogude Liit hõivas Poola territooriumi, kus elas 12 miljonit inimest. Punavägede kätte sattus vangi umbes 250 000 poola sõdurit ja ohvitseri. Punaarmee juhtkond ei teadnud, mis sellise hulga vangidega teha - polnud konvoivägesid nende valvamiseks, ega jätkunud toitu. Siin leidis Stalin lahenduse. Vangid anti üle siseasjade rahvakomissariaadile, mille juurde moodustati sõjavangide valitsus, mis hakkas looma jaotuspunktide ja laagrite võrku. Juba nädala pärast saadeti esimesed vangid maanteid ehitama ja hiljem rauamaagi- ning lubjakaevandustesse, kus neid kasutati kõige raskematel töödel.

Kohe peale Poola vallutamist sai NKVD ülisalajase käsu, mille kohaselt tuli teha lõpp kontrrevolutsioonilistele elementidele Poolas, olenemata sellest, kas nad on nõukogude korra vastu või mitte. Kõik potentsiaalsed vastased - sõjaväelased, politseinikud, riigiasutuste töötajad ja religiooni esindajad tuli teha kahjutuks. Kohe alustas NKVD Lääne-Ukrainas ja Lääne-Valgevenes nõukogudevastase elemendi arreteerimist. Arreteeritute perekonnaliikmed saadeti Kasahstani. 140 000 poolakat viidi vägivaldselt Kaug-Põhja metsavarumistöödele.

Kuid suur Lenin oli õpetanud, et sotsialismist kommunismi minekule peab sellele kaasnema pidev terror. Selle markantsem ja mastaapsem näide on Poola ohvitseride tapmine. Poliitbüroo poolt kinnitatud plaani järgi - s.t. lihtsustatud korras, ilma kohtuta ja süüdistusi esitamata tapeti  NKVD vanglates ja Smolenski lähedal Katõni metsas kokku 21 857 poola kodanikku. Nagu nüüd ilmunud materjalidest nähtub, oli Stalinil kavatsus likvideerida kohapeal veel kuni 300 000 „kontrrevolutsioonilist elementi”. Kapitalismi ikkest vabastatud Euroopas aga oli Stalinil kavas hävitada ligi kolmandik seal elavatest rahvastest, kes Stalini arvates saanuks ohtlikuks kommunistlikule režiimile. 

Poola ohvitserid koondati kolme - Kozelski, Starobelski ja Ostaškovi laagrisse. Neis laagrites olnud Poola sõjaväearstid pöördusid laagrite juht-konna poole avaldusega, milles nad teatasid, et vastavalt Genfi konvent-sioonile pidanuks N. Liit nad kohe peale sõja lõppu vabastama. Segadusse sattunud Storobetski laagri ülem saatis arstide pöördumise Moskvasse, kust talle vastati:

"Genfi konventsioon pole dokument, milles te oma praktilises tegevuses juhinduma peate. Juhinduge NKVD sõjavangide valitsuse direktiividest."

8. oktoobril 1939 kirjutas siseasjade rahvakomissar Beria alla direktiivile, mis kohustas laagrite eriosakondi välja selgitama kontrevolutsioonilised formeeringud sõjavangide seas. Siitpeale hakkasid eriosakondade töötajad agaralt "avastama" kontrevolutsioonilisi ja nõukogude vastaseid organisatsioone Poola sõjavangide hulgas. See informatsioon kinnitas Stalini veendumust, et Poola ohvitseridest on vaja lahti saada: vaenlane jääb vaenlaseks. Laagritest välja lasta neid ei või, lõpmatult neid aga laagris hoida läheb kulukaks...

Pärast küsimuse arutamist poliitbüroos, saatis Beria 1940. aasta märtsis Stalinile ettepaneku - vaadata Poola ohvitseride asi läbi eriolukorra alusel ja kohaldada nende suhtes kõrgemat karistusmäära - mahalaskmist. Beria kirjutas: "Nad on paadunud nõukogude võimu vastased, keda täidab viha nõukogude võimu vastu..." Ja Stalin kirjutas Beria kirjale - "poolt". Küsimus oli otsustatud. See vormistati poliitbüroo otsusega 5. märtsil 1940.

Vangide toimikud toodi Moskvasse ja neid töödeldi NKVD esimeses eriosakonnas ning koostati mahalastavate nimekirjad, mis esitati kinnitamiseks Beriale. Süüdi mõistetud saadeti rongidega Kalinini, Harkovi ja Smolenski oblasti linnadesse ja paigutati NKVD oblastivalitsuste sisevanglatesse.

Ohvitserid lasti maha kambris, mis oli polsterdatud vildiga, et väljast poleks laskmist kuulda. Seda tehti öösiti. Vangil pandi käed raudu, viidi kambrisse ja lasti kuul pähe. Mahalaskmisel kasutati saksa "Valther" püstoleid, mis saadeti selleks kohvritäite viisi Moskvast. Laibad veeti autodel linnast välja ja maeti NKVD suvilate rajooni territooriumile, sest seal ei käinud võõraid. Osa Kozelski laagri vange lasti maha Katõni metsas. Nende ühishaua avastasidki sakslased, kui olid Smolenski vallutanud.

Iga päev saatis NKVD Moskvasse šifrogrammi, kus oli lühidalt ära toodud öösel hukatute arv. Näiteks: "Täide viidud 292". 1940. aasta mai lõpuks oli maha lastud 15 131 1) poola ohvitseri. Peale ohvitseride hukkas NKVD veel ka 6726 tsiviilisikut.

Kui sakslased avastasid Katõni metsas mahalastute ühishaua, ei tegelenud laipade ekshumatsiooniga ja säilmete identifitseerimisega mitte ainult sakslased, vaid Poola Punase Risti palvel ka poola patoanatoomid. Selle vastuseks moodustas N. Liit oma komisjoni, mida juhtis akadeemik Burdenko, kes oli Punaarmee peakirurg ja Meditsiiniakadeemia president. See komisjon väitis, et tegu on sakslaste järjekordse provokatsiooniga ja et tegelikult lasksid sakslased ise poolakad maha. Komisjoni ainus reaalne argument oli, et kõik poolakad olid maha lastud saksa relvadest...

Burdenko komisjoni Läänes ei usutud, kuid kuna N. Liit oli liitlane sõjas Saksamaa vastu, siis pitsitati toimunu suhtes lihtsalt silm kinni. Chur-chill keelas inglise pressil sellest avalikult kirjutada, kuna rahvas võinuks küsida – miks Inglismaa on liidus mõrvariga?

Kui Goebbels 1943. aastal teatas Katõnis leitud Poola ohvitseride ühishaudadest, vaikiti see Stalini kuritegu lääneliitlaste poolt maha. Nürnbergi sõjakurjategijate kohtuprotsessil Poola ohvitseride hukkamist ega ka teisi Poolas ja Saksamaal NKVD poolt toime pandud inimsusevastaseid kuritegusid N. Liidu esindaja nõudmisel  arutusele ei võetud.

1946. aastal korraldas N. Liit lääneliitlaste vaikival teadmisel kaheksas erinevas linnas propagandistlikke kohtuprotsesse saksa sõjaväelaste üle, kus neid süüdistati Katõnis Poola  ohvitseride massimõrva toimepanemises. NKVD tribunal mõistis 85 saksa kõrgemat sõjaväelast ilmsüütult Poola ohvitseride tapmise eest surma, enamus neist poomise läbi. Minskis viidi surmaotsused avalikult täide 100 tuhande kohaliku elaniku silme all. Mõrvatute laipu lasti nädalaid kõigi silme all võllas rippuda…

Katõni massimõrvast hakati rääkima kohe pärast sõda, kuid sotsialistlikus Poolas oli see teema rangelt keelatud. Kuid Poola emigrandid hakkasid asja uurima ja ellu jäänud poolakate tunnistused, vangistatute päevikud, mis leiti haudade lahtikaevamisel Katõni metsas ning sakslaste kätte langenud partei Smolenski oblastikomitee arhiiv aitasid tõe päevavalgele tuua. Kuid Moskva otsustas kindlalt, et ei tunnista ennast milleski süüdi ja jäi pikkadeks aastateks oma otsuse juurde, et Poola ohvitserid mõrvasid sakslased...

Perestroika ajal tutvus NKVD arhiivis olnud Poola ohvitseride materjalidega ka Gorbatšov. Kuid kui poolakad nõudsid, et N. Liit neile tõtt räägiks, tegi Gorbatšov jällegi näo, et ta ei tea Katõnis toimunust midagi. Alles 1991. aasta detsembris andis president Jeltsin korralduse Poola ohvitseride mõrvadokumendid avalikustada.

 

* * *

Inglismaa, Prantsusmaa ja N. Liidu salapakt

Nagu nüüd mõnedest avanenud arhiividest leitud ajaloomaterjalidest on selgunud, sõlmiti 1939. aastal peale Molotov-Ribbentropi pakti veel üks salapakt, mille olemasolust  polnud avalikkus palju aastaid teadlik. 

Nimelt sõlmisid Inglismaa, Prantsusmaa ja N. Liit 15. oktoobril 1939 salajase koostööpakti, mille ühiseks eesmärgiks oli Saksamaa vallutamine. Nimetatud dokumendiga andsid Inglismaa ja Prantsusmaa N Liidule õiguse okupeerida viimasega piirnevad Soome ja Baltimaad ning samuti Põhja-Rootsi ja Põhja-Norra.

Teise maailmasõja eelõhtul Moskvas kahe lääne suurriigi ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud pakt oli sõjaline sobing, mis praegugi veel on kuni 2017. aastani Inglismaa arhiividesse suletud. See salapakt tuli ilmsiks Soome marssali Carl Gustav Emil von Mannerheimi poolt aastatel 1932.–1949. koostatud salajase kausta S-32 põhjal, 1) mida nüüd Soome haridusnõunik reservmajor Erkki Hautamäki  kasutas oma hiljuti ilmunud raamatu Suomi myrskyn silmässä 2) koostamisel.

Kui Mannerheim 1917. aastal lahkus Tsaari-Venemaa armeest, leppis ta oma sinna jäänud ohvitseridest sõpradega kokku nende kaudu salajase info saamises Venemaalt. Ohvitseridest agentide varjunimedeks olid Gregori, Irina ja Luci.  Neilt saadud saladokumentidest sai alguse Mannerheimi salajane toimik S-32.

1930. aastal õnnestus metsatöölisel ja parvepoisil  Vilhau Tahvanaine-nil oma valdusse saada Ilomantsin Koitajõel Soome - N. Liidu piiri ületanud nõukogude agentidel kaasas olnud salajased luureandmed ja toimetas need  Joensuu sõjaväeringkonna ülema kätte.

Marssal Mannerheimi usaldusmeheks sai Vilho Tahvanainen 1932. aastal, kui tal õnnestus järjekordselt illegaalselt N. Liidu - Soome piiri ületanud venelastelt hankida salajasi luuredokumente.  Kui ta 9. augustil 1932 need isiklikult president Svinhufvudi koju viis, tuli sinna ka tollane kaitsenõukogu esimees kindral Mannerheim, kes värbas Tahvanaineni oma usaldusmeheks.

 Ohvitser Vilho Tahvanainen valdas mitut keelt, oli Soome luureagent ja erikuller, kes täitis marssal Mannerheimi eriülesandeid. Ta tegi Manner-heimi käsul koopiad kõigist hangitud luureandmetest ja tähtsatest dokumentidest, mis hiljem tema valdusse jäid.

1939. a. novembris kohtus Tahvanainen marssal Mannerheimi käsul Eestis, Narva lähistel agent Gregoriga, kes väidetavalt oli eesti päritoluga Vene polkovnik. Viimane andis Tahvanainenile üle kaks ümbrikku doku-mentidega ja kaks filmirulli.

12. novembri hommikul tutvus Mannerheim saadud luureandmetega ja sattus nende dokumentidega tutvudes suurde hämmingusse. Neis oli kirjas, et 15. oktoobril 1939 sõlmisid N. Liit, Inglismaa ja Prantsusmaa Moskvas salajase koostööpakti.

Poolteist kuud hiljem, 30. novembril 1939 alustas N. Liit Soome vastu sõda. Lääneriikidega sõlmitud kolmikpaktist tulenevalt polnud sõja alustamise eesmärgiks hoopiski mitte N. Liidu riigipiiride nihutamine Leningradist kaugemale, vaid kogu Soome okupeerimine N. Liidu poolt.  Seejärel aga Põhja-Norra ja Põhja-Rootsi okupeerimine. Paraku Soome kangelaslik vastupanu külmas ja pakaselises Talvesõjas nurjas tol korral need kolmikliidu plaanid.

Marssal Mannerheimi poolt kogutud luureandmete põhjal oli N. Liidul 1940. aastal olemas järgmine tegevuskava:

·  Lääneriikide vaikival nõusolekul pidi Punaarmee 1940. aasta märtsis okupeerima ja annekteerima Soome. Balti riigid pidi Nõukogude Liit okupeerima ja annekteerima hiljemalt 1940.  aasta  maikuu lõpuks.

·  1940 kevadel pidi Prantsusmaa koos Hollandi ja Belgia vägedega alustama sõjategevust Saksamaa vastu. Samal ajal pidi toimuma Inglise-Prantsuse invasioon Norrasse ja sealt edasi Taani ning Lõuna-Rootsi, kus oli ette nähtud luua Saksamaa vastu alustatava sõja lõunarinne.

·  Jugoslaavia pidi ründama Saksamaad "Böömi hobuseraua" kaudu, mida tõendasid 1940. aastal La Charités Prantsuse kindralstaabis sakslaste kätte saagiks langenud dokumendikaustad.

Kuid neist rünnakuplaanidest sai teada ka Hitler. Nimelt saatis 8. veebruaril 1940. aastal saksa luureagent Londonist Berliini järgmise sisuga salajase kiirteade:

“Londoni lennuväljale maandus kahemootoriline ilma riigi tundemärkideta, tõenäoliselt N Liidule kuuluv lennuk. Lennukit saabus vastu võtma mereminister Winston Churchill. Lennuväljal olid kehtestatud äärmiselt ranged turvanõuded. Kedagi lähedale ei lubatud. Lennuki meeskond jäi paigale. Külaline, kõrges auastmes ohvitser lahkus koos Churchilliga autos.”

Otsekohe tõusid Saksamaal õhku häireseisundis Luftwaffe hävitajad. Agendi poolt mainitud kahemootoriline tundmatu lennuk tabati tagasiteel mere kohal ja hävitajad sundisid selle ühel Põhja-Saksamaa lennuväljal maanduma. Põhjenduseks toodi lennukil riiklike tunnuste puudumine. Järgneva 3–4 tunni jooksul kontrolliti äärmise põhjalikkusega nii lennukit, kui selle meeskonda ja reisijaid. Nende juurest leitud dokumendid fotogra-feeriti, mille järel lubati lennukil lendu jätkata.

9. märtsil 1940 võttis marssal Mannerheim vastu Saksa kulleri, Hitleri usaldusmehe, kolonelleitnant  Josep Veltjensi, kes edastas Mannerheimile  Saksamaa juhtkonna poolt saadetud kirja ja dokumentide koopiad. Selle Mannerheimi arhiivi säilikuna K/8/24 signeeritud dokumendi sisu oli järgmine:

 

Soome marssalile C. G. E. Mannerheimile

Saksa Riigi valitsus annab 07.03.40 saadud informatsiooni kohta teada, et eksisteerib Saksamaa vastu suunatud Inglise - Vene rünnakuplaan, mis näeb ette invasiooni Balti riikides ja Skandinaavias. Saksa valitsus ei taha oodata, kuni see plaan realiseerub. Ta ei ole mingil juhul nõus sellega, et sõjalised operatsioonid kanduksid Saksa Riigi territooriumile.

Inglise-Prantsuse invasiooni ennetamiseks ja Norra ning Taani okupeerimise takistamiseks rakendab Saksamaa preventiivseid abinõusid. Kui Vene sõjaväed peaksid Botnia lahest (Põhjalahest) alustama rünnakut Soomele ja Rootsi rannikule, okupeerivad Saksa sõjajõud Norra ja Taani. Saksa õhujõud alustavad niisugusel juhul ka otsemaid õhurünnakuid nende Soome territooriumi osadele, kust Vene vägede pealetung lähtub.

Kui Soome soovib Vene vägedele vastupanu osutamisel Saksa vägedelt abi, peab ta Saksa valitsusele esitama järelpärimise, kas viimane on õhujõududega toetamisega nõus. Saksa valitsus palub õhujõudude toetuse soovist teatada otse Riigi välisasjade ministrile.

Berliin, 02. 04. 1940          

                             Hermann Göring                     J. von Ribbentrop

                                                  Kindralfeldmarssal            Saksa riigi välisasjade minister

 

Dokumendile olid lisatud järgmised materjalid:

1)    Fotokoopia allkirjadega varustatud sõjalisest salalepingust 15. oktoobrist 1939 ning sinna juurde kuuluvad lepingu realiseerimise plaanid;

2)    Skandinaavia aerofotod strateegilist ja taktikalist laadi märkmetega Inglise ja Prantsuse vägede põhja poolt Saksa Riigi piiride poole plaanitavate sõjalis-operatiivsete liikumiste kohta;

3)    Lääne ja Ida ühise  Saksamaa vastu kavatsetava sõja organiseerimise ning teostamise selgitus, millele olid juurde  lisatud: 

    a)  aerofotode koopiad liitlaste operatiivplaanide kohta Norras;

    b)  skeem kaardil Saksa Riigi neljal rindel sõjalisse haardesse võtmise kava kohta (Põhjarindel, Lääne-Prantsusmaa ja Belgia-Hollandi rindel, Jugoslaavia rindel Balkani poolsaarel ja Nõukogude Vene pearindel).

Pärast seda, kui Nõukogude Liit oli okupeerinud Soome ning Briti-Prantsuse ekspeditsiooniväed hõivanud Norra, Taani  ja Lõuna-Rootsi, pidi ühine kindralstaap koostama ühiste ofensiivpealetungide ajaplaani.

Sõjalisele salaleppele oli Nõukogude vene kindralstaabi nõudmisel lisatud merekaardid, kus olid märgitud Norra vetesse veestavad miiniväljad. Royal Navy pidi alustama Norra vete mineerimist 5.- 6. aprillil 1940. Lisatud kaardil olid tähistatud oma merejõudude jaoks miinidest vabaks jäetud veeteed.

Mannerheimi salateenistuse andmetel oli Briti admiraliteet kinnitanud oma valmisolekut NSV Liiduga 15. okt. 1939 sõlmitud kokkulepete täitmiseks ning andnud nõusoleku Soome annekteerimiseks N. Liidu poolt, mis pidi algama 15. mail 1940.

Briti admiraliteet ja Inglise valitsus olid Norra ja Taani okupeerimise tähtajaks määranud 14 -15. mai 1940. Sündmuste edasise arengu käigus otsustati see tähtaeg tuua 1940. aasta märtsi keskele. Tegelikult aga pidi operatsioon algama 8. - 10. aprillil 1940. Briti-Prantsuse invasioonikavad nägid veel ette Lõuna-Rootsi okupeerimise koos Göteborgi linnaga. Merel oli Briti admiraliteedil kavas kuningliku laevastiku abil sulgeda Saksa sõjalaevadele Põhjameri, Skagerrak ja Kattegat.

Kuid Hitler nurjas need lääneriikide ja N. Liidu rünnakuplaanid, andes käsu välksõjakäikude alustamiseks, et päästa Saksamaa ja Euroopa punase teerulliga lömastamisest. 9. aprillil andis Hitler käsu operatsiooniks "Weser-übung" (Taani ja Norra sõjakäiguks) ja alustas 8. mail 1940 läänes ohtlikku sõda kahel rindel. Samal ajal kui Wehrmacht võitles Norras, alustas Hitler 10. mail 1940 sõda Prantsusmaa vastu.

Mõlemad Saksamaa poolt alustatud välksõjad ajasid nurja N. Liidu ja lääneliitlaste Saksamaa ründamise plaanid ja Nõukogude ning liitlaste sõjaline allianss oli sunnitud muutma oma Saksamaa alistamise strateegilist kava. Pärast Prantsusmaa alistumist ning Norras ja Taanis maabunud Briti-Prantsuse ekspeditsioonikorpuse tagasilöömist ja nende maade hõivamist sakslaste poolt, pidi Saksa sõjajõududele 1941. aasta juulikuu esimese dekaadi jooksul andma sõjalise pealöögi Punaarmee, mis oli vahepeal oma relvajõude oluliselt suurendanud.

Stalin kavandas Jugoslaavia sakslaste vastase mässu ajal kasutada Jugoslaavia sõjaväge eelsoojendusena Saksa jõudude edasiseks killustamiseks. See sundis Saksa juhtkonda hädaohu pareerimiseks alustama Jugoslaavia vastu Balkani sõjakäiku ning astuma vastu Kreekasse tunginud N. Liiduga liidus olevatele Inglise vägedele. Stalin oli arvestanud serblaste kauakestvat sõjalist vastupanu, millega ta aga eksis.

10. mail 1941 alustas Saksamaalt lendu Inglismaale  Hitlerist järgmine mees Rudolf Hess, väidetavalt eesmärgiga, sõlmida rahu Saksamaa ja Inglismaa vahel  ja ka kogu Euroopas. Võib arvata, et Hessil oli kaasas 15. oktoobril 1939 Moskvas sõlmitud N. Liidu, Inglismaa ja Prantsusmaa sõjalise salapakti koopia. Kuid Churchill lasi Hessi vangistada ja 1946. aastal toimunud Nürnbergi protsessil mõisteti Hessile eluaegne vangistus. Ta viibis ainsa Nürnbergi tribunali  vangina Berliini Spandau vanglas kuni oma elu lõpuni, kus teda rangelt valvati ja kus ta 18. augustil 1987. aastal 93 aastasena  väidetavalt vangivalvurite poolt mõrvati.

Kas see võib olla vaid kokkusattumus, et Hessi ja Churchilli kohtumist puudutavad  materjalid  ning Inglismaa, Prantsusmaa ja N. Liidu salapakt on kuni 2017. aastani inglaste arhiividesse suletud?

Soome president Paasikivi, kes 1945. aastal jättis Soome edasise saatuse Nõukogude Liidu otsustada, nõudis Vilho Tahvanainenilt surmaähvardusel, et see neid N. Liitu ja lääneliitlasi rängalt süüdistavaid materjale ei publitseeriks, ega reedaks nende olemasolu mitte kellelegi. Nii ei saanud Tahvananinen neid materjale avalikustada ja andis need edasi autoriteetsele ning usaldusväärsele ohvitserile V. O. Oramale, soovitades, et see need esimesel võimalusel avaldaks.

Kuid ka Oramal ei õnnestunud tollal Soomes valitsenud poliitilistes tingimustes Mannerheimi sõjalisi luurematerjale publitseerida, kuna Paasikivi järglane Urho Kaleva Kekkonen oli väidetavalt seotud KGB-ga. Nii oli ka Orama sunnitud oma kõrge ea ja halva tervise tõttu need materjalid omakorda edasi andma erumajor Hautamäkile, kes nende publitseerimisega tegeles ja alles hiljaaegu need raamatuna avaldas.

Lääneriikidega salapakti sõlmides mängis N. Liit topeltmängu,  õigustades samal ajal oma liitu hitlerliku Saksamaaga, kiites Saksamaa vallutusi Euroopas ning manades lääneliitlasi Saksamaa ründamise kavatsuste pärast. 29. märtsil 1940 toimunud NSV Liidu Ülemnõukogu istungil peetud ettekandes ütles välisasjade rahvakomissar V. Molotov:

“Rahvusvahelise elu viimaseid sündmusi on vaja vaadelda esmajoones lähtudes sellest sõjast, mis algas Kesk-Euroopas möödunud sügisel. On teada, et Saksamaa poolt juba möödunud aasta lõpul väljendatud rahupüüde lükkasid Inglismaa ja Prantsusmaa valitsused tagasi.  Tuues ettekäändeks oma kohustuse täitmise Poola ees, kuulutasid nad Saksamaale sõja. Nüüd on eriti selgesti näha, kui kauged on nende suurriikide valitsuste tegelikud eesmärgid lagunenud Poola või Tšehhoslovakkia huvidest. Seda on näha juba asjaolust, et  Inglismaa ja Prantsusmaa valitsus on kuulutanud oma eesmärkideks Saksamaa purukslöömise ja killustamise, kuigi neid eesmärke varjatakse rahvamasside eest ikka veel “demokraatlike” maade ja rahvaste “õiguste” kaitsmise loosungitega.

Kuna Nõukogude Liit ei tahtnud saada Inglismaa ja Prantsusmaa käsilaseks selle imperialistliku  poliitika elluviimisel Saksamaa vastu, on nende seisukohad Nõukogude Liidu vastu muutunud veelgi vaenulikumaks, tõendades ilmekalt, kui sügavad klassijuured on imperialistide vaenulikul poliitikal sotsialistliku riigi vastu.”

Miks varjas N. Liit koostööd lääneliitlastega? Kas sellise kahepalgelise käitumise tagamõtteks oli Stalini soov, et Hitler alustaks sõjategevust lääne-liitlaste vastu ja anda siis Saksmaale hoop selja tagant? Kui Saksamaa alustas Belgia, Hollandi, Taani ja Norra vallutamist, imestas tollane Inglise peaminister Churchill - luure ja terve mõistus ütlevad: Stalin pole ometi idioot, et mitte kasutada võimalust ja anda Hitlerile löök selja tagant. Kuid Stalin vaikis. Rünnakukäsk jäi ära. Miks?

 

* * *

Soome Talvesõda

1939. aasta oktoobris esitas Stalin Soomele nõudmise sõlmida Soome ja N. Liidu vahel samasugune vastastikuse abistamise pakt, nagu Eesti ja Teiste Balti riikidega. Soomele esitatud nõuded olid üsnagi kaugeleulatuvad. Moskva nõudis Karjala maakitsusel oleva Soome riigipiiri nihutamist tükk maad lääne poole, et viia Leningrad kahurite laskeulatusest välja. Soome lahes nõuti Soomelt mõne saare loovutamist N. Liidule ning  Soome ainsa jäävaba sadama Petsamo rendile andmist. Nõudmiste krooniks oli Soome lahe suudmes asuva Hanko sadama loovutamine Vene mere- ja lennuväebaaside tarbeks. N. Liidu ettepanekud ei olnud Soomele vastuvõetavad. Soome valitsus leidis, et vastastikuse abistamise pakti sõlmimine ei sobi kokku Soome neutraliteediga, kuna loodavad baasid piiraksid riigi suveräänsust ja ohustaksid tema iseseisvust. Samas oldi aga valmis N. Liiduga arutama piiride õgvendamist ja territoriaalküsimusi.

Alanud läbirääkimised katkesid 13. novembril. Soome valitsus asus Karjala piirialadel oma väekontingenti tugevdama ja viis läbi üldmobilisatsiooni. Alustati ka suuremate linnade evakueerimist. Soome Cajanderi valitsus sai aga Nõukogude ajakirjanduse ründeobjektiks. Kõigele lisaks toimus 26. novembril Manila küla piirkonnas intsident, mis kiirendas avalikku konflikti. Nimelt teatas N. Liidu valitsus, et Manila külas õppustel olnud punaväelaste keskele olevat langenud mõned kahurimürsud ning neli punaväelast saanud surma ja üheksa haavata. Toimunus süüdistati Soomet. Talle esitati noot, milles nõuti, et Soome tõmbaks oma väed piirist 25 km kaugusele. Soome valitsus lükkas protesti tagasi ja tegi ettepaneku, korraldada juhtunu kohta ühine juurdlus. Nõukogude valitsus keeldus.

Hiljem toimunu kohta andmeid kogudes sai selgeks, et tegemist oli Nõukogude provokatsiooniga, mille korraldas Leningradi sõjaväeringkonna staabi luureosakond. Saanud sõjaväeringkonna ülema Meretskovi ja Leningradi oblasti keskkomitee sekretäri Ždanovi allkirjadega erivolitused, andis luureosakonna ülem polkovnik Tihhomirov Punaarmee 221. suurtükiväerügemendi ühele patareile käsu tulistada oma kütidiviisi 329. rügemendi 4. roodu positsioone Manila küla lähistel. Kuna punaväelasi tulistanud patarei asus piirikõveriku tõttu sihtmärgist põhja pool, jäi mulje, et tulistamine toimus Soome territooriumilt. Järgmisel päeval teatas Leningradi sõjaväeringkonna staap, et soomlased on tunginud kallale Nõukogude piirivalvele, süvendades nii Manila juures toimunud provokatsiooni.

28. novembril teatas V. Molotov, et N. Liit katkestab mittekallaletungi lepingu Soomega. Päev hiljem katkestas Moskva Soomega diplomaatilised suhted. 30. novembril 1939 alustas Punaarmee pealetungi Soomele kogu tuhande kilomeetri pikkusel idapiiril üheaegselt kaheksas lõigus korraga ning õhurünnakutega Soome linnadele. Algas 105 päeva kestnud ja Soomele väga raske Talvesõda.

Salajase operatiivkäsu Soome vallutamiseks olid Nõukogude väekoondised saanud juba 20. novembril. Selleks oli Soome piirile koondatud neli armeed. Neist suurim oli 7. armee, kuhu kuulus 9 laskurdiviisi, üks tankikorpus ja neli tankibrigaadi kokku 1569 tankiga. See armeeüksus pidi andma pealöögi Leningradi suunast, vallutama Karjala Kannase ja suunduma seejärel Helsingi peale. 7. armee tegevust pidi toetama 8. armee, andes oma seitsme diviisi ja kahe soomusbrigaadiga abilöögi põhja pool Laadoga järve, et haarata Karjala Kannast kaitsvaid Soome üksusi seljatagant. Põhjas asunud 9. armee ülesandeks oli tungida läbi Kesk-Soome Botnia lahe rannikule, ning katkestada ühendusteed Rootsiga. Seda lööki pidi toetama 14. armee, kes pidi Jäämere rannikul ära lõikama läbi Petsamo sadama toimivad Soome ühendusteed välismaailmaga.

Meretškovi poolt koostatud Soome vallutusplaani kohaselt ründas Punaarmee Soomet nelja armeega, kus oli kokku 24 diviisi ( ca 425 640 meest), 2289 tanki, 2876 suurtükki ja miinipildujat ning 2446 lennukit.

Eriti aktiivne oli lennuvägi, kelle tegutsemist soodustasid lähedal asuvad lennuväljad ja ka Eestis asuvad baasid. Nimelt leiti esimesel sõjapäeval Helsingile sooritatud õhurünnaku ajal alla tulistatud vene lendurite taskutest eesti raha, mis tunnistas, et lennukid olid tulnud Eestis asunud baasidest. Sellega rikkus N. Liit Eestiga sõlmitud lepingut.

Soomlastel oli esialgu vastase tugevatele jõududele vastu panna ainult üheksa diviisi, kus oli kokku vaid 175 000 meest. Vähe oli suurtükke, Peaaegu täielikult puudusid soomusüksused. Tankitõrjeks kasutati õhutõrje 37-millimeetriseid automaatkahureid, mida samuti nappis. Olemasolevast 96-st lennukist oli suurem osa vananenud tüüpi. Sõja kestel suurenes lennukite arv 287-ni. Õhutõrje väeosades oli veelgi halvem, kuna olemasolevaid üksikuid õhutõrjepatareisid kasutati linnade ja eluliselt vajalike keskuste kaitseks. Puudus oli laskemoonast. Jalaväele jätkus seda vaid paariks kuuks, suurtükiväele aga vaid kolmeks nädalaks. Samal ajal olid Soome enda sõjatööstuse võimalused äärmiselt piiratud. Raskusi oli ka kütteõlidega. Ka oli Inglise ja Prantsuse avalikkuses üha rohkem hakatud arutama Soome abistamise võimalust Põhja-Jäämere kaudu, kuna Rootsi  ja Norra valitsused keeldusid kategooriliselt ekspeditsioonivägede läbilaskmisest oma territooriumide kaudu. Vaatamata Soome valitsuse korduvatele palvetele jäi Rootsi ebasõbralik hoiak Soome suhtes püsima kuni Talvesõja lõpuni.

Neis tingimustes kujunes soomlaste põhiprobleemiks maapiiride kaitsmine. Jõudude vahekorra tõttu oli seegi ülejõu käiv. Elavjõult ületasid Nõukogude relvajõud soomlasi umbes neli korda, suurtükiväe osas umbes 7-8 korda. Lennuväes oli vahekord üks kümne vastu, kuna soomusvägede osas polnud vahekord üldsegi võrreldav. Nõukogude väejuhatusel olid varuks 170 miljoni elanikuga suurriigi tohutud reservid 4 miljoni elanikuga väikese Soome vastu. Soomlastele läks appi palju eestlasi. Kuna talv oli väga külm ja Soome laht üleni kinni külmunud, võidi laht ületada suuskadel.

Nõukogude väejuhatuse arvestuste kohaselt pidi Soome vallutatama paari nädalaga. Sellest lähtudes tehti väekoondistele ülesandeks liikuda juba esimesel lahingupäeval kogu rinde ulatuses 20-25 kilomeetrit edasi. Väejuhatuse optimismi jagas nähtavasti ka Nõukogude valitsus, kes veel enne tõelise olukorra selgumist mängis välja oma poliitilise kaardi. Nimelt moodustas soome tuntud kommunist Otto Kuusinen, kes alates 1918. aastast elas N. Liidus, Punaarmee poolt vallutatud Terijoel vastasvalitsuse ja palus Nõukogude Liidult sõjalist abi. 2. detsembril sõlmis Kuusineni valitsus Balti riikide eeskujul Nõukogude Liiduga vastastikuse abistamise pakti, täites samal ajal kõik N. Liidu territoriaalsed nõudmised. 

N. Liit sai Karjala maakitsuselt 3970 ruutkilomeetri suuruse maa-ala, mille eest ta kohustus Kuusineni valitsusele maksma 121 miljonit Soome marka. Kuusinenile lubas Moskva Karjalast 70 000 ruutkilomeetri suuruse ala, kusjuures Kuusineni valitsus kohustus rentima Nõukogude Liidule 30-ks aastaks Hangö poolsaare. Soome lahes omandas N. Liit 300 miljoni marga eest Suursaari, Seiskari, Lavansaari, Tytärsaari ja Koivisto saare. 1)

Oletatavasti oli see samm mõeldud soomlaste üksmeele lõhestamiseks, kuid tegelikkus kujunes hoopiski vastupidiseks. 1. detsembril moodustatud Risto Ryti uus valitsus võis Helsingis tegutseda teadmises, et soome rahvas on üksmeelsem kui kunagi varem. Selle tõenduseks oli rahvaväe vapper ja meeleheitlik võitlus oma kodumaa eest, mis äratas imetlust kogu maailmas.

Olles veendunud, et N. Liiduga otsestes läbirääkimistes kokkuleppele jõuda pole võimalik, ning tundes võitluse ebavõrdsust, pöördus Ryti valitsus 4. detsembril 1939 abi saamiseks Rahvasteliidu poole, kes kutsus kokku liidu nõukogu ja täiskogu.

N. Liit keeldus aga Genfi tulemast, väites, et temal ei ole Soome valitsusega (mõeldes Otto Kuusineni valitsust) mitte mingisuguseid konflikte. Samasuguse selgituse oli Moskva andnud ka teistele lepitajatele riikidele. Rahvasteliidu täiskogu otsusel mõisteti N. Liidu tegevus hukka ja ta heideti Rahvasteliidust välja. Soomele lubati nii materiaalset kui ka moraalset toetust.

Rahvasteliidu täiskogu koosolekul ilmnes aga suure kurioosumina, et Soome lähimad naabrid Rootsi, Norra ja Taani keeldusid kõigist N. Liidu vastu suunatud aktsioonidest, ega võtnud ka osa hääletusest N. Liidu väljaheitmise küsimuses.

Soomele tõttasid appi tuhanded vabatahtlikud paljudest riikidest, kellede arv ulatus 11 500 meheni. Otsesest abistamisest võtsid osa 26 riiki. Lennukite, tankide ja muu sõjavarustuse suurimaiks tarnijaiks olid Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa, Inglismaa, Itaalia, Hispaania j.t. Samal ajal keelas president Roosevelt toorainete ja tööstusseadmete ekspordi N. Liitu ja andis Soomele 30 miljonit dollarit laenu.

Eesti rahvas elas vennasrahva võitlusele kaasa suure sümpaatia ja poolehoiuga. Kuigi propagandatalituse poolt saadud keelu kohaselt ei tohtinud eesti ajakirjandus kommenteerida Soome Talvesõda, ega teha mitte mingisugust kriitikat agressorist N. Liidu aadressil, tõttasid paljud eesti mehed valitsuse näilisest hoiakust hoolimata vabatahtlikena võitlevale Soome rahvale appi, kuid rindele need enam ei jõudnud.

Suurele ülekaalule vaatamata ei suutnud Nõukogude 7. armee ettenähtud graafikut täita. 20-25 km läbimiseks kulus nõutud päeva asemel terve nädal. Jõudnud suure hilinemisega soomlaste kaitsepositsioonide ette, rauges pealetung hoopis. Tulemusteta jäid ka rünnakud soomlaste positsioonidele Taipala piirkonnas. Detsembri teisel poolel nurjus ka pealetung Viiburi suunas. Punaarmee ebaedu oli seda märkimisväärsem, et Soome peamistele positsioonidele olid suunatud kõik 7. armee  diviisid koos rohkearvuliste soomus- ja tehniliste väeosadega.

Pärast olukorra stabiliseerumist Karjala Kannasel elavnes sõjategevus Soome idapiiril, Laadoga järvest Põhja-Jäämereni. Siin rakendas Nõukogude pool sõjategevusse suuremad jõud, kui Soome kindralstaap olemasoleva teedevõrgu järgi oli arvestanud. Kuid ka Punaarmee juhtkonna arvestused osutusid ekslikeks. Laiadel teedeta aladel tekitas väekoondiste varustamine suuri raskusi. Pealegi ei saanud Punaarmee siin oma arvulist ja tehnilist ülekaalu maksma panna. Olles sunnitud kasutama hõredat teedevõrku, anti soomlastele tahtmatult võimalus pealetungivaid Nõukogude väeosi üksikult lüüa.

Detsembri teisel poolel läks soomlastel korda vaenlaste pealetung nii põhjas, kus nõukogude 14. armee ründas Petsamot, kui ka Kesk-Soomes ja Karjala Kannasel peatada. Kõikjal oli vaenlasele tekitatud suuri kaotusi nii elavjõus kui ka tehnikas. Samal ajal saadi rohkesti mitmesugust sõjasaaki, mis oli suureks abiks relvade, laskemoona ja varustuse täiendamisel. Soomlased kasutasid lahingutes edukalt "konesid" 1], millele venelastel polnud võrdset. Tuhanded nõukogude sõdurid külmusid 40 kraadises pakases surnuks.

Soomlaste edu jätkus ka jaanuaris. Laadoga järve põhjaranniku ja Syskyjärvi vahel piirati sisse 8. armee kaks soomusbrigaadidega tugevdatud eliitdiviisi, millest üks hävitati täielikult, teine aga jätkas piiramisrõngas vastupanu sõja lõpuni. Sama saatus tabas põhjas Nõukogude 54. diviisi, mis pääses hävingust vaid rahu sõlmimise tõttu.

Jaanuaris toimusid Nõukogude väejuhatuses ümberpaigutused ja sõjaväe ülemjuhatajaks sai K. Vorošilov. Karjala Kannasel asus vägesid juhatama marssal Timošenko, kes seni oli olnud rinde ülemjuhataja. Laadoga järve ja Jäämere vahel olev rinne anti kindral Šterni juhtida. Samaaegselt tugevdati väekoondisi kogu rinde ulatuses. Selle tulemusel jäid Leningradi, Moskva ja Volga sõjaväeringkonnad tegevväeosadest tühjaks. Neid oli veel vaid Balti riikidesse rajatud baasides. Uusi diviise Soome rindele tuli hakata vedama kaugemalt, isegi Siberist ja Kaug-Idast. See oli Nõukogude väejuhatusele üks kõige kriitilisemaid perioode kogu sõjategevuse vältel, kuna väikseimgi häire vägede kohaletoimetamisel võinuks põhjustada kogu ettevõtmise läbikukkumise.

Jaanuari lõpuks rakendati soomlaste vastu kokku 45 diviisi. Neist 25 diviisi Karjala Kannasel ja 20 diviisi idarindel. Tankide arvu suurendati 3000-ni, lennukite arv aga tõusis 1500-ni. 1. veebruaril Karjala Kannasel alanud pealetungil oli vastase jõud kahekordistunud, kuna soomlased olid oma räsitud diviise saanud täiendada vaid osaliselt. Nüüd oli jõudude suhteks: üks Nõukogude diviis soomlaste ühe pataljoni vastu. Väljastpoolt polnud abi loota, kuna Rootsi ei andnud luba Prantsuse ekspeditsioonivägede läbimarsiks. Oli täiesti mõistetav, et neis tingimustes pidi soomlaste kaitserinne Karjala Kannasel ülekaalus olevate Punaarmee üksuste tugevale survele järele andma. Märtsi algul tekkis kriitiline olukord Viiburist lääne pool, kus vastane üritas korduvalt üle tugevasti kinni külmunud Viiburi lahe ning Soome lahes olevatelt saartelt rünnata Soome mandriala.

Vahepeal olid Soome ja N. Liidu vahel alanud läbirääkimised. Nende toimumiseks tegi väga palju Soome kirjanik Hella Wuolijoki, kes kasutas ära oma tutvust N. Liidu Stockholmi suursaadiku Aleksandra Kollontaiga. Samal ajal tõrjusid soomlased tagasi kõik Punaarmee ägedad rünnakud. Lõpuks oli Soome sunnitud tunnistama vaenlase ülekaalu ja 12. märtsi õhtul 1940. aastal kirjutati Moskvas alla rahuleping. 13. märtsil kell 11 päeval lõppes sõjategevus kõigil rinnetel, olles ühtekokku kestnud 105 päeva.

Sellest hoolimata olid Soome relvajõud täitnud üliraske ülesande. Peetud sõda läks ajalukku Talvesõja nime all. Täites oma kohustust kodumaa vastu kaotasid soomlased selles sõjas 24 923 inimest langenutena. Punaarmee kaotas surnutena ja vangi langenutena 84 994 meest, haavatutena 186 584, haigestunutena 51 892 ja külmunutena 9 614 meest. Sõlmitud rahulepingu kohaselt oli Soome sunnitud loovutama N. Liidule suure osa Karjalast, Viiburi, Käkisalmi ja Sortavala linna ning mereväebaasi Hankol. Pool miljonit elanikku olid sunnitud lahkuma oma kodudest ja asuma elama Soome.

Talvesõja lahingud näitasid ilmselgelt, et Punaarmee lahinguline ettevalmistus oli 1939. aastal sedavõrd nõrk, et see ei võimaldanud nii elavjõus kui ka tehnikas ülekaalus olevatel jõududel mõjule pääseda. Punaarmee juhtide unistus "välksõjast" sakslaste eeskujul varises kokku juba sõja esimestel päevadel. Kavatsetud lühike sõjaretk, mis pidi arvestuste kohaselt hõlmama nn. "kohaliku aktsioonina" vaid Leningradi sõjaväeringkonda, kujunes tegelikult kogu riiki kurnavaks sõjaks, mis sidus suure osa N. Liidu relvajõududest.

Soome tuli sellest sõjast välja kangelasrahvana. Hinnates Talvesõda sisuliselt, jääb kehtima tõde, et ainult niisugune rahvas väärib vabadust, kes on valmis seda ka kaitsma. Soome rahvas oli valmis oma vabadust kaitsma. Kuigi rahutingimused olid karmid, säilitas Soome oma iseseisvuse ja loobus sõlmimast N. Liiduga nn. vastastikuse abistamise pakti, mis sai saatuslikuks Balti riikidele, nende hulgas ka Eestile.

* * *

 

Stalini vallutusplaan Äike  (Groza

"Groza" sai alguse Euroopas nõukogude võimu kehtestamise ideest. Selle esimeseks etapiks oli Ukraina, Valgevene, Taga-Kaukaasia ja Kesk-Aasia vallutamine. Neile pidi järgnema kogu Euroopa vallutamine. Kui Mandri-Euroopa oli bolševiseeritud, pidi järg olema Briti impeeriumi käes. Selleks oli aga kõigepealt vaja teha sõjakäik Iraani ja Iraaki ning haarata seal olnud inglaste naftaallikad. Peale Euroopa mandririikide ja Briti impeeriumi purustamist oleks kogu Vanas Maailmas kehtinud kommunistlik nõukogude võim.

N. Liit oli hulga aastaid kogunud jõudu otsustavaks suurrünnakuks Euroopasse. Alates Austria ühendamisest 1938. aastal Saksamaaga, oli Stalin jälginud suure huviga natsionaalsotsialistliku Saksamaa tegutsemist Euroopas. Eriti rõõmustas teda Euroopa rahvaste vaenulik suhtumine Hitleri tegutsemisse. See võimaldas N. Liidu tulevast sõjaretke Euroopasse serveerida euroopa rahvaste "vabastamisena".

1939. aastal seisid Stalini ees kolm lahendamist vajavat küsimust, mis kõik olid tema peaeesmärgi - Euroopa vallutamisega seotud.

E s i t e k s - tuli teha kõik, et Hitler jätkaks sõda Prantsusmaa ja Inglimaa vastu;

T e i s e k s - tuli relvastuda ise, et Hitleri järel vallutada purustatud Euroopa;

K o l m a n d a k s - realiseerida võimalused, mis talle andis MRP.

1. septembril 1939, kui Saksamaa alustas sõjakäiku Poola vastu, teatas Stalin, et alanud on Teine maailmasõda. Kuidas Stalin seda teadis? Hitler seda siis veel ei teadnud.  Hileri jaoks oli see veel lokaalne sõda, mis võinuks sellega ka lõppeda. Ülekohus Versailles' eest oli tasutud.  

3. septembril 1939 kuulutasid Inglismaa ja Prantsusmaa Saksamaale sõja, kuid ei alustanud seda. Kolm nädalat hiljem - 17. septembril alustas sõjakäiku Poola vastu Stalin, kes nägi asja aga hoopis teisiti: tema jaoks oli Hitler saakloom, kelle abiga on võimalik realiseerida surematu Lenini idee - teostada maailmarevolutsioon. Võime siinkohal küsida, miks Inglismaa ja Prantsusmaa ei kuulutanud sõda N. Liidule, kes võrdselt Saksamaaga Poolat ründas? Vastuväited, et poolakad N. Liiduga ei sõdinud, kuulub demagoogia klassikasse. Kuid kes oli siiski sõja alustamises süüdi? Kas see, kes esimesena ründas, või see, kes õhutas ja selleks kõik tingimused lõi? Kas vee keemises on süüdi vesi, või see, kes paja alla tule tegi?

1939. a. sügisel tahtis Hitler saavutada läänerindel kiiret lahendust ja lootis sõjakäigu läänes lõpetada jõuluks. Samal ajal hellitati Berliinis lootust, saavutada kokkulepe Inglismaaga ja seepärast lükati Hitleri poolt kavandatud lääneofensiiv üha edasi. Hitler mõistis, et Prantsusmaa ründamisel Belgia ja Hollandi erapooletuse rikkumine oleks lõplik hoop leppimisvõimalustele lääneriikidega.

Stalini jaoks oli Poola vallutamine vaid murdosa tema põhieesmärgist. Ülejäänud Euroopa vallutamiseks tuli Saksamaa selleni viia. Kuid Hitler kõhkles. Ta polnud pikemaks sõjaks valmis. Selleks olid Saksamaa tooraine ressursid väga armetud. Naftat - sõja peamist toorainet - jätkus ainult paariks kuuks.

Siin tuli appi Stalin. Saksamaa suunas hakkasid veerema rong rongi järel, kus oli kõik sõjaks vajalik. Siinkohal oli Stalin korrektne. Kõik mida Saksamaa nõudis, seda ka saadeti.

Nii kurtis Saksa sõjaväeatašee Moskvale, et neil on raskusi 9 mm padrunite tootmisega, kuna puudub vajalik liin. Üsna varsti saabus Moskvast vastus: N. Liit tarnib Saksamaale puuduva liini ja ka veel 2000 pooletonnist lennukipommi sõja puhkemisel Inglismaaga nende  linnu pommitamiseks.

Ajavahemikul 1. jaanuarist 1940 kuni 22. juunini 1941 saatis N. Liit Saksamaale: 1 500 000 tonni teravilja, 100 000 tonni puuvilla lõhkeaine valmistamiseks,  2 000 000 tonni naftat,  1 500 000 tihumeetrit puitu, 280 000 tonni margariini, 420 000 tonni kroomi, 1 200 000 tonni valtsmetalli, 2 700 000 tonni värvilisi metalle ja  30 000 tonni toorkautšukit.

Kuid palju sõjaks vajalikku oli N. Liit saatnud Saksamaale juba enne 1. jaanuari 1940. Selle sõbraliku koostöö tulemusel oli Hitler 9. maiks 1940 sõjakäiguks läände valmis. Wehrmacht vallutas üksteise järel Belgia, Hollandi, Taani ja Norra. Prantsusmaa palus vaherahu. Ja Stalin rõõmustas. Molotov aga ütles otse välja:

"Me soovime Saksamaale täielikku edu ta kaitseürituses."

17. juunil 1940 saatis Saksa saadik Schulenburg Moskvast Saksa Välisministeeriumile telegrammi, kus ta teatas:

„Molotov kutsus mind täna õhtul oma kabinetti ja andis mulle üle Nõukogude Valitsuse kõige soojemad õnnitlused Saksa relvajõudude silmapaistva edu puhul. Edasi informeeris Molotov mind nõukogude tegevusest Balti riikide suhtes, viidates ajalehtedes avaldatud põhjendustele, lisas ta, et on vaja teha lõpp Inglise ja Prantsuse kõigile intriigidele, mis püüavad külvata Baltimaades umbusku ja ebakõlasid NSV Liidu ja Saksamaa vahel.“ 1)

Saksa ajaloolane Herbert Michael ning kindralid-ajaloolased Walter Bogath ja Walter Warlimont on avaldanud arvamust, et nende maade vallutamine oli Hitleri hetkesähvatuse mõjul toimunud tegevus. Kuid nad jätavad märkimata, et Hitleri poolt alustatud, aga ka edaspidise sõjategevuse dirigeerija rollis oli vähenähtav Jossif Stalin.

Kuid marssal Mannerheimi salarhiivi dokumentide järgi võis üheks nende riikide okupeerimise põhjuseks olla Inglismaa ja Prantsusmaa ning N. Liidu poolt kavandatud Saksamaa ründamise kava.

 

* * *

 

Miks Stalini plaan ei käivitunud?  

Stalin polnud avantürist, nagu seda olid Lenin ja Hitler. Ta kaalus põhjalikult iga oma sammu. Ja põhjusi Saksamaa mitteründamiseks oli mitu.

Esiteks oli teostamata kogu Molotov-Ribbentropi paktis lubatu. Balti riikides olid küll N. Liidu baasid, kuid need riigid olid veel iseseisvad ja neil oli oma sõjavägi. Soomlaste vastu peetud Talvesõda ei toimunud nii nagu vaja. Vallutati küll Viiburi ja Karjala kannas, aga Soomet N. Liiduga liita ei suudetud. See oli täiesti ootamatu. Pealegi sai soomlastega sõdides Stalinile selgeks, et Punaarmee sellise tasemega Euroopas revolutsiooni ei tee. Selleks oli armee ettevalmistus poolik.

14. juunil 1940 algas "Groza" neljas etapp, kus vastavalt MRP kokkuleppele hõivas Stalin Eesti, Läti, Leedu ja Bessaraabia.

Balti riikide valitsused ja ülemjuhatus olid jälginud ärevusega sõjategevust Poolas ja Soomes ning tulnud seal toimunu põhjal kohutavale järeldusele: Punaarmee ei hinnanud ohvrite suurust ja oli võimeline täitma ka võimatuna näivaid Stalini käske. Kui Stalin on otsustanud, siis hävitab Punaarmee kelle tahes, kandes seejuures ükskõik kui suuri kaotusi. Stalini käsk täidetakse ükskõik milliste ohvrite hinnaga. Kõige selle põhjal tulid Balti riikide valitsused järeldusele, et vastupanu  on mõttetu.  Ja  need kolm väikeriiki alistusid ilma ühegi püssipauguta.

Okupeerinud Bessaraabia, hõivas Stalin ka Ees-Karpaatias Rumeeniale kuulunud Bukoviina ja see oli juba täiesti midagi uut, mis tekitas Saksamaal ärevust. Sellest polnud MRP salalepingus üldsegi juttu. 27. juunil 1940 esitas Stalin Rumeeniale ultimaatumi ja andis talle 12 tundi mõtlemisaega. Samal ajal möirgasid aga N. Liidu hiigelarmee tankid juba Rumeenia idapiiril ja Bukoviina alade rahvas põgenes läände. Moskva informeeris ultimaatumist ka Saksa suursaadik Schulenburgi, kes teavitas sellest Ribben-troppi ja Hitlerit.

Ja alles nüüd hakkas Hitler taipama, kuigi ähmaselt, mis on toimumas ja on juba toimunud. Bukoviinast Rumeenia õliväljadeni oli nõukogude tankidel vaid mõne tunni tee. Rumeenia nafta oli aga Saksamaa elumahl. Hitler nägi toimumas lööki otse Reichi südamesse. Hiljem on Hitleri lähikondlased rääkinud, et kui Führer oli pilgu kaardile heitnud, pärlendanud ta otsmikul hirmuhigi pisarad. Alles äsja, kohe peale Prantsusmaa alistumist, oli Hitler langetanud otsuse vähendada Saksamaa maajõude 35 diviisi võrra - 155 diviisilt 120 diviisini. Ta oli lugenud sõja Saksamaa jaoks lõppenuks.

Mõnede ajaloolaste andmetel olevat Hitler rahu korral olnud nõus isegi oma väed Prantsusmaalt, Hollandist, Belgiast, Taanist ja Luksemburgist välja tõmbama ning tunnustama nende riikide iseseisvust. Hitler olevat nõudnud oma õigust vaid Saksamaa põlistele aladele - Elsassile, Poola poolt okupeeritud alale ja Böömimaale. Veel oli võimalus maailm lähenevast ohust päästa.

 

* * *

Stalin valmistub rünnakuks  

Vaatamata Stalini peas kumavatele Euroopa vallutusplaanidele ning sellele, et mitte üheski N. Liidu sõjaväemäärustikus ei räägitud riigi kaitsmisest vaid ainult pealetungist, oldi kolmekümnendatel aastatel siiski mingil määral mõeldud ka riigi piiride kaitsele. Endine Vene-Poola piir oli üsna võimsalt kaitstud. Piirile oli rajatud 30 kindlustatud rajooni (KR). Igas KR-is oli oma staap ja komandopunkt. Selle tulejõud vastas korpusele. Kaitse sügavuseks oli 30 kuni 50 kilomeetrit. KR-is oli hulgaliselt raudbetoonist kaitserajatisi, maa-aluseid ladusid, tunneleid, elektrijaamu, haiglaid, sööklaid, oma veevarustus, sidekeskused, vaatluspunktid ja isegi oma punanurgad. Iga KR võis ka vaenlase poolt ümber piiratuna iseseisvalt sõda pidada. KR-ide vahel olid vahekäigud, milliseid sai kiiresti mineerida või paigutada sinna kaitserajatisi ja väeosi.

KR-i ülesandeks oli takistada ründava vaenlase kiiret edasiliikumist. Selle ees olid miiniväljad, laskepesad ja mitmesugused tõkked. Olid ka meeskonnad, kes vajadusel võisid kiiresti õhkida tunnelid, veevärgid, elektrijaamad, sillad ja muud rajatised, et tekitada KR-i ründajale ootamatusi ja takistada selle kiiret edasiliikumist.

Soome Talvesõjas oli soomlastel peakaitseliin viidud 40 - 60 kilomeetri sügavusse. Selle maa läbimiseks kulus punavägedel 25 päeva. Poola ja Balti riikide vallutamine andis N. Liidul võimaluse luua kaitsesüsteem sügavu-seks kuni 200 - 300 kilomeetrit. See olnuks ideaalne kaitse. Kuid mis tegi Stalin? 1939. aastal, peale Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist, andis armee kindralstaap KR-ide juhtkondadele  käsu, mille sisu võib kokku võtta nelja punktiga:

·  Kõik kaitserajatised (KR-id) hävitada. Õhkijate komandod ära viia, miiniväljad demonteerida ja kaitsetõkked maha võtta;

·  Uutel vallutatud aladel kaitseehitisi mitte rajada;

·  Punaarmee peajõud viia otse piirile. Nende ette kaitseehitisi mitte rajada.

·  Alustada lennuväljade ja teedevõrgu rajamist Lääne-Ukrainas ja ValgeVenes.

KR-ide likvideerimist põhjendati nende mittevastavusega kaasaja sõjapidamise nõuetele ja et nende asemele rajatakse uued kaitserajatised. Kartuses, et maa võib langeda vaenlase kätte, olid Valgevenes, Ukrainas ja Leningradi oblastis loodud partisanide grupeeringud. Partisanide jaoks olid loodud salajased baasid, konspiratiivkorterid, oma sidesüsteemid. Olid isegi koolid nende koolitamiseks. Ja äkki, pärast 1939. aasta augustit kõik baasid likvideeriti ning koolid saadeti laiali.

Mida see kõik tähendas? Vastus saab olla vaid üks - kui ei mõelda kaitsele, siis mõeldakse rünnakule, mis kindlasti toimub ja mille edu on garanteeritud. Stalin ja tema kindralid olid rünnaku edus ja oma üleolekus täielikult veendunud. Kuna selleks oli väed vaja viia otse piirile, siis seal olnud kaitserajatised ning miiniväljad oleksid vaid seganud. Pealegi oli piiri äärde vaja ehitada lennuvälju ja teid, et tagada ründavate vägede varustamine nende kiirel edasiliikumisel.

Stalin mõistis, et ilma armeed relvastamata pole sõjakäik läände võimalik. Oli vaja relvastust, mis on kasutatav Euroopa tingimustes ja ületaks tulejõult rünnatavaid. Relvade tootmiseks olid N. Liidul olemas kõik vajalikud tingimused. Riigi kasutada olid tolle aja kohta suurimad nafta, kivisöe, raua ja värviliste metallide maardlad. Vajalike ressursside saamiseks müüdi maha kõik, mida müüa andis. Ekspordiks läksid mets, kivisüsi, nafta, nikkel. Maha müüdi ka kunstiteosed, kirikute ja kloostrite varad ning imperaatorite kalliskivid. Relvi võimaldasid odavalt toota ka kolhoosidelt tasuta saadud (loe: ära võetud) toiduained.

Tanke, lennukeid ja suurtükke aitasid toota välismaa parimad relvaspetsialistid. Lääne suurriikide hulgas leidus lahkeid toetajaid nii laenude andmisel kui tipptehnoloogia tarnimisel. Lääne abiga ehitati Venemaale Euroopa suurimad tanki-, lennuki- ja autotehased, elektrijaamad ja veel palju muud, mis oli vaja kõige sõjaks vajaliku tootmisel.

Harkovi tankitehas laskis päevas välja 22 tanki. 1939. aastal oli Nõukogude Liidul  25 000 raske- ja kergetanki. Sama ajal oli Teise maailmasõja puhkemise eel USA-l, Jaapanil, Suurbritannial, Prantsusmaal, Itaalial ja Saksamaal kokku vaid umbes 11 500 tanki.

Ülaltoodust on näha, et end "rahu kantsiks" reklaaminud N. Liidul oli üle kahe korra rohkem tanke ja tankette, kui kogu maailma suurriikidel kokku. Ülejäänud väikeriikidel oli neid kalleid masinaid väga piiratud arvul. On raske mõista, milleks vajas Stalin oma sotsialistliku kodumaa kaitseks sellisel tohutul hulgal tanke.

N. Liidus toodetud relvad olid muu toodanguga võrreldes head, paljud nende hulgas isegi maailma parimad. Nõukogude tank BT-7 oli võimeline maastikul arendama kiirust kuni 30 km/h. Headel teedel heitis tank lindid ja arendas ratastel kiirust kuni 86 km/h. Mitte ühegi teise maa tank sellise kiiruseni ei jõudnud.

Tank A-20 oli mõeldud kasutamiseks autostraadil. See oli küll nõrgalt soomustatud, kuid väga kiire. N. Liidus polnud sel ajal mitte ühtegi sellist teed, mida oleks võinud autostraadiks nimetada. Tekkib küsimus - milleks oli Stalinil vaja selliseid tanke, mida oma maa kaitseks kasutada ei saa?

Ka lõi lennukikonstruktor Antonov lendava tanki A-40, mis oli mõeldud dessandi toimetamiseks vaenlase tagalasse. Tank oli varustatud tiibade ja sabatüüriga, mis sai peale maandumist maha jätta. Kuid katsetustest kaugemale sellega ei jõutud.

N. Liidu üheks võimsamaks tankiks aastatel 1939-1941 oli hiidtank T-35.  Selle kaal oli 53 tonni ja soomuse paksus 70 mm. Tankil oli kolm torni ja relvadeks 3 kahurit ja 6 kuulipildujat. Tank arendas kiirust kuni 30 km/h.

Lennukeid ehitati N. Liidus seeriaviisiliselt alates 1923. aastast ja venelaste endi poolt antud andmetel oli 1. septembriks 1939 toodetud kokku 28 760  sõjalennukit. Eelpool mainitud kuuel suurriigil oli kokku vaid 14  250 sõjalennukit. Seega oli sõja puhkedes N. Liidul üle kahe korra rohkem lennukeid, kui kõigil suurriikidel kokku. On ilmselge, et sellist üüratut relvastust ei vajatud hoopiski mitte oma "sotsialistliku isamaa" kaitseks, vaid millekski muuks.

1936. aastal loodi Saksamaal õhudessantüksused, kus 1939. aastal oli 4000 meest. 1941. a. moodustati N. Liidus kümme õhudessantvägede korpust. Lääneriikides polnud sel ajal ühtegi õhudessantväelast. Mitte ükski nõukogude ajaloolane pole seni püüdnud selgitada, miks oli N. Liidul vaja 10 õhudessantvägede korpust?

Omaette relvaliigi moodustasid N. Liidus plaanerid. 1939. aastaks oli plaaneritel lendama õpetatud 30 tuhat meest. 1940. aasta suvel demonstreeriti õhujõudude näitusel plaaneritest "rongi", kus üks lennuk vedas 11 plaanerit.

1941. aastal alustas N. Liit plaanerite masstootmist. Kuna neid talvetingimustes polnud võimalik väljas, lageda taeva all hoida, võis järeldada, et neid hakatakse kasutama veel samal suvel. Ka kõige asjatundmatule on mõistetav, et plaanereid ei saa kasutada kaitsesõjas. Neid saab kasutada vaid täieliku ülekaalu puhul õhus elavjõu ja varustuse transportimiseks vaenlase tagalasse.

 

* * *

Rumeenia vallutamine kukkus läbi

Juba 1940. aastal teatas Saksa luure Hitlerile Nõukogude vägede massilisest koondamisest Rumeenia ja Bulgaaria piirile ja nende luurevõrkude rajamisest Belgradis ning Ateenas. Seejärel algasid N. Liidu otsesed süüdistused ja provokatsioonid Rumeenia vastu, mis olid analoogsed Eesti ja Soome piiridel toimunuga. Kolm nõukogude soomusdiviisi pidasid õppusi otse Rumeenia piiril. Piiriäärsetele lennuväljadele oli koondatud suurel arvul raskepommitajaid ja hävituslennukeid.

Vägede juurdevool aga jätkus. Juurde toodi üha uusi laskurdiviise, nende hulgas ka mägilaskurdiviise. Otse Rumeenia piirile sadas taevast alla tuhandeid parašütiste. Rumeenia territoriaalvete piiril seisis ümbritsetuna ristlejatest ja hävitajatest lahingulaev "Pariiskaja Kommuuna". Nõukogude press teatas pidevalt intsidentidest Rumeenia piiril ja et Rumeenia tahtvat taastada Lõuna-Ukrainas mõisnike ja kapitalistide võimu.

1940. aasta septembris avastas Saksa luure, et Belostoki platsdarmil koondab Punaarmee suuri jõude. Seal ehitatakse uusi lennuvälju. Töötavad kõikide väeliikide staabid. Sakslaste luure tegi õhufotosid, kogus teateid, hankis Punaarmee staapide dokumente. Kõik kogutud andmed näitasid, et Belostoki platsdarmil ja Lvovi alla koondunud ei ole midagi muud, kui peatselt pealetungi alustav armee. Saksamaa võis iga hetk oodata Punaarmee lööki .

Hitlerile ja kogu Reichi juhtkonnale polnud enam mingit kahtlust: Punaarmee rünnak Rumeenia pihta on päevselge. Kuid see olnuks võrd-väärne kallaletungiga Saksamaale, kuna viimase sõjamasina tegevus oli sõltuv Rumeenia naftast. Ja Hitler andis maavägede juhatajale Brauchitschile korralduse: haarata Rumeenia sõlmpunktid ning võtta kõik sealsed õliväljad kaitse alla. Saksa väed jõudsid Rumeeniasse 1940. aasta oktoobris.

Nüüd informeeris Hitler toimunust ka Stalinit, millest see oli muidugi juba teadlik. Stalini vihapurse aga oli piiritu. Saksa suursaadik Schulen-burgile anti üle protest, milles süüdistati sakslasi Molotov-Ribbentropi pakti kolmanda punkti rikkumises, mis nägi enne anneksioone mõlema poole vahel ette eelnevaid konsultatsioone. Ka küsiti Kremlist, missugune on see kolmas maa, mille eest kaitsmiseks sakslased Rumeenia aktsiooni ette võtsid?

Sakslaste vastus oli diplomaatilises mõttes täielik: ka Moskva ei konsulteerinud Saksamaaga enne Bukoviina hõivamist. Ja maa, kelle vastu Saksamaa Rumeeniat kaitses on loomulikult Inglismaa. Kas Moskva siis ei tea, mis inglased Balkanil teevad?

 

* * *<

Otsustavate sündmuste lävel  

1941. aasta algul seisis maailm otsustavate sündmuste lävel. Näeme, kuidas "Groza" sünnitas "Barbarossa". Selle suure heitluse eelõhtul olid sakslased ja venelased veel kaasvõitlejad. Kuid nende eesmärgid olid erinevad. Saksamaal puudus konkreetne Euroopa vallutamise plaan, rääkimata Aasia või Aafrika vallutamisest. Sellest annab tunnistust ka Hitleri 15. juuni 1940. a. otsus - desarmeerida 35 maaväe diviisi. Stalini plaan Groza aga nägi ette vallutada esimeses järjekorras Euroopa riigid ja seejärel kogu maailm.

Rünnakuplaanide lihvimiseks korraldas Punaarmee aktiivselt õppusi. Ennetava löögi õnnestumiseks hakati õppekogunemiste kattevarjus läbi viima salajasi mobilisatsioone. Ette oli nähtud vägede salajane koondamine läänepiiri lähistele ning lennuväe koondamine lahingulennuväljadele. Õppekogunemised ja tagalaõppused pidid olema sirmiks kõigi tagala-üksuste, staapide  ja hospidalide sõjalisel hargnemisel.

Ajavahemikul 1939-1941 viidi N. Liidus läbi mitu salajast mobilisatsiooni, mille tulemusel Punaarmee isikkoosseis suurenes 1,5 miljonilt mehelt 5,5 miljoni meheni. Maavägedes oli 303 diviisi, kus oli kokku 4,5 miljonit meest. Neist oli 198 laskur- ja mägilaskurdiviisi, 31 motoriseeritud laskurdiviisi, 13 ratsaväe- ja 61 tankidiviisi. Maavägede raskerelvastuses oli 56 700 suurtükki, 56 100 miinipildujat, 25 000 tanki, 13 100 soomusautot ja soomustatut veokit. Õhuvägedes oli ligi 29 000 lennukit ja arvutul hulgal langevarjureid. Sellist hulka rasket sõjatehnikat polnud sel ajal ühelgi riigil kogu maailmas. N. Liidu tankide arv ületas Saksa Wehrmachti tankide arvu 7,7 korda. Merel oli N. Liidul neli sõjalaevastikku ja neli flotilli, millede koosseisu kuulus umbes 350 000 meest.

N. Liidu poolt hõivatud Ida-Euroopa aladele ja nende lähistele rajati 1941. a. kevadel 251 uut lennuvälja. Nende ehitamisega olid ametis 25 000 teetöölist ja 100 ehituspataljoni. Olemasolevatele lennuväljadele valati juurde betoonkatteid ning sealt olid lennukid ära viidud ja kuhjatud neile vähestele lennuväljadele, kus ehitustöid ei tehtud. Sõja puhkemisel Saksamaaga sai just see asjaolu saatuslikuks. Punaarmee kindralstaap töötas puhkepäevadeta. Piiriäärsed alad olid seal olnud miiniväljadest ja tõketest puhastatud ja rünnakuks valmis. Tee rünnakuks läände oli avatud.

Kuid kõigepealt tulid väed pealöögi suundades tulejoonele viia ja valmis seada reservid. Seda kõike tuli teha avalikkuse eest varjatult. Samuti oli vaja rahvas eelseisvaks rünnakuks moraalselt ette valmistada. Rindevägede järel pidid vallutatud aladele minema NKVD väeosad, kelle ülesandeks oli likvideerida allutatud maades kontrrevolutsiooniline element ja seal kord majja lüüa. Selles osas oli NKVD omandanud juba omal maal, Balti riikides ja Poolas suuri kogemusi.

1941. aasta juunis oli N. Liit oma läänepiirile paigutanud 12 Punaarmee strateegilist väekoondist [armeed].

Peale ülaltoodute olid nende naabruses rünnakuks valmis veel seitse armeed ja viis parašütistide diviisi. Belostoki platsdarmile saabusid veel ka mingid mustades mundrites diviisid, milleks osutusid GULAGist välja toodud kriminaalkurjategijatest loodud väeosad.

Kindlaks olid määratud pealöögi suunad. Valgevene B e l o s t o k i platsdarmilt pidi antama löök läbi Ida-Preisimaa otse Reichi südamesse. Teise löögi pidi andma ootamatu rünnak Ukrainast, L w o v i  platsdarmilt 18. armee ja lõikama Saksamaa ära Rumeenia Ploesti õliväljadest. See oli suund, mis Hitleri otsmiku kaardile vaadates hirmuhigist pärlendama pani... Stalini arvestuse järgi pidanuks Saksamaa vedelkütuse puudumise tõttu vähema kui poole aasta pärast alistuma.

Punaarmee kindralstaabi poolt oli koostatud operatsioon Groza koondplaan, kus olid ära toodud ka võimalikud kaotused. Operatsioonist pidi osa võtma 5 miljonit meest, mis eeldas 180 diviisi ja 172 lennuväepolgu viimist piirialadele. Maavägede koosseisus oli ette nähtud 11 000 tanki ja 35 000 suurtükki. Operatsiooni läbiviimiseks oli ette nähtud 3 - 4 kuud. Inimkaotuste arvuks nägi plaan 1,5 - 2 miljonit meest.

Veebruaris 1941 tegid marssalid Žukov ja Šapožnikov Stalinile ettepaneku muuta piiriäärsed sõjaväeringkonnad rinneteks. See tähendas otseselt rahuaja lõppu. 19. veebruaril laekus Poliitbüroo saladokumentide hoidlasse Stalini korraldus, mille alusel loodi N. Liidu loodepiirile viis rinnet:

Leningradi sõjaväeringkond nimetati – Põhjarindeks, Balti sõjaväeringkond nimetati – Looderindeks, Lääne erisõjaväeringkond nimetati – Läänerindeks,  Kiievi sõjaväeringkond nimetati – Edelarindeks ja Odessa sõjaväeringkond – Lõunarindeks.

Nüüd oli põhirünnakuobjekti - Saksamaa ründamiseks vaja valida veel sobiv hetk. Stalin oli veendunud, et löök tuleb anda selja tagant. Teisi kaalukaid vastaseid Stalinil Euroopa mandril ei olnud. Prantsusmaa, keda ta oli kartnud, oli Hitleri poolt välja lülitatud. Nõrgalt relvastatud ja madala võitlusvaimuga Itaalia polnud Stalini arvates märkimisväärne vastane.

Seejärel oli järg Briti impeeriumi käes. Sõjakäiguga Iraani ja Iraaki oli vaja purustada Inglise naftaallikad ning seejärel purustada inglaste peajõud - laevastik. Selleks oli N. Liidus käivitatud hiiglaslik laevaehitusprogramm, mille järgi pidi 1945. aastaks valmima 45 suurt lahingulaeva ja ristlejat. Inglismaa purustamise järel, kellel sõja algul oli vaid 15 lahingulaeva, oleks peale Euroopa ka Aafrika ja suur osa Aasiat N. Liidule kuulunud.

10. kuni 14. maini 1941 pidas Stalin salajasi nõupidamisi marssalite Timošenko ja Žukoviga, kus üheks põhiküsimuseks oli mobilisatsiooni läbiviimine. See oli operatsioon "Groza" viimane detail. Mobilisatsioon pidi toimuma 1941. aasta 1. juulil. See nägi ette 303 uue diviisi loomist, millede hulka ei olnud arvatud NKVD väed ja õhudessandi korpused. Koos viimatinimetatutega oleks armee suuruseks olnud 10 miljonit meest.

15. mail kinnitas Stalin operatsioon Groza plaani, mille ametlikuks nimetuseks oli "Nõukogude Liidu strateegiline plaan sõja korral Saksamaa ja ta liitlastega."

12. juunil said rinded korralduse - minna läänepositsioonidele ja seal hargneda. Kõik see toimus õppuste ja õppekogunemiste sildi all. 14. juunil algas Eestis, Lätis, Leedus, Lääne-Valgevenes, Lääne-Ukrainas, Bessaraa-bias ja Bukoviinas NKVD poolt korraldatud massiline inimeste deporteerimine Siberisse.

Ajani, mil Saksamaa alustas sõda N. Liidu vastu, oli jäänud loetud päevad. Algamas oli sõda, mille kohta nüüd üha uusi tõestusmaterjale avalikuks tuleb, et kui Saksamaa poleks 22. juunil sõda alustanud, oleks N. Liit teinud seda sama aasta juulis. Siit ka esimesed vastamata küsimused. Kui palju teadis kumbki pool vastase kavandatavast rünnakust? Kui palju teadis sellest Inglismaa?

 

* * *

Lend, mis ehmatas kogu maailma

1941. aasta mais oli Hitleri sõjamasin rullinud üle Lääne-Euroopa ja vallutanud Prantsusmaa, Belgia, Hollandi, Taani ja Norra. Vallutamata oli veel Inglismaa, kes pärast seda, kui Hitler koos Staliniga olid vallutatud Poola, oli Saksamaale sõja kuulutanud. 

Neil ärevatel päevadel tõusis 10. mail 1941 Augsburgi sõjaväelennuväljalt õhku lisakütuse paakidega varustatud kahemootoriline hävituslennuk Bf-110, mille juhikabiinis istus lennuväekapteni vormis Rudolf Hess, et alustada reisi Šotimaale, kus ta soovis kohtuda hertsog Hamiltoniga.

Rudolf Hess, kes oli 1933. aastal Hitleri asetäitja parteis ja Hermann Göringi kõrval Hitleri teine mantlipärija. Hess sündis 1894. aasta 26. aprillil Egiptuses, Aleksandrias, Saksa kaupmehe perekonnas. Ta oli õppinud  Müncheni ülikoolis ajalugu ja majandust. Hitleriga kohtus Hess esmakordselt Esimese maailmasõja ajal, teenides koos ühes rügemendis. 1923. aastal võttis Hess koos Hitleriga osa riigipöördekatsest, mille ebaõnnestumise järel põgenes Austriasse, kust ta peagi Saksamaale tagasi tuli. Saksamaal ta vahistati ja viibis koos Hitleriga Landsbergi vanglas. Kuna ta oli õppinud stenograafiat, oli Hitleril abiks raamatu “Mein Kampf” kirjutamisel.

1933. aastal oli Hitler keelanud Hessil lendamise, kuid ta ei pidanud keelust kinni ja käis pidevalt uusi sõjalennukeid katsetamas. Talle meeldis eriti kaughävitaja Messerschmidt Bf 110 ja oli selle lennukiga teinud mitmeid lende. Iga kord peale lendu kohtus Hess Willy Messerschmidti ja tema inseneridega, kes said temalt teada masina puudustest.

Olles lasknud endale pidevalt tuua Põhjamere kohta meteoroloogilisi  andmeid ning õppinud tundma uusi navigatsiooni võtteid, läbis ta nüüd edukalt marsruudi Šotimaa idarannikuni, pääsedes takistamatult läbi Inglismaa õhukaitse patrullteenistusest.

Võtnud kurssi Chevioti mägedele ning sealt väiksele paisjärvele Broad-lave’i lähedal, juhtis Hess pärast viit tundi kestnud lendu lennuki kõrgusse ja hüppas kell 22.40 langevarjuga alla – esimest ja viimast korda elus. Hävitaja tiirutas veel mõned korrad õhus ja sööstis siis vastu maad ning purunes. Hess vigastas maandumisel pahkluud ja tal oli käimisega raskusi.

Farmer, kelle maale Hess maandus, võttis teda sõbralikult oma majas vastu. Hess oskas väga hästi inglise keelt. Kohalikele tsiviilametnikele nimetas ta end Alfred Horniks ja palus tungivalt kohtumist hertsog Hamiltoniga. Ta viidi edasi Busby asulasse, kus asus kohaliku omakaitse staap. Lord Hamiltoni saabumisel tutvustas Hess ennast. Hamilton helistas otsemaid Churchillile ja teatas talle uudisest. Mõlemale, nii Hamiltonile kui ka Churchillile oli Hessi ilmumine kui välgulöök selgest taevast. 

See, mis toimus Saksamaal peale Hessi lendu Inglismaale annab palju mõtteainet. Osa küsimusi on jäänud tänaseni vastuseta.

Kas Hess oli Hitleri rahusaadik, või esindas ta Inglismaal vaid iseennast? Kas Hessi missioonil oli laiem tagapõhi, või oli selleks vaid sõja lõpetamine Inglismaaga?

Seni on Briti valitsus teinud kättesaadavaks vaid kaks seni avaldamata Hessi kirja. Esimese neist on Hess saatnud kuu aega pärast saabumist Šotimaale Hitlerile kui hüvastijätu kirja. Selles kirjas teatab ta, et ei ole oma eesmärki saavutanud. Ta tänab Hitlerit kõige eest ja ütleb, et muretseb oma omaste, eriti aga oma eakate vanemate pärast. Kirja lõpus teatab Hess:

 “Ma suren veendumuses, et mu viimane panus, kui see ka surmaga lõpeb, siiski mingit kasu toob. Võibolla toob minu lend, olenemata minu surmast, või just selle kaudu rahu ja mõistmist Inglismaaga. Heil minu Füürer! Teile truu Hess.”

Teises, hertsog Hamiltonile saadetud kirjas märgib Hess, et ta on lubanud Hitlerile ebaõnnestumise korral mitte teha enesetappu.

Doktor Ulrich Schlie, kes neid kirju ajakirjas Welt am Sonntag on kommenteerinud, teeb järelduse, et Hessi reis oli Hitleriga kooskõlastatud. Seda tõestab ka asjaolu, et Hessi kirjas Hitlerile polnud eneseõigustust ega vabanduse palumist. Veel kirjutab Ulrich Schlie, et vastupidiselt oma tavadele oli Hitler järgmisel hommikul, s.t. 11. mail juba varakult riietatud ja ilmselt ootas midagi või kedagi.

Samal 11. mai hommikul, peale Hessi kirja saamist , laskis Hitler kutsuda enda juurde hävituslennuväe ülema kindral Udeti, riigimarssal Göringi ja riigiministri Ribbentropi ja tema esimene küsimus kindral Udetile oli: kas on võimalik, et Hess jõudis Inglismaale? Udet kahtles selle võimalikkuses. Seejärel teatas Hitler kokkutulnuile, et Hess ei lennanud Inglismaale tema emissarina. Ka ei tehtud 11. mail Saksamaal Hessi lennu kohta ühtegi avaldust. Alles 12. mai öösel vastu 13ndat kutsus Hitler 60-70 riigi juhtivat tegelast Obersalzburgi, kus neile loeti ette Hessi poolt jäetud kiri. Seejärel teatas Hitler ametlikult, et Hessi lend toimus tema teadmata. Hitler kinnitas, et see toimus meeltesegaduses ja oma teoga määris Hess Saksamaa mainet oma liitlaste ees.

* * *

 

Kas Hessi lennu põhjuseks oli kuulekus?

Jesuiitide ordu looja Ignatius Loyola on öelnud: “Õige kuulekus ei oota käsku ja ettepanekut, vaid aimab ülemuse tahet tema märgist ja viipest.”

Senini ei ole Hessi truuduses Hitlerile keegi kahelnud. Aga ei ole ilmnenud ka ühtegi tõendit, et Hess oleks lennanud Inglismaale Hitleri käsul või soovitusel. Ka hiljem, olles juba Spandau vang, on Hess ise vangla USA-poolsele komandandile kolonel Birdile pihtinud: “Ma kordan: Hitler ei teadnud minu lennust Inglismaale.”

Milles siis seisnes Hessi truuduseavaldus Hitlerile, alustades seda endaalgatuslikku lendu Inglismaale? Selguse saamiseks vaatleme antud küsimuse tagapõhja.

Oma raamatus “Mein Kampf”, mille koostamisel osales ka Hess, kritiseerib Hitler keiserliku Saksamaa konflikti Briti impeeriumiga. “Oma ida-ambitsioonides,” ütleb Hitler, ”on meil sobiv teha koostööd Inglismaaga.” Veelgi enam – koostöö nimel oli Hitler nõus loobuma Saksamaa koloniaalsetest pretensioonidest.

Kuid Hitleri rahu- ja koostöö taotlusele Inglismaaga vastas viimane sõja kuulutamisega Saksamaale, mille järel algasid sakslaste  pommirünnakud Londonile ja teistele Inglismaa linnadele.

Ja veel üks fakt. Tuletagem meelde väikest Dunkerque’i sadamalinna La Manschei kaladal, kuhu Wehrmachti tankikiilud olid 1940. aastal surunud tohutul hulgal Briti, Belgia ja Prantsusmaa segipaisatud vägesid. Sõjaspetsialistide arvates võinuks Saksa tankikorpused need kotti surutud liitlaste väed pihuks ja põrmuks lüüa. Kuid seda ei tehtud. Käsk rünnaku peatamiseks tuli Hitlerilt, kelle sooviks oli luua soodad tingimused rahuläbirääkimisteks Londoniga.

19. juulil 1940, peale oma võidukat sõjakäiku läände, ütles Hitler:

“Sellel tunnil tunnen end olevat kohustatud oma südametunnistuse ees  apelleerima Inglismaa arukusele. Ma usun, et võin seda mitte kui võidetu, kes saab vaid paluda, vaid kui võitja, kes pöördub arukuse poole. Ma ei näe mingit põhjust võitluse jätkamiseks. Mul on kahju ohvritest, mida see nõuab. Ka minu oma rahvas peab ohvritest loobuma. Ma tean, et miljonid saksa mehed ja noored tunnevad vajadust vaenlastega kokkuleppele jõuda ja mitte üksteisega sõdida. Ma tean, et on palju naisi ja emasid, kes olenemata valmidusest ohverdada, on oma südames mõtetega rahu juures.”

Arvestamata pateetikat Hitleri ilukõnes, näis, et soov rahu sobitamiseks Inglismaaga oli  Hitleril olemas. Nii ei saanud ka Hitleri Inglismaa vallutamise plaan Seelöwe kunagi teoks. On andmeid, et seda ei soovitudki ellu viia, vaid sellega taheti avaldada Inglismaale survet, et see astuks liitu Saksamaaga ning viia samas eksiarvamusele N. Liit. Nii selgitasid seda Nürnbergi kohtuprotsessil ka Keitel ja Göring. Selle kõige põhjal võib teha järelduse, et Hess, kes oli andunud Hiteri toetaja, teadis neid Hitleri tegelikke soove ja andis endast parima, et need ellu viia.

Kõiges selles Hitleri tegevuses oli ohtlikuks teguriks N. Liit, kellega sõda oli vältimatu. 1941. mais oli sõda iga hetk algamas. Belostoki  ja Lvovi   platsdarmidele oli koondunud rünnaku ootele 140 Punaarmee diviisi. Kui inglased hiljem küsisid Hessilt, miks Saksamaa tungis kallale N. Liidule, vastas Hess: “ Aga seepärast, et me teadsime, et Venemaa tungib meile kallale. Peale sõja lõppu toimunud Nürnbergi protsessil tunnistasid Keitel ja Ribbentrop, et Saksamaal oli vaid üks võimalus – oma rünnakuga ennetada Nõukogude Liitu, sest kaitsesõda olnuks Saksamaale vastuvõetamatu.

Nagu eelpool toodust nähtus, ületasid N. Liidu relvajõud nii elavjõus kui sõjatehnikas kõiki sõjas osalenud riikide relvajõude kokku. Pealegi – peale jõudmist 1945. a. mais Elbele, oli Punaarmeel  plaanis lõpetada sõjakäik 1812. aasta traditsiooni järgi Atlandi ookeani ääres ja vaid Hiroshimale ja Nagasakile heidetud aatompommid taltsutasid Stalini vallutusplaane. See aga võimaldab Punaarmee poolt ähvardavat ohtu näha hoopis teisest küljest ning laseb teisiti näha ka 1941. aasta kuuma suve.

Nii Hitler kui Hess teadsid raudse kantsleri  Bismarcki hoiatust: sõda kahel rindel on Saksamaa häving. Seda olid tõestanud nii Esimene maailmasõda kui Napoleon. Seega seisis Saksamaa, olles 1941. aastal oma võitude harjal, tegelikult hävingu piiril. Sõda N. Liiduga oli vältimatu ja sellest ei saanud üle ega ümber. Molotov-Ribbentropi pakti ei pidanud kumbki pool tegelikult millekski. Mõlemad pooled valmistusid rünnakuks ja küsimus seisis vaid selles, kumb on selleks enne valmis.

Seda kõike teadis  Hess. Samuti teadis ta Hitleri soovi, et ainus võimalus Saksamaad päästa on rahuleping Inglismaaga. Tõestusmaterjali sellise mõttekäigu kohta võib leida nii läbi imbunud Hessi kõnelustest Inglismaal, kui ka ajast, mil ta veetis 42 aastat Spandaus vangina. Nii on teada, et mingi aeg olid nii Hitleri lemmik Karl Haushofer kui ka Hess otsinud inimest, kelle kaudu olnuks võimalik pääseda Suurbritannia mõjukatesse ringkondadesse lootuses selgitada seal, et Hitler ei soovi Briti impeeriumi hävitada, vaid näeb temas liitlast. Lõpuks otsustasid Hess ja Haushofer, et selleks meheks võiks olla hertsog Hamilton.

Ja nii lendas Hess Hamiltoniga kohtuma. Ning nagu ta hiljem kolonel Birdile on väitnud, tegi ta seda veendumuses, et führer selle ka heaks kiidab. Kuid Hitler jäi Hessi lennu suhtes lõpuni kahtlevaks ja seda kartuses, et mõjutustele alludes võib Hess avalikustada mõne Reichi saladuse, sealhulgas N. Liidu vastu kavandatava rünnaku aja.

Miks kuulutas Hitler Hessi lennu meelesegaduses toimunud ettevõtteks, on täiesti põhjendatav. Avalik rahusobitus Inglismaaga oleks rikkunud otsemaid Berliini-Rooma-Tokio telje ja seda ajal, mil uue, Berliini-Londoni telje loomine polnud veel selge.

* * *

 

Hessi lennust sai sajandi saladus

Hertsog Hamilton, saanud teada, et Hess soovib temaga kohtuda, oli sedavõrd vapustatud, et sõitis otsemaid sellest Londoni teatama. Seejärel käivitusid läbirääkimised, mis olid väga intensiivsed ja kestsid kuni 22. juunini 1941, mil Saksamaa ründas N. Liitu. Inglise saadik N. Liidus Cripps on väitnud, et läbirääkimised oli tõsised ja väsitavad. Hessiga läbirääkimisi pidanud Anthony Eden, hertsog Hamilton, välisministri asetäitja Kirkpat-rick ning lord-kantsler Simon sõidavad pidevalt Winston Churchilli juurde, et teatada viimasele läbirääkimise tulemustest.

Hess ei olnud selle tavatähenduses Inglismaal vang. Ta elas eramus, mida valvasid Briti sõdurid, kellele Saksa lennuväekapten vägagi imponeeris. Ta tegi ringsõite mööda Inglismaad ja kuulas palju muusikat.

Võib arvata, et Hessi läbirääkimised sisaldasid sõja lõpetamist ja mõjusfääride jaotamist maailmas, kus nii Inglismaa kui Saksamaa ei leppinud vähesega. Oletatakse, et need kokkulepped kujutasid endast 1815. aasta Viini kongressi minivarianti, kus joonistati ümber riikide piirid, kadusid vanad ja sündisid uued riigid.

Kui kaugele läbirääkimistel jõuti – see võib olla ka põhjuseks, miks läbirääkimiste materjalid on kuni 2017. aastani salastatud. On arvamusi, et neil läbirääkimistel jõuti piirini, kus oldi valmis sõlmima vaherahu. Oletatakse et selle sõlmimise vastu oli Churchill, kes vihkas Hitlerit ja oli viimase vastu valmis liitu astuma kasvõi vanakuradi vanaemaga…

See 2017. aastani arhiivi suletud saladus ei avane arvatavasti mitte kunagi. Võib vaid oletada, mis juhtunuks siis, kui Inglismaa oleks Saksamaaga rahu sõlminud. Tekkinud oleks Londoni-Berliini telg, millega peagi oleks liitunud Washington. Selle versiooni järgi oleks lagunenud Berliini-Rooma-Tokio telg. Jaapan aga poleks ilma Hitleri-Mussolini toeta julgenud rünnata Pearl Harbori. Teine maailmasõda oleks jäänud ära ja tänased ajaloolased oleksid käsitlenud seda kui lokaalset relvakonflikti.

Samas ei pääse me otsimast vastust küsimusele: kumb oli Euroopale ja inimkonnale suurem oht – kas kommunism või natsionaalsotsialism? Kas Stalin või Hitler? Ilmselt pidi inimkond elama üle nii ühe kui teise õudused ja mõlemaga korraga polnud ta võimeline hakkama saada.

On usutav, et Hess mängis selles maailmateatris tegelast, kes peaaegu võinuks käivitada sündmused, mis oleks võinud muuta möödunud sajandi maailma palet. Mõistatuseks jääb aga tema vangimõistmine kogu eluks. Otsest süükoormat, peale selle, et ta oli hitlerlikus hierarhias teine või kolmas mees, oli Nürnbergis tribunalis talle raske omistada. Kuna Nürnbergi protsessi on peetud kohtumõistmise paroodiaks, kus 1939. aastal koos Saksamaaga sõda alustanud supersüüdlane Nõukogude Liit esines peasüüdistajana, tundub see seda enam kohaldatav Hessi juhtumile.

Hessi vabastamise kampaania toimus kogu selle aja, mil ta oli Spandau vang. Mõningad Rootsi ringkonnad soovisid juba Nürnbergi protsessi ajal anda Hessile Nobeli rahupreemia. Seda toetas ka Inglismaa ajaleht Sunday Express, mis nõudis: “Vabastage ta!”

Spandau vangina sai ta aegadeks märtriau kuulsuse, tõustes paljude silmis meheks, kes ainsana isiklikul riisikol otsis väljapääsu maailma ähvardavast hädaohust, mis valmistus end hävitama. Samas jäi N. Liidu süüdistaja Nürnbergis eri seisukohale: tema arvates väärinuks Hess kolmkordset surmanuhtlust.

Samas peetakse Hessi surma 1987. aastal, peale 42 aastat Spandau vanglas viibimist müstiliseks. Ametliku versiooni järgi poos ta end üles, kuid paljud kahtlevad selles.

 

* * *

 

Sakslaste desinformeerimise plaan Seelöwe  

Hitleri olukord muutus katastroofiliseks pärast seda, kui Stalin oli teda oma hiigeltarnetega ahvatlenud vallutama Lääne-Euroopat. Siis aga selgus alasti tõde: seesama suur sõber ja veenja valmistub teda ise ründama. Stalin oli Hitlerit rängalt petnud. Kõik see sai Hitlerile selgeks hilisemate luureandmete põhjal. Ta oli sundseisus.

Hitleri 19. juulil 1940 avaliku tekstiga tehtud rahutaotlusele oli Inglismaa vastanud Saksa sõjaliste objektide ründamisega. Churchill vihkas Hitlerit ja ta ei saanud seepärast rahupakkumist vastu võtta. Võimule tulles oli ta tõotanud sakslastele sõda õhus, maal ja merel kogu selle võimsuse ja jõuga, mis Jumal talle andnud. Nüüd tundis Hitler end sattunud olevat olukorda, mille eest oli kunagi hoiatanud raudne kantsler Bismarck: sõda kahel rindel - see on Saksamaa häving.

Hitlerile sai üha selgemaks, et Saksamaad ümbritseb jõudu koguv suurriikide koalitsioon, mille eesotsas on Curchill ja ka endast liitlasena märku andev USA president Roosevelt. Seda kõike suunas rahvusvaheline juutlus, kelle Hitleri antisemitism oli lõplikult välja vihastanud.

Saksa juhtkond asus väljapääsu otsima. Kuid valida oli jäänud vaid suure ja väga suure õnnetuse vahel. Ja sakslased valisid endale, aga ka kogu inimkonnale väiksema õnnetuse. On raske vastu vaielda: oma valikuga päästsid nad mitte ainult Euroopa, vaid võimalik, et hoopis rohkem. Kuigi sakslaste läbi kannatasid hiljem paljud rahvad, hoiti siiski ära tõeline katastroof. Pole põhjust arvata, et sakslased tegid seda Euroopa ja kogu inimkonna nimel. Nad tegid seda Saksamaa pärast. Et sellega kaasnes Stalini poolt kavandatud vallutuste luhtumine ja ülemaailmse revolutsiooni ärajäämine, on paljude juhuste kokkusattumine.

1940. aastal koostasid saksa kindralid N. Liidu rünnakuplaani “Barbarossa”, mille Hitler 18. detsembril 1940 kinnitas. Kuigi enamus marssaleid olid sõja alustamise vastu, toetas seda SS-juhtkond ja Hitler kuulas neid. Nüüd oli Hitleri ees kaks konkreetset võimalust - kas rünnata dessandiga, mille koodnimetuseks Seelöwe, Inglismaad, või käivitada Barbarossa plaan ja rünnata venelasi. Kuid Hitler mõistis, et mõlema ründamine korraga olnuks täielik enesetapp. Tekkinud olukorras kaitsele jäämist pidas Saksa väejuhatus nüüd samuti võimatuks. See tähendanuks kiiret hävingut. Nõukogude hiigelarmee teerull oleks kogu Saksamaa lihtsalt lömastanud. Nii jäi üle küsimus, kumma ründamine andnuks mingeidki pääsemislootusi.

Kindral Rundstedti arvates oli Seelöwe operatsioon täielik absurd. Puudus vajalik arv laevu vägede üleviimiseks. Samuti puudusid dessanti kaitsvad laevad ja õhuvägi. Pealegi ähvardas Saksamaad Inglismaa ründamisel selja tagant Punaarmee rünnakuoht.

Ometi on kõik nõukogude ja ka lääneriikide ajaloolased käsitlenud "Seelöwe" operatsiooni, mis kohe-kohe oli sakslaste poolt oodata. Inglismaa elas pidevas hirmus kohe algava dessandi ees. Rahvast hoiatati: "Olge valmis, sakslased tulevad!" Isegi Saksa juhtkonna hulgas oli neid, kes uskusid "Seelöwe" toimumisse. Mis oli selle kõige taga? Saksa kõrgem juhtkond oli ära tabanud selle, mida Stalin kõige rohkem ootas. Stalin ootas seda, mida talle oli õpetanud kunagi Trotski:

 “Oota ja otsi momenti, millal vaenlane on seljaga sinu poole.”

Ja sakslased teadsid, et inglasi rünnates pööravad nad selja oma tegeliku vaenlase poole. Et ellu jääda, jäi üle vaid üksainus šanss: teeselda kõigile et "Seelöwe" toimub. Selle varjus aga valmistuda ootamatuks, preventiivseks löögiks Punaarmee vastu. Alternatiivi polnud, sest Inglismaa oli rahuettepanekust keeldunud. N. Liidu poolt oli aga rünnak vältimatu.

28. jaanuaril 1941 korraldas kindral Halder mitmete kindralite osavõtul nõupidamise, kus arutati "Barbarossa" võimalusi. Rõõmustavat oli vähe. Reichis oli bensiinitagavarasid vaid kolmeks sõjakuuks. Diislikütust vaid üheks kuuks. Puudus oli veel paljust muust. Kindral Halderi arvates jätkus sõjapidamiseks strateegilisi reserve vaid viieks kuuks. Tema silmis oli sõjaretk Venemaale avantüür ja selle juurde jäi ta lõpuni. Armee oli sõjaks ette valmistamata. Talvel sõdimiseks puudus talvevarustus. Bensiinimootoritega autod, tankid, lennukid langevad külmaga rivist välja. Tulemuseks on armee lagunemine. Sellest kõigest rääkis Halder ka Hitlerile, kuid Hitler oli vastu, sest teist väljapääsu ei leitud.

Sakslastel oli elu ja surma küsimuseks anda Stalinile tõendeid selle kohta, et nad kindla peale ründavad Inglismaad. 12. augustil teostas saksa lennuvägi koodnimetusega "Adlerangriff" rünnaku 12 Inglise raadiolokatsioonijaama pihta. Stalin rõõmustas - see on kindel märk peatselt algavast dessandist. 7. septembril andsid Londonile löögi 625 pommitajat ja 648 hävitajat. 8. septembril toimus uus rünnak.

8. septembri hommikul oli Chrchill veendunud, et kohe algab sakslaste rünnak. Käiku anti leppesignaal "Cromwell", mis pidi tähendama sissetungi. Merele läks kogu Inglise laevastik. Õhus oli kuninglik lennuvägi. Ainus, mida polnud, oli Saksa dessant. Meri oli tühi...

9. septembril korraldas Göring inglise linnadele ja sõjalistele objektidele uue pommirünnaku. Inglased avastasid pommikildudel olnud kirjade põhjal, et pommid on pärit N. Liidust. Need olid samad pommid, mis Stalin oli Hitleri abistamiseks tarninud.

Stalin aga rõõmustas. Tubli. Lõpuks ometi on Hitler alustanud temale Euroopasse teed rajama. Kogu maailm aga rääkis ja kirjutas - sakslased alustavad kohe suurt sõjaretke Inglismaa vastu. Ainult Stalin teadis veel rohkemat - sakslaste järel läheb suurele sõjaretkele  tema Punaarmee.

 

* * *

Stalin ei uskunud, et Hitler käivitab “Barbarossa”

Samal ajal, kui sakslased kõigest hingest demonstreerisid algavat dessanti Inglismaale, käisid ettevalmistused "Barbarossa" plaani elluviimiseks. Kindral Halder koos Paulusega tulid järeldusele, et vaatamata plaani avantüristlikkusele, on siiski olemas mingi šanss. Selleks oli vaja võimalikult salaja viia piirile 110 -120 Saksa diviisi ja anda löök venelaste mõlema pealöögi suunas Belostoki ja Lvovi platsdarmil. Need oleksid väikeste jõududega hävitatavad, kuna neil puudus  k a i t s e.

Sakslaste rünnakuplaanist “Barbarossa” sai Stalin teada juba varsti peale selle valmimist ja 1941. aasta veebruaris oli see juba Stalini ees laual. Ta pidas seda diletantlikuks ja ei uskunud selle teostumisse. Ka ei uskunud Stalin vahetult enne sakslaste rünnaku algust, 21. juuni õhtul Kiievi sõjaväeringkonna staabiülema kindralleitnant  Purkajevilt saabunud  ettekannet sakslaste poolelt üle jooksnud veltveeblilt  saadud teate kohta, et saksa relvajõud alustavad 22. juuni hommikul pealetungi. Nagu kirjutab marssal Žukov, helistas ta 22. juuni hommikul korduvalt Stalinile, kuid – Stalin magas…

Miks ikkagi Stalin ei uskunud sakslaste kallaletungi puudutavate teadete tõepärasusse? Millega seda seletada?

Ent vastus sellele küsimusele on üpriski lihtne. Stalin lihtsalt ei pidanud sakslaste rünnakut võimalikuks. Ainult idioot võib alustada sõda riigi vastu, kellel on üle nelja korra rohkem tanke ja kelle lennuvägi  ületab ründaja oma üle kuue korra. Pealegi võis tema – Stalin,  sakslaste 4 miljoni mehele vastu panna 10 miljonit punasõdurit.

Peale selle oli sakslastel puudus  paljudest sõjaks vajalikest toorainetest, eriti  aga naftast. Ka polnud Saksa Wehrmacht ette valmistatud sõjapidamiseks talvetingimustes. Nende tanke ja autosid polnud Venemaa talve tingimustele testitud.

Stalini valvsust pisendasid ka Punaarmee juhtide teated N. Liidu läänepiiril toimuvast. Kui  saabusid teated 70-80 Saksa diviisi tulekust idapiirile, teatasid marssalid Šapožnikov ja Žukov Stalinile, et seni, kuni need diviisid pole rindeks välja arendatud, pole karta mingit ohtu. Pealegi on sakslastel kaks rinnet Prantsusmaal ja kolmas valmistub Rumeenias rünnakuks Kreeka vastu, samal ajal kui N. Liidul on läänepiiril löögi andmiseks valmis viis rinnet.

Mis aga peamine – sakslased ei saa ometi alustada rünnakut N. Liidu vastu enne, kui Inglismaaga on lõpp tehtud. Inglismaa ründamine aga peab toimuma enne, kui Ameerika sõtta astub. Seega oleks N. Liidu ründamine enne seda  selge enesetapp.

Ülaltoodu põhjal oli Stalinil täielik alus uskuda, et Saksamaa teda ei ründa. Pealegi oli Stalinil oma kinnisidee – rünnata esimesena Saksamaad. Seda ideed oli ta kandnud üle kümne aasta  ja ta ei saanud sellest loobuda.

Sellegi poolest hakkasid jutud sakslaste peatsest rünnakust ikka rohkem levima. Nüüd kutsus Stalin  välja NKVD peamehe Beria ja nõudis sellise desinformatsiooni levikule lõpu tegemist. Beria teatas, et sellist desinformatsiooni võivad levitada ka sakslased ise, et  varjata löögi andmist Inglismaa pihta ja varjata sellega näiteks “Seelöwe” operatsiooni.

Stalini käsul arreteeriti kümneid tuhandeid “desinformatsiooni” levitajat ja saadeti aastateks GULAGi selle eest, et nad rääkisid sakslaste kallaletungist N. Liidule. Neid ei vabastatud ka peale  Saksamaa kallaletungi toimumist.

Toimunu oli õppetunniks ka N. Liidu diplomaatidele, kes õppisid sellest, kuidas Stalini meelepäraselt käituda. Kui Inglise välisministri asetäitja teatas N. Liidu suursaadik Maiskile, et nende luure andmetel valmistuvad  Saksa diviisid N. Liidu piiril rünnakuks,  saatis viimane selle teate Moskvasse kui inglaste desinformatsiooni…

11. juunil 1941 tehti N. Liidu rindeväeosadele teatavaks, et  ajavahemikul 4. - 10. juuli alustavad sakslased laiaulatuslikku sõjategevust Inglismaa vastu. Ja Stalin ähvardas: “Kui te seal piiril häirite sakslasi, siis teadke – pead lendavad!”

Stalini jättis ükskõikseks ka Saksa mereväe tegevus. Kui Saksa diviiside koondamisele enne 22. juunit lähtepositsioonidele ei omistanud Punaarmee juhtkond erilist tähelepanu, siis mereväe suhtes ei saanud sakslaste ettevalmistused jääda Moskvale kuidagi märkamatuks. 1941. aasta mai lõpul kutsusid sakslased Leningradist tagasi 70 saksa inseneri ja tehnikut eesotsas admiral Feigega, kes olid seal tegevad N. Liidule müüdud raskeristleja “Lützow” ehitamisega. 

12. juunil asusid Soome saarestikku ootepositsioonile saksa miinivees-kajad, traalerid ja torpeedokaatrid. Samal päeval asusid Saksa patrulllaevad Läänemere keskosas teostama  valveteenistust. Alates 14. juunist  keelati  Saksa kaubalaevastikul  Vene sadamatesse sisenemine.

N. Liidu merejõudude luure avastas need sakslaste ettevalmistused kohe ja Stalinile saadeti sellekohane ettekanne, kuid Stalin keeldus sakslaste kallaletungi kavatsusi uskumast.

Saksamaa ja N. Liidu koostöö oli seni kulgenud suurimas sõbralikkuses. 1940. aastal, varsti pärast Eesti annekteerimist, pakkusid venelased sakslastele müüa Eesti moodsaid allveelaevu-miiniveeskajaid “Kalevit” ja  “Lembitut”, kuid teadmata põhjustel lükkasid sakslased selle ettepaneku tagasi.  Ka muudel aladel näitas Moskva  Saksamaa suhtes üles erilist abivalmidust, mis kõik vihjas sellele et Stalin ei pidanud Saksamaa rünnakut N. Liidu vastu mõeldavaks, vaid lootis selle abile oma vallutusplaanide elluviimisel.

 

* * *

 

22. juunil, kell kolm viisteist...  

Saksamaal ei teadnud keegi päeva, millal Punaarmee oma suurrünnakut alustab. Pakutud 6. juuli ja kõik teised päevad on oletuslikud. Kuna Stalin oli oma arvestused sidunud sakslaste dessandi "Seelöwega", oli see kuupäev määramata.

Et ära hoida Saksamaa hävingut, oli vaja nii kiiresti kui võimalik alustada vasturünnakut. 14. juunil korraldas Hitler viimase nõupidamise "Barbarossa" ettevalmistamiseks. Täpsustati Wehrmachti koostöö Rumeenia, Ungari ja Slovakkia väeosadega. Hitler määras alustamise tähtpäeva ja leppesignaali, milleks oli Dortmund.

Hitler pidas ka kõne, kus ta ütles, et annab oma saatuse armee kätte ja et bolševikud oma ideoloogiaga kuuluvad hävitamisele. "Stalini Damoklese mõõk ei tohi rippuda Saksamaa kohal. Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus!", ütles Hitler.

Neid Hitleri kõne lõpus lausutud Goethe sõnu on hiljem palju kordi korratud. Kainelt olukorda hinnates oli neis sõnades sel hetkel kogu ajalooline tegelikkus. Polnud midagi õudsemat kui Stalini hiigelarmee ja sellele järgnev Beria erivägede sõjakäik, mis nägi ette kolmandiku Euroopa rahvaste nii vaimse kui füüsilise hävitamise. Kes tol hetkel, peale sakslaste, oleks olnud võimeline neid Stalini horde peatuma? Kas ehk teiselpool La Manche väina olnud inglased oma 12 diviisi ja 1300 lennukiga?

21. juuni õhtul liikusid Guderiani tankid piirile. Sõduritele loeti ette Hitleri käskkiri, mis algas sõnadega: 

"Minu sõdurid! Saabunud on tund, kus Euroopa, Saksamaa ja meie rahva saatus on täielikult teie kätes."

22. juuni oli pühapäev. Idataevas oli hakanud koitma. Kindralooberst Heinz Guderian vaatas veelkord kella, see oli viisteist minutit kolm läbi. Ja ta andis käsu - avada kõikidest relvadest ettevalmistav suurtükituli.

See, mis toimus sõja järgnevatel kuudel oli nii sakslastel, kui ka venelastel endil, üle mõistuse. Kindrafeldmarssal Pauluse arvestus oli osutunud õigeks. Stalini hiigelarmeed nii Belostoki kui Lvovi platsdarmil olid valmis küll rünnakuks, kuid neil puudus täielikult kaitse. Armeede relvastus ja paigutus olid mõeldud ainult ründamiseks, mitte aga rünnakute tõrjumiseks. Punaarmee hiigelgrupeeringud tõmmati saksa vägede poolt kotti ja neis olnud punaarmeelased hakkasid end miljonite kaupa vangi andma.

Ka tabas sõja algus venelaste mereväge olukorras, kus need olid kaitsetegevuseks täielikult ette valmistamata.  Liibavi sadamas olnud  12 allveelaevast olid vaid 7 sõjategevusse rakendatavad, milledest 5 neist lasid sakslased põhja, kui need püüdsid sadamast  välja murda.  Viis remonti vajavat allveelaeva  lasid venelased ise põhja ja vaid kahel allveelaeval õnnestus sadamast välja pääseda. 

Ebaõnn tabas ka venelaste kahte moodsat ristlejat “Kirov” ja “Maksim Gorki”. Viimane sattus paar päeva peale sõja algust Saaremaast loodes sakslaste miinidele, mille plahvatus rebis puruks ristleja vööri. Suurte raskustega suudeti laev toimetada Tallinna sadamasse, kust see peale hädapärast remonti edasi Kroonlinna viidi.

Kahel esimesel sõjakuul olid lahingukõlbulikud vaid venelaste hävitajad. Pärast  Tallinnast lahkuvate laevade massilist hukkumist Juminda miiniväljadel tõmbusid terveks jäänud  vene sõjalaevad Kroonlinna ja jäid sinna kuni  1944. aasta septembrini.

Samal ajal  olid Punaarmee merejõudude baasid aga ka merekindlused Balti riikides veel välja ehitamata, või alles pooleli. Ka polnud venelased tõenäoliselt arvestanud Soome teistkordse sõttaastumisega. Neist asjaoludest tingituna järgnes juba sõja esimestel nädalatel venelaste merekaitse kiire kokkuvarisemine.

Stalin oli  Hitleri ootamatust kallaletungist ja sakslaste edust (juba sõja kuuendal päeval olid Wehrmachti diviisid Minskis) sedavõrd šokis, et pages 1941. aasta sügisel Moskvast.  Seejärel evakueeriti Stalini käsul ohupiirkondadest 2,5 miljonit juuti.  Oktoobris oli Stalin isegi valmis Hitleriga rahu sõlmima ja loovutama viimasele Balti riigid, Valgevene, Moldova ja osa Ukrainat. Stalini lähedasem kaastöötaja, siseasjade rahvakomissar (ema poolt pooljuut) Lavrenti Beria sai ülesande Hitleriga vastavaid läbirääkimisi alustada. Viimane tegi oma agendile, Bulgaaria suursaadik Ivan Stametovile ülesandeks  kohtuda selles küsimuses Hitleriga. Kuid Hitler keeldus, kuna ta väed olid siis juba Moskva all. 1)

Pole välistatud, et Punaarmee diviiside nõrga vastupanu põhjuseks oli Stalini terrori mõju armeele. Oma kavandatud grandioosse rünnaku läbikukkumises raevunud Stalin kuulutas iga vangi langenud sõduri kodumaa reeturiks, keda hiljem sakslaste vangist vabanedes ootas kodumaal palju viletsam vangipõli. Paljusid aga kuklalask. Suures vahkvihas lasi Stalin vägede taganemise eest hukata mitmed kõrged ohvitserid, nende hulgas ka "Groza" autori, ühe oma andekama väejuhi kindral Pavlovi.

Ameerika Ühendriigid, kes seni olid aktiivselt aidanud üles ehitada Nõukogude Venemaa kommunistlikke kulisse, jälgisid tähelepanelikult sündmusi Euroopas.  Senaator Harry  S. Truman, kellest hiljem sai asepresident ja president, teatas:

“Kui me näeme, et Saksamaa hakkab võitu saama, siis peame aitama Venemaad. Aga kui Venemaa saab ülekaalu, siis tuleb meil aidata Saksamaad. Las nad tapavad nagu jaksavad.” 2)

1. oktoobril 1941 kirjutasid Nõukogude Liit, USA ja Suurbritannia Moskvas alla esialgse sõjalise toetuse protokollile, mille põhjal saadeti N. Liidule kohe 400 lennukit, 500 tanki, suurtükke ja palju muud sõjavarustust.  Lääneliitlaste abistamise järel võttis ka ajalugu teise pöörde. Et õigustada kommunistide toetamist, pöördus Roosevelt oma juudist sõbra Jack Warneri poole Hollywoodis ja tellis viimaselt stalinismi ülistava  propagandafilmi “Mission to Moscow”, mis valmis 1943. aastal. Sellest sai hiljem  vesi nõukogude propagandaveskile, mis pasundas, et kõik edusammud natsliku Saksamaa võitmisel tulenvad vaid nõukogude rahva kangelaslikust panusest.

1942. aasta suvel andis end koos temale allunud väeosadega sakslaste kätte vangi üks Stalini poolt hinnatuimaid väejuhte,  3. löögiarmee juhataja kindralleitnant Andrei Vlassov, kes Saksa relvajõudude koosseisus moodustas Venemaa Vabastamise Armee (ROA). Vlassovi üleminek sakslaste poole oli Stalinile suur isiklik löök ja NKGB-le anti käsk – kasutada kõik võimalused Vlassovi, kui reeturi  likvideerimiseks.

Ülemineku põhjusi selgitades kirjutas Vlassov oma avalikus kirjas:

“/…/ Ma nägin, et sellest, mille eest vene rahvas kodusõjas võidelnud oli, ei saavutanud ta bolševike võimuletuleku tõttu mitte midagi. Ma nägin, kui raske oli vene töölise elu, kuidas talupojad kolhoosidesse aeti, kuidas kadusid miljonid vene inimesed, kes olid arreteeritud ilma juurdluse ja kohtupidamiseta./…/ Tuhanded parimad komandörid, sealhulgas ka marssalid arreteeriti ja lasti maha või pandi koonduslaagritesse, kus nad kadusid igaveseks… Terror ei laienenud mitte ainult sõjaväele, vaid kogu rahvale. /…/”

1941. aasta 16. augustil Stalini poolt välja antud käskkirjas oli Punaarmee sõduritel keelatud end vangi anda. Neilt nõuti, et nad võitleksid viimase hingetõmbeni. Komandöridel oli antud õigus - kõik, kes eelistasid vangi sattumist surmale, kohapeal maha lasta. Ka anti kõigi vangi langenute perekonnad kohtu alla ja saadeti Siberisse. Demograafiliste arvestuste järgi kaotas Nõukogude Liit Teises maailmasõjas kokku 33 miljonit inimest, sellest Venemaa poolt hiljuti avaldatud andmetel 19,5 miljonit sõdurit.

Need karmid meetmed, mis nõukogude juhtkonna arvates pidid piirama vangi andmist, viisid aga hoopis vastupidisele tulemusele. Vangilangenud kartsid tagasi kodumaale sattuda, kus neid kui reetureid rängalt karistati. Nii see 1945. aastal ka toimus. Kõik sakslaste kätte vangi langenud Punaarmee sõdurid saadeti nõukogude vangilaagritesse, kus suur enamus neist hukkus.

Venelaste endi poolt avaldatud andmetel, mis nagu alati on tublisti pisendatud, kaotas Punaarmee 1941. aasta lõpuks langenute, teadmata kadunute ja vangide näol 2 miljonit 994 000 meest. Tegelikult kaotas ta aga ainult vangidena neli miljonit sõdurit, ehk sama palju, kui oli Saksa armees idarindel sõdureid kokku. Juba 1941. aasta septembri alguseks olid relvad maha visanud kaks miljonit, deserteerinud üks miljon ja surma saanud 800 000 punaväelast. Teadmata kadunud oli 20 kindralit, 106 oli end vangi andnud. Kaotatud oli 182 432 ohvitseri. 

Kogu sõja kestel langes sakslaste kätte vangi 5 240 000 nõukogude sõdurit, neist sõja esimestel kuudel 3 800 000. Samal ajal oli Nõukogude Liidus mõiste “sõjavang” tundmatu.  Kõik, kes lahingute käigus või ükskõik millisel muul põhjusel sakslaste kätte vangi langesid oli “desertöörid, kodumaa reeturid ja rahvavaenlased” ja neid ootas Siber.


 

Järgneb

 



1) “Social Justice Magazine” - 1939

1)  Lenini  ema  Maria  oli juudi rahvusest  Israel Blanki tütar;

1)  Stalini isa oli grusiin, ema  juuditar;

2)  Võimu haaranud juudid võtsid endale vene nimed;

3) Erakorraline komisjon;

4) Kinni võeti  mitte need keda süüdistati, vaid nende perekonnaliikmed, kes siis hukati;

5) William Guy Carr “Pawns in the Game” – USA, 1958

 

1) Igor Bunitš “Partei kuld” – Peterburi, 1992

2) M. Heller ja A. Negritš “Võimul utopia” – London, 1986

 

1)  Richard Pipes „The Russian Revolution

1)   Todor  Ditšev, “Jube konspiratsioon”, Moskva 1994

2) The New York World – 13. detsember 1923

3) New York Times  - 23.08.1921

 

1) Vladimir Solouhhin – “Päevavalgel”, Moskva, 1992

2) Moskovkie Novosti” -  21. juuni 1992

 

1) Dmitri Volkogonov – “Lenin”, Moskva, 1994

 

1)  E. Salisbury –„Vene revolutsioonid”- Stokholm, 1979

1) Ajaleht “Svenska Dagbladet”, 7. oktoober 1990

1)  G. Žukov – “Meenutusi ja mõtisklusi” (Eesti k. lhk. 32 - 36)

1)  Documents on British Foregn Policy 1919–1939, Vol. VI, ss. 764, 782.

 

1)  Ajaleht  “Pravda” 1. novembril 1939. a.

1)  Dr. H. Walter „Katõni massimõrv“

1) Avaldatud – „Die Kameradschaft. Unabhängiges Mittellungsblatt für soldaten” - 1994

2) s.k.  Soome tormi keerises

 

1)  Eesti Kroonika - 1939

1]  Soomes valmistatud automaatpüstol

1) NSVL – Saksamaa 1939 – 1940, lhk. 55.                                          

                                                                                                               

1) Kindral Pavlenkov – “Moskovkovskie Novosti”, 1989

2)  Noam Chomsky – “Ajalugu ei saa mõrvata” Götoborg, 1995